Rwanda: musta Aafrika südames

Võib-olla oleks paslik alustada väikesest suunavast viktoriiniküsimusest. Kui mitu inimest on ilma tuumapommita võimalik tappa saja päeva jooksul? Õudne, ent tõene vastus: „Tervelt üks miljon!”

Ükspuha kui võigas see fakt ka ei tunduks, on see ometigi 20. sajandil läbi proovitud tõsisasi, mis leidis aset vaid kümmekond aastat tagasi sügaval Aafrika südames Rwandas kogu maailma silma all. Kõik see kokku meenutab oma veidral moel Hollywoodi õudusfilmi stsenaariumi.

Oli aasta 1994. 6. aprilli õhtul tulistati pealinna Kigali lennuväljale maandumisel rusudeks Rwanda presidendi lennuk, kus viibis lisaks temale ka naaberriigi Burundi president. Vaid pisut vähem kui tund aega hiljem suleti hutu äärmuslaste politsei Interahamwe eestvedamisel kõik pealinnast väljuvad maanteed ja hästi ettevalmistatud plaani järgi said alguse totaalsed tapatalgud, mille ühtseks ja vääramatuks eesmärgiks oli leida „lõplik lahendus” tutsi „probleemile”. Valimatult ja halastamatult tapeti kõiki tutsisid – nii mehi, naisi kui lapsi, seda ilma vahendeid valimata. Valdavateks tapariistadeks olid matšeeted, kaikad ja kõplad. Vaid kümnendikul juhtudest kasutati tulirelvi. Loetud päevade jooksul muutus kogu riik suureks massihauaks.

Ühe rahvusrühma sihipärane hävitamine ehk genotsiid ei ole inimkonna ajaloos uus nähtus. Selles osas asub Rwanda kuritegu samas reas natsikuritöödega teises maailmasõjas, punakhmeeride „vägitegudega” Kampucheas või Serbia tapatalgutega Kosovos. Ainulaadseks teeb Rwanda genotsiidi selle laiahaardelisus, erakordne läbimõeldus ja pühendumus, mille käigus suudeti massimõrva läbiviimisse kaasata sisuliselt kogu rahvas, sealhulgas ka naised ja lapsed. Kõik koos „ühtse idee” nimel, katoliiklike usujuhtide õnnistusel ja Prantsusmaa toetusel.

Kõige selle tulemuseks on lisaks sadadele tuhandetele süütult hukkunutele mitmed miljonid tutsi põgenikud naaberriikides – Ugandas, Keenias ja Tansaanias. Genotsiidi pärandina on tänavatel sajad tuhanded orvud, purunenud on perekonnad ja inimsuhted. Kongo piiriäärsetes vihmametsades on aga endiselt oma ”tõehetke” ootamas riigist välja aetud ja ennast Jeesuse armeeks nimetavad hutu mässulised.

Kogu selle kohutava lähiajaloo taustal on tänane Rwanda kõrvaltvaatajale paradoksaalsel kombel justkui riik mõnelt teiselt planeedilt – rahulik, naeratav, sõbralik. Loomulikult on see paljus vaid näiline ning kohalike inimeste psüühikas ja hinges hiljutised sündmused veel väga sügaval alles. Hämmastab aga, et hoolimata kõigist neist hiljutistest õudustest on suudetud kahe rahvusrühma vahel teatav kokkulepe sõlmida. Riigis ei eristata inimesi enam rahvuse järgi ja isegi rahvusest rääkimine võtab kohalikud sosistama. „Üks riik ja üks rahvas,” deklareerib Rwanda valitsuse ametlik propaganda.

Maaliline maa valusa minevikuga

Plaanisime Rwandat külastada vaid paar päeva, et näha mägigorillasid, aga jäime mingil seletamatul põhjusel ometigi kohale viieks päevaks.

Esimene, mis Rwandas silma torkab, on hingematvalt ilus loodus. On justkui mingi needus, et kõikides sellistes ebastabiilsetes riikides käivad hunnitu ilu ja ekstreemne vägivald alati käsikäes. Me ei olnud oma rännakutel seni veel kohanud nii maalilisi maastikke ega nii lopsaka ja kauni taimestikuga piirkondi kui Rwandas. Läbi kogu maa laiuvad suursuguselt kaunid mäed ja orud. Kõik mäed on kaetud lopsaka taimestikuga ja pea viimse piirini põllumajanduslikus kasutuses.

Rwanda on Aafrika kõige tihedama asustusega riik. Territooriumil, mis on umbes pool Eesti pindalast, elab üle kaheksa miljoni elaniku, see on rohkem kui kolmsada inimest ruutkilomeetri kohta. Siinsed naised on tõelised ahelsünnitajad   – iga Rwanda naise kohta tuleb keskmiselt kaheksa last, hiljuti oli see arv koguni kümme. Inimesi kohtab siin igal sammul, iseäranis rohkearvuliselt hommikuti ja õhtuti, enne ja pärast tööpäeva mööda maanteeservi voorimas.

