Ghanast Togoni: Aafrika algajatele

Viimased nädalad olid möödunud Burkina Faso ja Ghana teid mööda vurades. Kui seni olime kulgenud kogu aeg läänest itta, linnulennul kokku pea 2000 km sisemaa suunas, siis alates Timbuktust võtsime suuna põhjast lõunasse, jõudmaks välja Guinea laheni, et siis juba piki Ghana rannikut Togoni liikuda.

Läbisime Lääne-Aafrika põhjavööndis kõrbe, lõunavööndis metsad, keskosas poolkõrbe ja saheli, kuhu jääb suurem osa Senegalist, Malist ja Nigerist. Sahel moodustab terviku mitte üksnes kliimavöötmena – sellel piirkonnal on ka oma selgelt äratuntav elustiil, arhitektuur, muusika ja köök. Siin domineerib kunagi läbi Sahara Araabiast toodud islam.

Timbuktus tegime põike kõrbetsooni. Liikudes nüüd põhjast lõuna suunas lähenesime aina enam troopilisele alale. Loodus muutus siin silmnähtavalt, Ghana keskosas ootas meid ees juba stiilipuhas troopika. Teede ääres olev taimestik muutus iga kilomeetriga üha tihedamaks ja puuviljavalik teeäärsetel müügilettidel rikkalikumaks. Sattusime siia ananasside valmimise ajal, mis tähendas seda, et kui veidigi käiku aeglustasime, siis püüti neid meile käigupealt ja kibekähku läbi akna müüa.

Muljetavaldavaim osa siinsest elust on inimesed ise. Nende sõbralikkus ja samas puhas naiivsus on kohati jalustrabav. Sadu ja sadu kordi päevas tervitatakse sind tänaval kättpidi ning küsitakse ikka ja jälle vaid üht – mis su nimi on, kus sa elad, et siis elegantse lohakusega ja sujuvalt üle minna koduste aadresside vahetamisele.

Tundub, et siitkandi suurim probleem on riigipiiride erinevus etnilistest jaotustest. 1884. aasta Berliini konverentsil, mil Euroopa suurjõud Aafrikat jaotasid, kasutades selleks lihtlabast joonlauda, olid peamiseks lähtekohaks Euroopa riikide huvid. Nii ongi Lääne-Aafrikas kujunenud olukord, kus kohalik keel laieneb üle riigipiiride ja inimese päritolu arvestatakse üksnes selle järgi, mis keelt ta räägib, mitte selle põhjal, kust riigist ta pärit on. Ükski 17 Lääne-Aafrika riigist ei ole vanem kui vaid üks-kaks inimpõlve.

Mida rohkem lõuna suunas liikuda, seda reisijasõbralikumaks muutub elukeskkond – toidu leidmisega probleemi ei ole, busse liigub piisavalt, suuremates linnades on öösel isegi tänavavalgustus ning hotellides on elekter ja jooksev vesi ööpäevaringselt peaaegu kõikjal. Kui lisada veel ka suhtluskeelena mõistetav inglise keel, taipasime, et olime jõudnud turismi kontekstis lausa puhkekodusse. Samal hetkel mõistsime ka reisiraamatus öeldu mõtet: „Ghana is Africa for beginners.”

„Mis nii viga! Siit oleks tõesti imehea ja turvaline alustada Lääne-Aafrika avastamist,” arutasime endamisi.

Kliima ja rannikuäärne keskkond meenutasid siin vägagi Lõuna-Indias nähtut ja kui hetkeks silmad sulgeda, kopsud troopilist õhku täis tõmmata ja suunata pilk ookeanile, kus käib vilgas kalameheelu, ning kujutada mustade asemel ette hindusid, siis olekski nagu teisel kontinendil ära käinud. Isegi kalastamise viis ja kalavõrkude vettelaskmise süsteem on neil sarnane! Jäime viivuks koguni mõtlema, kas mitte Vasco de Gama, kes Lääne-Aafrikast Lõuna-Indiasse purjetas, ei toonud äkki seda teadmist ka siia mandrile või vastupidi?

Jalutuskäik savannis

Mole rahvusparki jõudsime pärastlõunal ja läksime pikemalt mõtlemata kohe pärastlõunase safariga loomi uudistama. Teekond kulges jalgsi mööda savanni, järgmised paar tundi viisid meid kokku vägagi kireva seltskonnaga   – meie mõistes metsanotsud, antiloobid, oravad, susliku moodi põõsasrotid, ahvid, krokodillid, elevandid ja palju linde. Napi paari tunni kohta oli seda üllatavalt palju, sellega võisime esimese Mole safari kordaläinuks lugeda.

