Peruu: kanjon ja kõrbejoonised

Boliiviast tagasi Peruu poole liikudes oli sõidukitega kehvad lood ja esimest vaba kohaga veokit tuli meil seepärast kaunis kaua hääletada. Sellegipoolest olime veel sama päeva õhtuks ületanud Peruu piiri ja sõitsime varahommikuse bussiga juba edasi Arequipasse. Olime otsustanud leida üles teeotsa Colca kanjonisse. Colca on üks sügavamaid kanjoneid, see on lausa üle kahe korra sügavam kui Suur kanjon Põhja-Ameerikas. Peamine põhjus, miks sinna minna, on soov näha maailma suurimat lindu – Andide kondorit.

Teel Colca kanjonisse püstitasime juhtumisi taas kõrgusrekordi – 4900 m merepinnast. Sedavõrd hõre õhk üritas viimsegi jõuraasukese kaasa viia. Meeled tõrkusid uskumast, et Everesti mäe vallutajate baaslaager alles algab selliselt kõrguselt.

Kondori lend

Chivay väikeküla on hea stardikoht enne viimast varahommikust spurti. Siin oli jumalik võimalus ujuda pärast pikka sõitu vulkaanist sirisevas soojas mineraalvees ja ühineda õhtusöögiks kirju rännumeeste seltskonnaga, kes kondorile oma kohaloluga lugupidamist avaldama olid tulnud.

Kondoritega on seotud palju uskumusi ja legende. Nii loetakse näiteks pelgalt selle suursuguse linnu nägemist omaette õnneasjaks. Igal hommikul kogunevad kaugetest maailmanurkadest kokku sõitnud seiklejad neid maagilisi linde vaatama, ent tihtilugu on nad sunnitud kondoreid nägemata ka lahkuma. Mingit selget loogikat ega seaduspära nende lennu nägemise võimalikkuse osas ei ole. Teada on vaid fakt, et kui nad kella kaheksa-üheksa vahel hommikul väljalennule ei saabu, on järgmine võimalus alles järgmisel päeval samal ajal. Väikese tõenäosusega võib vahel juhtuda, et ka pärastlõunal mõni üksik lennule tuleb, kuid see on tõesti väga väike võimalus.

Meie kondoriootust kroonis edu, mitu kuninglikku lindu liugles mõnda aega väga lähedal kaljulõhe kohal. Pilt oli muljetavaldav, kolme-neljameetrise tiiva siruulatusega hiidlinnud planeerisid tiibu liigutamata nagu purilennukid kanjoni tõusvates õhuvooludes. Laisalt ja ükskõikse rahuga, laskmata end imetlejatest sekundi murdosagi segada. Olid vaid nemad ja kanjon.

Pesad on neil meisterdatud kaljuseina pragudesse ja liuglemas käivad nad sealt reeglina vaid toidu leidmiseks. Kondorid on lihatoidulised, söögiks peamiselt väiksemad loomad.

Nazca mõistatus

Veel samal õhtul suundusime üle pika aja taas rannikule, laskudes loetud tundide jooksul viie kilomeetri kõrguselt merepinnani. Kõik kotis olnud veepudelid ja kreemituubid tõmbusid õhurõhu kasvades õhukesteks liistakuteks kokku. Mida see võis tähendada ajule kahe meelekoha vahel, võis vaid värvikalt ette kujutada.

Pärast seitsmetunnist „uhamist” mööda Vaikse ookeani rannikut jõudsime lõpuks Nazcasse – paika, kus asuvad maailma ühed kõige müstilisemad kõrbejoonised. Järgmisel hommikul olime juba väikelennuki pardal, silmad taeva poole pööratud. Mõne hetke pärast avanes allpool kõrb, mille liivale joonistatud kujud – ahv, ämblik, kolibri ja isegi „astronaut” – on nähtavad ainult õhust. Kokku nägime neljateistkümmet kujundit – igaüks omaette mõistatus.

Nazca joonised, mille vanuseks hinnatakse kuni 2000 aastat, on tänini teadlastele pähkliks. Kirjalikke allikaid Nazca tsivilisatsioonist pole säilinud, mistõttu jääb enamik selgitusi oletuste tasandile. Mitte keegi ei tea täpselt, miks või kes need hiigeljoonised liivale tegi.