Rwanda pealinn Kigali on Aafrika kohta ebatüüpiliselt rahuliku elutempoga ja uskumatult puhas. Olime tõsiselt üllatunud, leides keskkonna, kus autod ei sõidagi täisgaasiga ristmikele ja kogu maailma prügi ei olegi kuhjatud hunnikutena mööda tänavaservi.

Kigalis uidates on kaunis keeruline uskuda, et veel mõnda aega tagasi olid siinsed tänavad palistatud inimlaipadega. Aga see on Aafrika – siin võivad asjad muutuda mitte üksnes päevade, vaid tundidega.

Kigali genotsiidi memoriaal annab väga hea ja kainestava ülevaate toimunust. Kogu riigis on ühtekokku üle 70 genotsiidi mälestuspaiga, pealinnas asuv on neist suurim. Kigali memoriaal on ehitatud 250 000 inimese massihauale.

Rwandas on Aafrika kohta igati hea teevõrgustik. Teekond Ruhengerisse Gorillade juurde kestis vaid paar tundi. Kuigi pehmelt öeldes kurviline ning pead pööritama panev tee kulges läbi tõusude ja languste üle mägise maastiku, on avanev vaatepilt suurepärane. Ruhengeri ise oli ilmetu väikelinn. Reisiraamat pakkus meile ööbimiskohtadeks Urumurit ja Muhaburat, millest me ei mõistnud midagi arvata. Valisime esimese, intuitiivselt. Koht osutus aga tõeliseks mülkaks ja sinna me jääda ei soovinud. Teine hotell, Muhabura, oli nagu väike armas oaas keset slummi. Suurima üllatusena oli ka tsivilisatsioon siin kanda kinnitanud – meie kasutuses oli igati talutava kiirusega WiFi, rääkimata korralikust restoranist. Jäime siia ankrusse tervelt kaheks ööks, valmistudes kohtumiseks mägigorilladega.

Kohtumine hõbeseljaga

Olime end gorillade tausta ning hingeeluga detailselt kurssi viinud. Gorillasid on maailmas kokku kolm liiki ja mägigorillad on neist kõige haruldasemad. Kokku on neid alles vaid umbes 700 isendit ja üheski maailma loomaaias mägigorillasid näha ei saa. Praegu elutsevad nad Kongot, Ugandat ja Rwandat eraldavatel Virunga vulkaanilistel mägedel. Gorillade DNA kattub 98% osas inimese omaga, see muudab need kummalised loomad inimestele loomariigis lähimaks sugulaseks.

Asusime teekonnale mägedesse seitsme paiku hommikul. Eelnevalt tuli hankida ametlik luba. Kõik see on loomade kaitseks – iga gorillaperekonda saab päevas vaadata vaid kuni kaheksa inimest ja korraga vaid ühe tunni. Plaanisime algselt minna vaatama kõige suuremat, Susa perekonda, aga kuna kohapeal selgus, et nendeni jõudmiseks kulub 6–8 tundi ja siiski on risk neid mitte üles leida, siis viskasime selle mõtte peast ja valisime gorillapere, mis asus meist vaid paari matkatunni kaugusel.

Enne teele asumist tehakse kõigile rutiinne ristküsitlus tervise kohta. Ka sel on selge põhjus   – gorilladel ei ole immuunsust inimeste haiguste vastu ja isegi pisim nohupisik võib tekitada neil kopsupõletiku ja seeläbi surmavaks osutuda.

Küsitlus edukalt selja taga, alustatakse n.ö „pärisbriifinguga”. „Lähemale kui seitse meetrit gorilladele minna ei tohi. Isegi kui gorillalaps kas või möödaminnes või mänguhoos teid puudutab, ei tohi end liigutada ega teda ise vastu näppida, sest isased gorillad nalja ei mõista,” hoiatas meid siinne giid, ise surmtõsise näoga. Väga võimalik, et taheti teadlikult vinti juurde keerata ja asi põnevaks ajada, ent see jutt mõjus meile sellegipoolest.

Grupijuht oli sealkandis üleskasvanud ja karastuse saanud kohalik, kes tundis nii ümbrust kui gorillasid kui oma viit sõrme. Et meid selles lõplikult veenda, tegi ta rännates aeg-ajalt gorillahääli.

„Tõenäoliselt pole 2% DNA erinevust piisav põhjendus gorillakeele mittevaldamiseks,” poetas Aive mulle ja mul ei jäänud üle muud kui nõustuda.

Kõige ees läksid matšeetemees ja grupijuht, seejärel gorillahuvilised ning kõige lõpus püssimees, kes oli julgestuseks kaasa pandud. Tihnik oli tihti nii läbipääsmatu, et matšeetemehel tuli üsna tõsist tööd teha. Paari tunni möödudes jäi teejuht lõpuks seisma ja hakkas paljutõotavalt gorillahäälset morset edastama. Seal nad viimaks olidki – hiiglaslik hõbeselgne isane (täiskasvanud gorillaisasel on seljal hõbedane vööt) oma üheksaliikmelise perekonnaga igapäevasel jalutuskäigul toitu hankimas.

