Keenia: masaide põlisaladel

Seda, et Keeniasse saabudes oled saabunud Obama riiki, on tunda igal sammul. Kohalikel on seljas Obama T-särgid, poeletil ripuvad tema piltidega kangad ja käterätikud ning turismifirmad reklaamivad usinalt Obama-tuuri. See kujutab endast reisi tema kodukülla, kus Obama vanaema võib-olla näha saab. Keenia on küll Obama koduriik, kuid Obama-maania on vallanud tegelikult kogu Aafrika. Igal sammul on õhus tunda „yes, we can” ideoloogiat ja suure muutuse lootust.

Nairobi, kuhu öö hakul Kampalast bussiga jõudsime, on suhteliselt noor linn – üle saja-aastaseid maju siit ei leia. Linn tekkis kunagise ajutise raudteetööliste linnaku kohale, kui britid rajasid Ida-Aafrika raudteed Mombasa ja Kampala vahele. Täna võib siit leida vaid „moodsa” aja sünnitisi – alates klaasist ja terasest pilvelõhkujatest kuni linnaäärsete näotute slummideni. Nairobit ei peeta turvaliseks linnaks, on koguni neid, kes ütlevad, et see on ülepea Aafrika kõige ebaturvalisem koht. Tõsi, selle mõttega kipuvad lagedale tulema ennekõike need, kes pole ealeski käinud Lõuna-Aafrika Vabariigis. Näiteks Johannesburg, mille keskus muutub õhtu saabudes tondilinnaks, kus ei ela ühtegi inimest ja ringi luusivad vaid kodutud kriminaalid, teeb Nairobile selles osas kindlasti silmad ette!

Privaatne safari – turismilanguse parim kingitus

Ega me siin pikalt aega veetnudki. Tulime peaasjalikult selleks, et minna safarile läbi masaide asuala, mis jääb Lõuna-Keeniasse ja Põhja-Tansaaniasse. Valisime kümnepäevase safaripaketi, mille marsruut läbib Keenias Masai Mara ja Nakuru järve rahvuspargid ning jätkub Tansaanias Serengeti rahvuspargi ja Ngorongoro vulkaanikraatriga. Safariauto oli tegelikult mõeldud kuuele, kuid kuna üleilmne majanduslangus oli jõudnud ka siinsesse turismitööstusesse, oli korraldajatel päris tõsiseid probleeme safari täituvusega. Nii juhtus meie vaates parim, mis üldse juhtuda sai – auto oli vaid meie kahe päralt ning giidist autojuht Augustino ja kokk Kimani muidugi lisaks.

Pärast pooleteistnädalast seiklust avalikus transpordis läbi Rwanda ja Uganda külade oli üsna kosutav teada, et mõnda aega saame taas lasta elul ennast lihtsalt kanda ega pea mõtlema, kuhu ja kuidas järgmine päev edasi liikuda ja kust ulualust leida.

Tõeline võlurkokk Kimani suutis kolm korda päevas eimillestki luua ehtsa gurmeeelamuse. Kämpingutes olid spetsiaalsed kööginurgad, kuhu ta osava liigutusega alati oma söevirna ladus ja potid-pannid reastas. Et päevaplaan koos söögipausidega oli neil täpselt välja rehkendatud, oli Kimanil igaks söögikorraks juba menüü valmis mõeldud. Need olid tõeliselt muretud päevad! Pärast Kimanist ja Augustinost lahkumist tundsime neist veel mõnda aega tõsist puudust.

„No sellise eluga võib ju ikka täiega ära harjuda,” naersime taas reaalsusesse naastes.

Leia pildilt leopard

Safarit ei tohi kunagi liiga tõsiselt võtta, vähemalt selles osas, mis puudutab loomade nägemist. Tee peal trehvasime üsna mitmeid situatsioone, kus kümned ja kümned autod tunglesid kobaras mõne tihniku juures ja turistidele üritati selgeks teha, millise puuoksa peal asub leopard.

„Kus on beebi?” meenutasime isekeskis ajatut hittküsimust klassikaks kujunenud „Jääaja” filmist.

Tegime ka ise nendest kohtades pilte, õhtul aga tegelesime taas põneva mõistatusmänguga „Leia pildilt leopard”. Pärast korralikku ajugümnastikat saime mõistatuse kahepeale siiski lahendatud. No ja nalja saime muidugi ka.

Esimene hingetõmbepaus Nairobist tulles on Nakuru järve rahvuspark. Loodusvaadete üle pole siin paslik kurta, eriti hetkel, mil järv täitub pelikani- ja roosade flamingoparvedega.

Nakuru ei paku aga üksnes linnuelamusi. See on üks vähestest paikadest, kus on reaalne võimalus näha nii musti kui ka valgeid ninasarvikuid. Lisaks hulguvad siin vabalt kaelkirjakud, pühvlid, impalad, sebrad ja mitmesugused ahvilised.