„Kes need jäljed siia jättis,” ümisesin endamisi.

Joonised avastati aastal 1912 juhuslikul ülelennul, sest näha on neid vaid õhust. On palju oletusi iidsete inimeste lennuvõime kohta (õhupalliga), kuid kinnitust ei ole need hüpoteesid tänini leidnud. Sakslanna Maria Reich uuris neid jooniseid koguni 40 aastat – tema oletuse kohaselt on tegemist iidse astroloogilise kalendriga. Väga põnev ja mõtlemapanev on see kõik igatahes!

Kuna üks joonis kujutab astronauti ja mitu trapetsit on lennuki maandumisraja kujulised, on mitmed uurijad väitnud, et tegemist on tulnukate joonistega. Ükskõik mida need ka ei tähendaks, väga müstiline õhureis oli see igal juhul!

Ica „külalislahkus“

Nazcast liikusime edasi Icasse, kus on hiigelsuured liivadüünid ja suur hulk liivalaudureid nendel surfamas. Pealinna Limasse jäi siit veel 350 km. Ent siis juhtus midagi täiesti ootamatut – või õigem oleks öelda, et mingil määral isegi ootuspärast  – bussist väljudes olime ilma ühest kotist. Sellega koos ka kõigist nädalate jooksul kogutud mälestusesemetest. Kuigi olime enam kui teadlikud võimalikust üllatusest, et valge inimene niisama siit ei pääse, oli tunne ikkagi jubedamast jubedam.

„Miks just meie oma?” ütles Aive valjusti.

Üritasime halva mängu juures head nägu teha ja lohutasime end asjaoluga, et hing siiski sees on. Järgmised kaks tundi, mis oli ühtlasi viimane selle päeva valge aeg, veetsime Ica linna politsei trükimasinistiga, kes hoolikalt iga meie sõna trükimasinasse lõi. Saime tulemuseks (loe: tasuks) ühe A4 paberilehe, mida hiljem kindlustusfirmale tunniskirjana esitada ja kahetunnise keelekursuse.

Lustakale seiklusele vaatamata ei heitnud me siiski selles robbery-linnakeses ja saabunud õhtupimeduses meelt, vaid suundusime n.ö programmikohaselt liivadüüne vaatama. Ja peab ütlema, et need väärisid iga hetke, mis nende nimel „investeerisime” – teravate tippudega, mitmesaja meetri kõrgused hiigeldüünid ja loendamatud liivalaudurid sealt alla tuiskamas!

Turu kõrvalt leidsime bussi, et sõita Piscosse, kuhu hilisõhtul ka kohale jõudsime. Kogu teekonna vältel hoidsime kotisangast kramplikult kinni ja pärale jõudsime täies varustuses. Äsja kogetu kinnituseks viitas ka bussijuht veel enne väljumist seljakotile ja soovitas meile mõlemale sügavalt silma vaadates need selja pealt kõhu peale keerata. Noogutasime püüdlikult, sest veel mõned tunnid tagasi olime veetnud emotsionaalsed hetked politseijaoskonnas. Needsamad hetked jooksid meil nüüd silme eest läbi. Ja seljakotid said pandud nii, kuis vaja.

Pisco lähedal Paracases on Ballestase saared. Tegime siin viimase peatuse enne Limat, mis tähistas ühtlasi meie reisi lõppemist. Kaljustele saarekestele oli kogunenud kirev seltskond. Vaatepilt oli meeleolukas! Häälekate merelõvide möirged, pelikanid, enesekindlad ja rahulikud pingviinid ning krabid. Neist igaüks tunnetas täpselt oma kohta päikese all. Omalaadseks teeviidaks siin on salapärane liivasele mäenõlvale joonistatud küünlajala taoline kujund, mis meenutas Nazca väljadel nähtut.

Tõe huvides peab mainima, et meie paat oli katuseta. Ja ega merelinnud seda võimalust kasutamata jätnud. Ent nagu vanasõna ütleb – linnusõnnik toob õnne. Nii et ehk oli see lihtsalt universumi väike heatahtlik õnnistus meile teele kaasa. Ja noh, riided saime lõpuks ikkagi puhtaks. Lõpp hea – kõik hea.

Pildigalerii