Peruu: Inkade impeerium

Tulime Cuscosse esialgse plaaniga külastada vaid Machu Picchut, kuid kohapeal sai meile kiiresti selgeks, et suurepärased vaatamisväärsused on nii Cusco ise kui ka Cusco ümbrus, mis kubiseb inkade impeeriumi jälgedest, kus iga väiksemgi kivitükk tähendab midagi või kätkeb endas põlvkondi läbivat legendi.

Varasematel aegadel tavatsesid inkad kodu luua mäetippudesse. Et kõike seda oma silmaga näha, oleme kulutanud siin sadu ja sadu astmeid ning ületanud loendamatuid mäekurusid. Ühel hetkel, kui olime järjekordsel mäenõlval ronimas, hiilis meisse hetkeks kahtlus: kas me ikka saame hakkama? Pärast mõningast võitlust iseendaga jäi terve mõistuse hääl siiski peale – kui oled kord juba nii kaugele tulnud, ei ole kuigi mõistlik „poolel teel kirikusse usku vahetada”. Jalad said küll vatti, kuid seegi on osa mängu ilust.

Piirkond asub Andide südames ja juba siia lendamine on omaette elamus. Kui Limast Cuscosse lennata, avaneb lennukiaknast vaateid, mis meenutavad pigem kardirada kui tavalist lendu – tiirutustega lumiste mäetippude vahel on närvikõdi garanteeritud.

Cusco – inkade kivine pärandus

Cusco on inkade impeeriumi endine pealinn, mille kunagisest särast ja rikkusest ei ole pärast hispaania kolonialistide „külaskäiku” 16. sajandil kahjuks suurt midagi säilinud. See on ka tõsiasi, mida külalisele naljalt mainimata ei jäeta. Hispaanlased on viinud siit minema küll kogu kulla ja hõbeda, mis vähegi silma jäi, kuid 12.–15. sajandist pärinevad kivimüürid ja kohaliku põlisrahva sisemine uhkus on säilinud ja muljetavaldavad ka ilma kõige selleta.

Inkade impeerium on ajalises järjestuses kaheksas tsivilisatsioon Lõuna-Ameerikas. Säilinud on varemed just seetõttu, et inkad olid väga osavad ehitusmeistrid. Kõik nende ehitised on üle elanud maavärinad, millest siinkandis puudust pole. Majad on tehtud hiiglaslikest kivikamakatest, mis on väga meisterlikult töödeldud ja kokku laotud. Kuidas see kõik saavutati, on mõistatus tänini.

Cusco asub mäekurus nagu suurem osa siinsetest asulatest. 15. sajandil oli siin inkade administratiivkeskus. Siit juhiti suuri asju ja mõeldi suuri mõtteid. Linn on ehitatud algselt puuma kujulisena, kuid nüüdseks on sellest säilinud kahjuks veel vaid suure kaslase peaosa. Lisaks puumale ülistasid inkad ka kondorit ja madu.

Inkad olid oma loomuselt väga usinad looduseuurijad, igas templis oli altarile lisaks observatoorium. Seda võib täiesti mõista. Kui vaatame siinset loodust, mis on nii võimas, võib meist igaüks leida end ajatult mõttekäigult, et kõik see on loodud kellegi suure kunstniku, kellegi väelise ja kõikvõimsa poolt. Inkad ülistasid ühest küljest küll päikest, vett, õhku ja tuld, ent selle all mõtlesid nad ikka ainult üht: suurt loojat ja kõigevägevamat. Usk (katoliiklus) on siin tänaseni tugevasti juurdunud ja igal pühapäevahommikul on pool linnarahvast katedraalis jumalateenistusel. Cusco katedraal on Lõuna-Ameerika vanim ja ühtlasi ka uhkeim, see koosneb kolmest eraldiseisvast katedraalist. Linna keskplatsil lehvib Cusco lipp, mis on vikerkaarevärvides! Siinkohal kohe ka teadmiseks, et sellel ei ole midagi ühist geisümboolikaga.

Machu Picchu – vana mägi, targad inimesed

Machu Picchusse läksime rongiga, see osutus omaette elamuseks. Varem polnud me iialgi mõelnud, kuidas küll rongid mägisel maal sõidavad. Siin tekkis küsimus aga tahtmatult ja leidis sõidu käigus kohe ka vastuse – et mäkke minna, tuleb palju-palju-palju kordi edasi-tagasi sõita ja relsse vahetada. Lõpuks jõuad mäkke ja kõik kordub. Kuni järgmise mäeni.

Viimane peatus enne Machu Picchut on väikene külakene, kust pidime veel kilomeetri jagu kõrgemale tõusma, sedapuhku bussiga. Vaade, mis ülevalt mäetipust avanes, on imeline. Mäeharjal seisab iidne inka preestrite linn, mis on senini suurepäraselt säilinud, täis templeid ja riituskohti. Taamal kõrgub majesteetlik mägi, mille järgi koht on nime saanud. Machu Picchu tähendab ketšua keeles vana mägi.

