Lihavõttesaare mõistatused
Lihavõttesaar suisa kubiseb värvikatest legendidest. Kord aastas oli siinsetel elanikel kombeks koguneda saare edelaserval asuvale kõrgendikule, et osaleda aasta tähtsaimal üritusel – Lindmehe valimisel. Püha paik Orongo asus Rano Kau vulkaanikraatri serval, dramaatiliste vaadetega paigas, kus ühelt poolt avanes muljetavaldav vaade vulkaanilehtri keskmes laiuvale järvele, teiselt poolt paistis mõõtmatusse kaugusesse ulatuv ookean. Kalda servast umbes miili kaugusel laiusid kolm kaljuna kõrguvat saarekest, millest kaugeim Motu Nui oli võistluse sihtkohaks. See oli koht, kuhu manutara (tiir) tuleb septembris munema oma esimesi mune.
Iga klann valis välja oma kõige võimekamad ja osavamad esindajad. Võistlus oli karm, see võis maksma minna ka elu, kuid oli pingutust väärt. Eesmärk oli jõuda kaugeima saareni, leida esimene manutara munetud muna ja toimetada see tervena tagasi. Selleks tuli kõigepealt ronida mööda püstloodis langevat kaljuseina alla ookeani vahutava piirini ja ujuda lainelauda meenutaval pilliroost alusel kõhuli kroolides läbi hairohkete murdlainete viimase saareni. Saarel varjuti koobastesse, kuhu jäädi ootama esimese linnu saabumist ja munemist. Ootamine nõudis palju kannatust ja võis kesta mõnest päevast mõne nädalani. See, kes muna esimesena avastas, pidi tuldud teed tagasi minema – nüüd juba koos munaga, mis pidi terve püsima kogu teekonna vältel. Ikka läbi lainete, poolteist kilomeetrit kaldani ja sealt mööda neljasaja meetri kõrgust kaljuseina üles. Esimesena terve muna kohale toimetanu kuulutati Lindmeheks ja seda au sai kanda terve aasta, kuni tiitli uue omaniku valimiseni.
Kõlab nagu mõnes põnevusfilmis? Tegemist on kultusega, mida viljeleti Rapa Nuil viimati veel 19. sajandi lõpus, kui katoliku misjonärid saarele saabusid.
Saarelt, mis oli kunagi täielikult metsaga kaetud ja kus asus Vaikse ookeani suurim lindude koloonia, olid metsad kadumas ja seetõttu lindude arv vähenemas. Ressursside kadu põhjustas klannidevahelisi sõdasid, võimutasakaal muutus, enam ei ehitatud kõrgeid kiviskulptuure – moaisid. Esile tõusis uus kultus, keskmes uus jumal Make Make. Moaid, mis olid seni olnud sidemeks elavate ja surnute vahel, asendusid nüüd elavate inimeste – nendesamade Lindmeestega (kohalikus keeles Tangata Tanu), kes valiti läbi karmi võistluse. Veel praegu on Orongo külas näha hulgaliselt petroglüüfe, kus on kujutatud linnupeaga inimesi – selle au osaliseks said igal aastal valitud võistluse võitjad. Petroglüüfid on sarnased Hawaiilt leitutega, mis omakorda viitab sellele, et Lindmehe kultus ei olnud ainuomane vaid Rapa Nuile.
Saare kõige kõnekam ja nähtavam osa on teadagi moaid – kuni kümnemeetrised kiviskulptuurid, mis on aastasadu kõrgunud saare rannajoonel, vaatega saare poole. Moaid seisavad Ahudel – need on hauaplatsid, kuhu maeti üksnes klannipealikuid. Suurima moaide arvuga Ahu on Tongarikil, sinna on püstitatud moaid viieteistkümne klannipealiku auks.
Moaide ehitamine algas teadaolevalt kaheksandal sajandil ja kestis kuni 16. sajandini. Kõigepealt ehitati väikseid, kuni meetriseid kujusid, seejärel hakati looma üha suuremaid. Kõrgeim moai on kümmekond meetrit kõrge, kõrgeim skulptuur, mida hakati looma, mis aga oma kohale ei jõudnud, oli 22-meetrine. Ajaloo müsteeriumiks jääb küsimus, kuidas nii raskeid, kuni 180 tonni kaaluvaid kujusid suudeti liigutada kuni kaheksateistkümne kilomeetri kaugusele – seda ajal, mil kujude tahumiseks kasutati kivikirveid ja tõstukite leiutamiseni oli veel pikk-pikk aeg.
Teadmatus toob alati kaasa hulgaliselt teooriaid. Kõige lennukamad versioonid on seotud maaväliste jõududega, sealt edasi otsitakse seoseid kadunud kontinentide Atlantise ja Lemuuriaga. Viimane versioon, millest on olnud pikemalt juttu ka eestikeelses National Geographicus, keskendub rahvapärimusele, mille alusel kujud kõndisid iseseisvalt oma kohale.
Teiseks ei teata, kuidas said metsad saarelt niivõrd äkitselt kaduda. Räägitakse kohalike mõõdutundetust ressursside raiskamisest (mis võib olla hoiatavaks signaaliks kogu planeedile), järsust ilmastiku muutumisest kuni väga lihtsakoeliste ja koguni primitiivsete lahendusteni. Nii pakutakse, et üks valge mees tõi saarele rotid, kes lõpuks metsad hävitasid. Müstikat lisavad saarelt leitud rongorongo kirjatahvlid, mis on seni dešifreerimata ja mille väidetavad viimased mõistjad ei ole paraku enam elus.
Aga nagu ütles meie öömaja peremees, kuni on teadmatust ja müstikat, püsib nende äri. Perenaine Josefina Nahoe Mulloy, kuulsa arheoloogi William Mulloy lapselaps, oli sellise merkantiilse lähenemise osas küll reserveeritum. Tema vanaisa oli sattunud siia Thor Heyerdahli tiimi koosseisus pärast Kon-Tiki edukat ekspeditsiooni, et teha arheoloogilisi uuringuid Ida-Polüneesia saartel. William Mulloy pärand ja panus moaide restaureerimisse ja konserveerimisse on olnud märkimisväärne ja kohalike hulgas väga kõrgelt hinnatud. Kuid siiski on turism siin saarel tõesti ainus äri, mis hästi toidab.
Saarel, mis on oma suuruselt viiendiku võrra väiksem kui Muhu, elab 6000 elanikku ja kõik nad on vähemal või rohkemal määral seotud turismiga. Surem osa neist elab saare ainsas linnas Hanga Roal ja turistile tähendab see, et kõik on mugavasti käe-jala juures.
Meie viimasel siinviibimise päeval käisid saarel hoogsad valimised. Kõiki väikesaari tundub ühendavat püüdlus suurema autonoomia ja eritingimuste kehtestamise poole. Nii ka Rapa Nuil, nende sooviks on vabaneda Valparaiso provintsi staatusest ja saavutada eraldi regiooni privileegid. Päikeseloojanguks oli uus pealik valitud, kogu saarerahvas teda rongkäiguna saatmas ja kärarikkalt õnnitlushõiskeid karjumas.
Sadamarestoranis istudes ja vaadates seda lärmakat rahvamassi oli isegi raske uskuda, et asud maailma eraldatuimas kohas, kust on pea 4000 kilomeetrit Tšiili rannikuni ja lähima saare Pitcairnini 2000 km. Mida enam mattud siinsesse ajaloomüsteeriumisse, seda põnevamaks läheb. Raske on sellest välja rabeleda. See on nagu lõputu küünlapäev või muinasjutt, millel ei olegi lõppu.
Pildigalerii