„Neil on vist perepäev,” naersime endamisi poolsosinal.

Hoidsime hinge kinni ja jälgisime mängu. Veidi aja pärast taipasime, et meid on märgatud – giid oli juhtinud meid otse gorillade liikumisrajale.

Hõbeselg jätkas end meist oluliselt häirida laskmata siiski stoilise rahuga liikumist – ise uhkelt ees, pereema lastega järel ja meie neid jälgides omakorda sabas. Aeg-ajalt läks gorillapere liikumistrass lahku ja hõbeselg pidi neid korrale kutsudes koguni röhitsema. Mingil hetkel olime bambusesalus puntras, kui matšeetemees järsku valvsaks muutus ja tagasi tõmbus. „Easy, easy,” kostis ta vaikselt, ent kehtestavalt meie suunas käega veheldes. Hõbeselg oli otsustanud trajektoori muuta. Keeras end kanna pealt ringi ja suundus otse meie suunas asja uurima. Kõik see toimus väga kiirelt ja suure hoo pealt ning enne kui midagi aru saime, oli hiiglaslik kahemeetrine ja üle 200 kilo kaaluv King Kong meie keskel. Vaid sekundid hiljem tormas ta juba „kahesajaga” arusaamatus suunas edasi.

„Läks vist hästi,” ütles matšeetemees vaikselt, kuid napilt.

Gorillad on üldjuhul rahumeelsed elukad, aga ülemäära loota sellele siiski ei tasuks. „Kui sedavõrd aukartustäratavate proportsioonidega loom suvatseb vihastuda, tasub vist risti ette lüüa,” ütlesin vaikselt Aivele.

Hakkasime vaikselt liikuma.

Lõpp hea, kõik hea – hõbeselja ja tema abikaasa jaoks olime ju kutsumata külalised. Tund aega, mis oli ette nähtud gorillade juures viibimiseks, läks hämmastava kiirusega.

Tutside uhkus ja valu

Ruhengerisse tagasi jõudes saime jutule ühe kohaliku tutsiga. Ta oli paari aasta eest Rwandasse tagasi tulnud, nemad koos emaga olid perest ainsad, kes genotsiidist pääsesid. Kooliõpetajast isa ja kuus õde-venda hukati juba esimestel päevadel. Jutt pöördus jälle riigi traagilisele minevikule. Tutsides on selgelt tunda sisemist uhkust ja samas ka mõistetavat, püsivat vimma möödunu suhtes – läbi sajandite olid just nemad siin riigis peremehed olnud.

18–19. sajandil oli mwami (kuningas) alati tutsi ja isegi sõdalaseks said vaid noored tutsid. 19. sajand tõi kaasa sakslaste kolonisatsiooni, pärast esimest maailmasõda läks riik omakorda üle belglastele, kes edendasid siin eurooplastele tüüpilist „jaga ja valitse” stiilis juhtimist. Alul justkui toetati tutsisid, kes on alati olnud vähemusrahvuseks – vaid pisut üle kümne protsendi rahvastikust. Belglased olid ka esimesed, kes hakkasid järjekindlalt siinset elanikkonda – hutusid ja tutsisid – eri staatusesse jagama. Tutsidest loodi nende vähemusele vaatamata kunstlikult n.ö „valgustatud ja väljavalitud” rahvus. Nende osas, kelle puhul rahvust määrata ei mõistetud, kehtis omamoodi lähenemine – need, kellel oli rohkem kui kümme lehma, nimetati tutsideks, kellel vähem, hutudeks.

Veelgi enam, rõhutamaks tutside ja hutude füüsilist erinevust, käisid teadlased Euroopast siin lausa koljusuurust mõõtmas. Kuna tutside kolju oli suurem, nad olid pikemad ja heledama nahaga, siis peeti neid ka hutudest paremaks. Mõistagi ei võetud arvesse, et peamine erinevus tekkis hoopis toidusedelist. Tutsid olid karjakasvatajad ning tarbisid piima ja lihasaadusi oluliselt rohkem kui hutud, kes olid põllupidajad.

Hiljem, aastal 1961, mil riigis kuulutati tutside juhtimisel välja iseseisvus, vahetasid belglased poolt ja hakkasid toetama hutusid. Seega oli 1994. aasta genotsiid paljus vaid sissetöötatud ideoloogia kahetsusväärne ja äärmuslik tagajärg.

Mõlgutasime mõtet külastada Ruhengerist vaid tunni kaugusel olevat Gisenyt ja riigi suurimat järve Kiwu, mis eraldab Rwandat Kongo Demokraatlikust Rahvavabariigist, lootes, et äkki õnnestub ka Kongo piirilinnas Gomas ära käia. Goma öeldakse olevat Kongo Pompeij, mis kuus aastat tagasi ootamatult aktiveerunud vulkaani laava alla mattus.

Pärisime kohalikelt sealsete olude kohta   – selgus, et just samal päeval olid mässulised tapnud kaks ÜRO abitöötajat, olukord piirkonnas oli taas kriitilisemaks muutunud. Gomasse jäi seekord minemata.

Pildigalerii