Mäetipust alla vaadates avaneb vaade vaid põhjatule kuristikule. Mäeveerud on ehitatud täis trepiastmetena langevaid terrasse, mida kasutati põllumaana. Horisontaalset pinda siit naljalt ei leia. Sellelaadset terrasspõllunduse süsteemi kasutatakse siinkandis ka tänapäeval. Väga paljud muudki inkade tarkused on säilinud ja kohalike hulgas kasutuses.

Machu Picchu üheks suureks võluks on eraldatus, see on ka põhjuseks, miks ta jäi hispaanlastel 16. sajandil avastamata. Muule maailmale sai Machu Picchu tuntuks alles 1911. aastal, kui Ameerika looduseuurija ta avastas.

Külas oli olemas kõik linna sujuvaks toimimiseks vajalik – alates tänavatest kuni veesüsteemini välja. Vett saadi allikatest ja mäetippudelt lume sulamisel ja see juhiti kividesse raiutud kraavikesi pidi majadeni. Siin kipud kiiresti unustama, et kõik need läbimõeldud süsteemid ja ehitised on säilinud ju 12.–15. sajandist saati. Isegi vangla oli neil olemas. Ühes vangla seinas võis näha auke, kuhu patustanud inimene kättpidi rippuma pandi. Tundub, et kord oli tol ajal majas. Tervitus kõlas neil nii: tere hommikust = ära peta; tere päevast = ära valeta; tere õhtust = ära varasta. Niisuguse väärtuste süsteemi juures oli kindlasti inimlikul eksimusel oma osa, kuid millegipärast kipun arvama, et käitumisnormid olid loodusrahvastel suurema au sees kui enamikul Euroopa „õpetatud rahvastest”.

Elu pilliroovaibal

Cuscost edasi rühkisime bussiga Titicaca järve suunas, kuni jõudsime Peruust Boliivia poole jäävasse Punosse – linna, mis asub maailma kõrgeima laevatatava järve kaldal. Ent meie sihtpunkt polnud siiski mitte Puno ise, vaid hoopis selle ees laiuv tõeline eksootika. Siin asuvad kuulsad Urose ujuvad saared. Need on justkui pilliroost põimitud maailm omaette – umbes nelikümmend saarekest, mis kõik käsitsi punutud kõrkjatest ja mis kõik ka päriselt vetruvad jalgade all.

Jalad võivad siin küll alt ära vajuda, aga kogukond püsib vankumatult koos. Igal saarel elab kümmekond perekonda, kelle igapäevaelu keerleb ümber üheainsa taime – totora pilliroo. Sellest valmistatakse mitte ainult majasid ja paate, vaid isegi tulehakatist ja suupisteid – jah, sa lugesid õigesti. Pilliroogu närida on täiesti normaalne, sest see sisaldab looduslikku fluori ja tugevdab hambaid. Polnud mingi ime, et kohalike naeratused särasid kaugelt vastu nagu Colgate’i reklaamist.

Saartel ei ole jalgealune ülemäära kindel, sest maapind vetrub meie soiste aladega sarnaselt ja aeg-ajalt tekib kaaluta oleku tunne. Kindlust lisab vaid teadmine, et nii on siin elatud aastasadu.

Kõige hämmastavam on aga see, et selline eluviis pole mitte mingi külalistele lavastatud folkloorinurk, vaid päriselt toimiv maailm, kus elatakse, süüakse, kasvatatakse lapsi ja sõidetakse pilliroopaadiga turule. Elu võib vetruv olla, aga juured on sügaval – või vähemalt kindlalt sidemes pilliroojuurtega.

Saar, kus mehed saavad tanu alla

Titicaca järvel on teinegi väga põnev koht – Taquille saar. Saare tippu tõusmine hõredas õhus nelja kilomeetri kõrgusel on lausa omaette ettevõtmine. Taquille on õige pisut meie Kihnu moodi, sest elanikud kannavad siin igapäevaselt rahvariideid. Erinevalt meile tuttavatest soorollidest on siin paljud nn naistetööd hoopis meeste teha. Poissmehe tunned ära juba eemalt mütsi valge värvi järgi. Juhtub ta naise võtma, muutub müts üleni punaseks. Mingil perioodil enne naisevõttu on mütsist pool punane, pool aga valge. Nii et „tanu alla saamine” on siin meestele suur uhkuseasi.

Saarel elatakse kogukondliku elu – võiks lausa öelda, et valitseb täiuslik kommunism! Koos tehakse süüa, kõblatakse põllumaad, kõik mehed käivad saarel ringi sukavarrastega ja naised ketravad lõnga. Kuna teed on mägised ja liikumine võtab palju aega, siis ei ole ju mõtet seda niisama tuulde lasta. Ka poed on ühised – on ju tore, kui müüjaks hakkab just see, kellel parajasti mahti on. Ja kõik sujub.

Pildigalerii