Costa Rica: looduse paradiis

Costa Rica pealinn San Jose on alustuseks hea valik – linna läbivad mitmed suured magistraalid ja ka igasugune rännumehele vajalik info siinsete võimaluste kohta on igati igati kättesaadav. Tuginedes josefiinode (nii kutsutakse San Jose elanikke) soovitustele, leidsime, et parim võimalus esmaklassilise džunglielamuse saamiseks on sõita Tortugerosse ja asuda koos päikesetõusuga troopilist loodust avastama. Võimalusi Tortugerosse jõudmiseks oli laias laastus kaks – kas seigelda busside ja tillukese paadikesega või lennata väikese propellerlennukiga. Valisime esimese.

Kilpkonnade salajane elu

Tortugero on üks maailma kolmest paigast, kuhu igal aastal augustis ja septembris tulevad pesitsema suured rohekilpkonnad. Et meie külaskäik jäi kilpkonnade pesitsusperioodi algusest varasemale ajale, olime sunnitud põhilise osa vaatlusest läbi viima kilpkonnade elu tutvustavas muuseumis. Kilpkonnavaatlused toimuvad üldiselt öösiti – ajal, mil ainsamatki valguskiirt rannale ei jõua. On imekspandav, kuidas peaks inimsilm kottpimedal ja tormisel rannal kilpkonni eristada suutma. Ometi sõidavad sajad huvilised nimelt selleks puhuks siia kokku.

„Ju nad oma tegemisi pimeduse varjust veidi siiski aimata lubavad, ega need vaatlused muidu nii tohutult populaarsed oleks,” järeldasime endamisi.

Ka kilpkonnade pildistamine on tehniliselt küllaltki keerukas, sest välklambi kasutamine on keelatud, et kilpkonnade pesitsemist mitte häirida.

Hommik vihmametsas

Järgmise päeva aovalgel oli meid jõe ääres ootamas paadimees, et üheskoos kohalikku floorat ja faunat uudistama minna. Astusime paati ja liuglesime mööda kitsast kanalit, mis lookles läbi tiheda džungli.

Tortugerot kutsutakse Costa Rica Amasooniaks ja mitte ilmaasjata. Kokku elab siin maailma suurim valik troopilisi linnuliike, teiste seas piirkonna pärl ja Costa Rica rahvuslind tuukan, keda meil õnnestus ka päriselt näha. Linnud lendasid madalalt üle vee, kisasid, vilistasid, ja täitsid õhu oma hommikuse saginaga.

Paik näib olevat tõeline lindude ja loomade paradiis, sest siin ei sega nende igapäevaseid toimetamisi tõepoolest keegi ega miski. Nii lippavad iguaanid kõikjal segamatult ringi, mürgikonnad ootavad stoilise rahuga, ent lootusrikkalt saaki ja nahkhiired lennutavad oma signaale kõikjale üle vihmametsa. Üksikud raginad džunglis ja veesulpsud panid meid igaks juhuks ümbrust terasemalt jälgima, aga midagi ohtlikku ei paistnud. Giid seletas tasa, mida näeme, ja meie kuulasime, vaatasime ja nautisime. Sõit hapra paadikesega troopiliste lindude-loomade varahommikuste intensiivsete helide saatel jõe kohal kaarduvate liaanide all oli meeldejääv elamus.

Elu kraatri serval

San Jose lähedal kasutasime võimalust uudistada kraatervulkaani Poas ning teel sinna ekslesime ka kohvi- ja banaaniistanduses. Costa Rica on tuntud eelkõige oma suurepärase kohvi poolest, kuna aga kohvi hind maailmaturul on ajapikku langenud ja aina uued kohvikasvatuspiirkonnad tulevad peale, ei ole Costa Rica tulutoovaim äri enam aastaid mitte kohvi vaid hoopis banaanide kasvatamine. Neid istandusi on siin tõesti palju.

Vulkaanikraater ise oli muljetavaldav.

„Selle läbimõõt on ju tervelt poolteist kilomeetrit,” imestasime.

Veel kümmekond aastat tagasi oli tegemist maailma suurima kraatriga, kuni Hawaiil purskas vulkaan, mille kraater sai suurimaks. Poás pole kaugeltki kustunud – viimati ärkas ta 1989. aastal, mil purskas niivõrd tugevasti, et mitmed külad kaardilt kadusid. Ent just see vulkaaniline pinnas ongi põhjus, miks kohv siin nii hästi kasvab – viljakas laavamaa koos jahedama mägise kliimaga loob ideaalsed tingimused.

Jõudnud tagasi pealinna, alustasime bussiotsinguid edasi lõuna poole liikumiseks. Lunastanud bussifirmalt Taca piletid, olime valmis Panamasse suunduma.

Pildigalerii