Mole hotellis, mis on selle pargi ainus ööbimisasutus, oli ka bassein ja selle ääres möödus meie ülejäänud õhtu. Tunne, mis sind valdab, kui oled päev läbi leemendades ringi tuisanud ja siis helesinist basseinilaiku näed, on lihtsalt kirjeldamatu!

Minul tekkis öö hakul mingi kummaline palavik. Kokku sai korjatud suurem hulk linu, et ma ülepea sooja saaksin – tekke siinmail ei tunta. Ka tabletid pandi stardivalmis. Ööga andis palavik vabatahtlikult alla, midagi hullemat ei järgnenudki.

Järgmise hommiku safari oli päris edukas, elevante nägime rohkemgi kui õhtuse ringkäigu ajal, sest nad olid järve äärde just jooma tulnud – kuuetonnised loomakesed püherdasid mõnuledes üheskoos vees. Moles on ka rahvuspargi muuseum, ent peale loomanahkade ning kahe plastiktünnis formaliinis ujuva elevandi ja pühvlivasika me seal suurt midagi ei kohanud.

Tegelikult lõid muuseumi omal ajal vabatahtlikud, pärast nende lahkumist oli kõik unarusse jäänud. Et vabatahtlike lahkumisest oli möödas juba kümmekond aastat, oli selle ajaga eksponaatidele kogunenud omajagu tolmu.

„Ega neid siin vist keegi suurt puhasta, vaesed loomad,” poetas Aive mulle vaikselt.

Jätsime Molega hüvasti ja suundusime edasi Kesk-Ghana poole, sihtpunktiks Kumasi. Kumasi oli ašantide kuningriigi pealinn ja käsitöökeskus.

Isepäised Ašantid

Ašantid on ainsana Lääne-Aafrika ajaloos osutanud tõhusat vastupanu briti kolonialistidele. Tänase päevani kuulub nende maa-ala küll Ghana koosseisu, kuid seda käsitletakse justkui eraldi autonoomse piirkonnana. Staatuse märk on seegi, et ašanti kuningas resideerub Kumasis otse kuningliku muuseumi aias olevas majakeses.

Külastasime ka kuningliku ajaloomuuseumi kollektsiooni, mis oli justkui veider killuke Lenini muuseumist – suure härdusega esitleti meile esimese ašanti kuninga sulepead ning trobikonda kulunud ja auklikke päikesevarje, mille all too esimene kuningas väidetavalt olnud. Kuninga riiete mustrid ja toolid on andnud inspiratsiooni tervele koolkonnale käsitoolistele. Tänavate ääres leidub kõikjal palju puutöökodasid, mis müüvad troonisarnaseid pronksnikerdustega toole. Olgu öeldud, et iga endast lugupidav ašanti peab oluliseks vähemalt üht sellist omada.

Täiesti eraldi kategooria on ašantide kente kanga kudumise kunst. Kangas on sätitud kitsa ribana kudumistelgedele, seda kootakse ühe- kuni kolmekordsena. Mustrid on värvikirevad ning efektsed. Suurema kangatüki saamiseks õmmeldakse kitsad ribad kokku.

Kui leinast saab pidu

Sattusime Kumasisse reede hilisõhtul ja otsisime pärast väsitavat bussisõidupäeva võimalust mõnes vaikses hotellis end korralikult välja puhata. Kesklinnas asuv hotell Kingsway lubas meile, et siin on vaikne. Oligi.

„Esialgu vähemalt,” mäletan end ütlevat.

Nii me sinna ankrusse jäimegi. Kui kell oli löönud südaööd, hakkas akna taga mängima kõva muusika. Otsustasime asja uurida.

„Ärge muretsege, tegemist on vaid kohalike matuste eelmänguga,” kohmas hotellitöötaja meie pärimise peale rahulikult.

Selgus, et ašantide matused, mis toimuvad reeglina laupäeviti, on siinmail üks suuremaid sündmusi. Tseremoonia algab juba reede hilisõhtul, mil kogunevad kõik kadunukese lähedased. Kogu öö vastu laupäeva tuleb mängida valju muusikat, et lahkunut sel moel ”ärkvel” hoida. Nii me siis kuulasimegi kogu öö terve kvartaliga muusikat. Ja püsisime ärkvel. Vägagi ärkvel.