Valmis tuleb olla tõeliseks tolmurünnakuks. Kuiva ilmaga keerutab auto üles imepeenikest valget tuhkjat tolmu, mis katab mõne minutiga kogu auto sisemuse ja sealt edasi juba su hingamisteed. Mõne aja pärast on tunne, et isegi silmamunad krudisevad. Aga see kõik kuulub kogemuse juurde.

Keenia kõige kuulsam rahvuspark on mõistagi Masai Mara. Kuigi Keenias on kokku üle 70 hõimu, on masaid, kelle järgi ka park on nime saanud, nendest kõige silmatorkavamad – seda sõna kõige otsesemas tähenduses.

„Mara” tähendab täpilist ja väljendab sellega suurepäraselt siinset maastikku – kuni silmapiirini laiuv savann, millele on iseloomulikud üksikute täppidena sirguvad puud keset tühja ja lagedat välja.

Savann algas tegelikult juba pikka aega enne rahvusparki jõudmist. Tühjal väljal süüdimatult tuuseldav tugev tuul keerutas tornaadona üles taevani ulatuvaid liivasambaid, mis kõrgusid kahel pool autoteed, jättes väga mõjusa mulje.

Masai Mara pärisperemehed

Masaid moodustavad vaid 5% Keenia rahvastikust, ent sellest hoolimata on nende elujõuline kultuur hästi säilinud. Nad on rändava eluviisiga nomaadid-karjakasvatajad ja elavad peaaegu täielikult proteiinidieedil, süües vaid veise- või kitseliha ning juues lehmaverd ja -piima. Praeguseks on menüüsse küll üha rohkem lisandumas maisitoite ja eluviis muutumas nüüdisaegsemaks. Ühes masai külas nägime isegi kooli, kus klassitäis väikseid masaisid usinalt numbreid õppis.

„See on selge märk paikseksjäämisest. Igal masaikülal on oma vanem, keda kasvatatakse sel moel, et külarahva seast valitakse välja üks-kaks ärksamat noormeest, kellel võimaldatakse edasi linna kooli minna. Neist saavad uued juhid ehk külavanemad,” lugesime hiljem Wikipediast, kui internet ning tsivilisatsioon olid meid taas oma haardesse saanud.

Masaide külaarhitektuur on ülimalt pragmaatiline ja lihtsakoeline. Kõik külad koosnevad ringikujuliselt paigutatud savimajakestest, mis ääristavad keskväljakut. Ööseks tuuakse kari küla keskele, et kaitsta neid kiskjate ja teiste hõimude varaste eest. Väiksemad vasikad võetakse enda juurde majja, selleks on nurgake iga maja sissepääsu kõrval. Kui hommikul kari väljale sööma aetakse, on küla keskplatsist saanud omalaadne sõnnikuhunnik, kus algab sitasitikate ja porikärbeste party.

Kuna valget aega osatakse hinnata ja ei päev ega tooraine ole raisata, asuvad kohe pärast seda tööle naised ja lapsed, kes koguvad lehmakoogid kokku ja löövad need kas majaseintele lisakihiks või kuivatavad küttematerjaliks. Lehm näikse siin olevat üldse tõeline ja ainus valuuta, mida saab vahetada. Muuhulgas ka nais(t)e vastu.

Masai majas on tavaliselt üks suurem tuba, mis tegelikult ei ole suurem kui nii 5–6 ruutmeetrit. Seina ääres on enamasti puidust madal lavats. Madratsit asendab lehmanahk, seega on magamisase enam kui askeetlik. Voodi kohal ripub nagi, kuhu ööseks ehted riputatakse. Justament – mitte riided, vaid ehted. Toakese teises nurgas on põrandas auk, milles tehakse lõket ja keedetakse süüa. Aknaid asendavad kitsad pilud katuseserva all.

Ei saa salata, et pika ja sihvaka kehaga masaid, punaruuduline hõlst üle õla visatud, on üliefektsed. Ühes käes on endast lugupidaval masail kindlasti kepp, mis pidulikul juhul külla minnes asendatakse kaunistatud kepiga. Kepp on siinmail sedavõrd oluline sümbol, et isegi Keenia president kannab kullatud masaide keppi riiklikel tseremooniatel.

Jalasääred ja käsivarred on nii naistel kui meestel ehitud värvilistest pärlitaolistest kivikestest võrudega, naistel on kõrvadesse venitatud suured augud, kus on suur hulk kaunistusi.

Masaid on ainsad, kes põliselanikena vabalt Masai Mara rahvuspargis võivad elada. Kõik ülejäänud, sh turistid, saadetakse õhtupimeduse saabudes pargist välja. Pargi piirid on kokkuleppelised, meie ööbimispaiga juures lõpetas pargi jõgi. Kesköised hüääniulgumised ja lõvimöirged teisel pool jõge on siin tavapärased. Nende helide saatel saabusid meile siin ka jõulud.

Pildigalerii