Laupäeva hommikul saime osa ka matustest, sest siin on kombeks, et matustele on oodatud kõik, kes perele raha annetavad. Meie andsime. Riided peavad olema kas punased või mustad   – vastavalt sellele, kas oled pere lähikondne (punane) või kaasatundja. Iga kvartali keskel on tükk tühermaad, kuhu paigutatakse kadunukese pilt, telgid, plasttoolid, kohale tellitakse ansambel. Osalejatelt oodatakse rahalisi annetusi ja iga annetuse vastu annavad pereliikmed karastusjoogi. Kuna matused on suhteliselt kulukad, kaetakse osa kuludest neistsamadest annetustest. Mingil hetkel võttis matusetalitus lõbusama pöörde – matuseliste nägudelt kadus murelik ilme. Viimaks sai matusest midagi peotaolist, mis keris iga hetkega tuure üles. Veel pühapäevalgi kohtasime uljaid matuselisi kvartali tänavatel samades puna-mustades hõlstides ringi „hängimas”. See kõik tundub eurooplasele võrdlemisi veider, aga siinkandis on kombeks, et matused ei pea olema tingimata kurvad.

„Matused tähistavad toredat koosoldud aega, kuid aitavad samas ka lähedastel kiiremini kaotusest üle saada,” selgitas üks osaleja meile hiljem.

Viimane reis unistuste kirstus

Matustega seoses puutusime hiljem Accra lähistel kokku veel ühe kummalise traditsiooniga. Nimelt alustanud kohalik puusepp Kane Kwei kümmekond aastat tagasi erikujuliste kirstude valmistamist eesmärgiga pakkuda lahkunule võimalust reisida teise ilma oma lemmikmotiivi kandvas kirstus. Meister sai inspiratsiooni oma ema surma järel, kui soovis talle pakkuda unistuse täitmist. Nimelt olid üle nende kodu lennanud lennukid andnud emale unistuse tunda kordki elus lendamise tunnet. Kuna see aga tema eluajal ei õnnestunud, otsustas poeg viia unistuse täide ema surma järel. Nii meisterdas ta lennukikujulise kirstu ja andis emale võimaluse alustada teekonda teise ilma lennuki pardal. Tema teguviisist said inspiratsiooni paljud ja tänaseks on siit välja kasvanud erikujuliste kirstude valmistamise traditsioon. Lahkunud kantakse viimasesse puhkepaika piduliku rongkäigu saatel, meie kultuuri kontekstis nii harjumatu väljanägemisega kirst kandjate õlgadel. Kui kirst maamulda pannakse, on sellega alanud lahkunu reis teise ilma tema unistuste keskkonnas.

Näiteks jalgpallisõbra jaoks valmistatakse Nike botase kujuline kirst, kunagisele õllesõbrale Tuborgi õllepudeli kujuline, ei puudunud ka Nokia mobiiltelefoni ja Coca-Cola pudeli täpne koopia kirstu kujul. „Sina jeerum,” mõistsime vaid kosta. Vaatepilt ja fantaasialend, mida kohtasime, olid rabavad.

Kohtumine Ghana valusa minevikuga

Ašantidega tutvunud, suundusime edasi lõunasse ja valisime peatuspaigaks vaikse rannaküla Busua otse Atlandi ookeani kaldal, saja kilomeetri kaugusel Elevandiluurannikust. Tegemist on Ghana ühe kaugeima ranniku äärealaga, mistõttu siin oli suhteliselt rahulik ja inimtühi.

Külaline saab ööbida bangalos. Nii on võimalik päeval rannas mõnuleda ning uinuda õhtuti ookeanilainete ja külakirikust kostva gospelmuusika saatel.

Busuast võtsime suuna mööda rannikut Accra suunas.

Üks Ghana tõmbenumbreid on rannakindlused. Otsustasime külastada neist kahte, Elmina ja Cape Coasti kindlust.

Elmina kindlus on suurim. Ehitise rajasid 1482. aastal portugallased, kes otsisid alternatiivseid kaubateid. Giidi sõnul ehitati kindlus algselt kaupade  – vürtside, elevandiluu ja kulla – ladustamiseks ja transportimiseks, ent kui Vasco da Gama esimesed kümme mustanahalist endaga suhkrurookasvandusse kaasa viis ja märkas, et nad on vastupidavamad töölised kui kohalikud, algas orjakaubanduse õitseng. Tollest samast kindlusest sai ühtäkki inimkaubanduse keskus. Praegu kõrgub kindlus ookeani kaldal uhkes üksinduses, tühjad kongid on mälestuseks hirmsast ajaloost. Kindlus ise on muljetavaldav tuhmvalge massiivne ehitis.

Cape Coasti kindluse ehitasid 17. sajandi alguses algselt hollandlased ja seda laiendasid hiljem rootslased. Vahepeal käis kindlus korduvalt Euroopa riikide vahel käest kätte ja lõpuks vallutasid selle 1664. aastal britid. Tervelt kahe sajandi jooksul oli see koht brittide peakorteriks koloniaalvõimu teostamisel, kuni pealinn siirdus lõpuks Accrasse.

Cape Coasti kindluses oli brittidele vastupanu osutamise eest neli aastat vangis ka ašantide kuningas ise. Orjakaubandus kestis Lääne-Aafrikas kuni 19. sajandi teise pooleni ja hääbus suuresti tänu Euroopas puhkenud tööstusrevolutsioonile, mis vajas senisest efektiivsemat ja kvalifitseeritumat tööjõudu, kui seda siit leida oli.

Oluline on mõista, et orjakaubandusest rääkides kuuleme enamasti vaid ühte osa loost — seda, kuidas orjad rannikult Ameerikasse viidi ja millist kohtlemist nad eurooplaste käes kogesid. Harvem räägitakse sellest, kuidas need orjad üldse rannikuäärsetesse kindlustesse jõudsid. Tegelikult ei toonud orjapidamise tava Aafrikasse mitte eurooplased — orjandus oli siin eksisteerinud juba sajandeid. Orjad moodustasid Aafrika ühiskondades kõige madalama klassi ja neil polnud õigusi.

Veelgi enam, orjade püüdmise ja rannikuäärsetesse kindlustesse toimetamise eest vastutasid kohalikud Aafrika hõimud ise. Alguses ei tegelenud eurooplased mitte orjade ekspordi, vaid hoopis impordiga — näiteks tõid portugallased orje Beninist Ghanasse kohalike hõimude tarbeks. Kuid üsna pea muutus inimkaubandus tunduvalt tulusamaks kui vürtside, kulla või elevandiluu vedu, ja nii pöördus kogu süsteem orjade väljaveole. See märgib üht Aafrika ajaloo tumedamat, kuid mõistmiseks väga olulist peatükki.

Viimased päevad Togos

Pärast rannikukindluste külastamist sõitsime Accrasse, et siit juba suund Togole võtta.

Togo oli 1990. aastateni kirev rannaparadiis, mis sai tugeva tagasilöögi poliitiliste rahutuste alates. Alles kümmekond aastat hiljem hakkas riik sellest vaikselt üle saama. Suured hotellid seisavad aga ikka veel pooltühjana ja uusi ei ole juurde ehitatud. Meie külastasime Togos vaid rannikuala, nautisime Aafrika kunsti ja kuuma päikest.

Viimast õhtut Lomés, Atlandi ookeani kaldal päikeseloojangut nautides, tuli meil eredalt meelde, kuidas meie teekonna ettevalmistus kõik algas — eriti hetk, mil viisasid hankisime. Enamik riike, millest läbi rändasime, olid endised Prantsuse kolooniad, nii et suure osa viisasid saime kätte Tallinna Prantsuse saatkonnast.

Mäletame siiani, kuidas saatkonda astusime, kaenlas dokumendid ja lennupiletid Tallinnast Dakari ning tagasi Lomést Tallinna. Ametnik lappas meie pabereid, peatus hetkeks, tõstis pilgu ja vaatas meid üle leti justkui kontrollides, kas oleme ikka päris. „Aga kuidas te kavatsete liikuda Senegalist Togosse, see on ju kokku ligi 7000 kilomeetrit mööda maad?“ küsis ta veidi kõheldes.

Vaatasime talle vastu kõige siirama näoga ja vastasime: „Eks ikka ühistranspordiga. Kus seda pole, seal saab hääletada. Kui vaja, rendime auto. Küll me hakkama saame.“

Ametniku silmad läksid aina suuremaks. „Kas te olete hullud? Kas te üldse teate, kuhu te lähete? Olete te kindlad, et Togosse jõuate ja et teil seda tagasilennu piletit üldse vaja läheb?“
Meie kehitasime õlgu, naeratasime ja kinnitasime: „Selline on plaan!“

Ja nüüd, nädalatepikkuse rännaku lõpus, istusime ookeani kaldal ja vaatasime, kuidas päike Atlandi taha vajub. Jah, tagantjärele tundus see tõesti pöörane — läbida tuhandeid kilomeetreid Lääne-Aafrikas busside, autode, praamide, eeslite ja isegi kaamelitega. Aga plaan töötas. Me jõudsime kohale.

Ja mis kõige parem — meil oli nüüd lugu, mida mäletada kogu elu lõpuni.

Pildigalerii