Burkina Faso: riik nimega Korruptsioonivaba Mees
Malist Burkina Fasole suundumiseks teed valides otsustasime ületada piiri pealinnale Ouagadougoule kõige lähemas piiripunktis, et õhtuks juba Burkina Fasosse pärale jõuda.
Saime sellega edukalt hakkama – liikuda oli vaja nelja erineva transpordivahendiga ja ajastus sattus olema õnneks suhteliselt täpne. Piirilt esimesse asustatud punkti saamise osas ei olnud me viimase hetkeni kindlad, kuid otsekui maa alt ilmus järsku koliseva mootoriga bussi meenutav sõiduriist, mis oli nõus meid edasi viima.
„Näed siis, ikkagi inimesed,” naersime isekeskis.
Kuna olime juhuse tõttu Burkinasse suundumas koos viie saatusekaaslasega, saime ruttu juhiga ka tasu kokku klapitatud ega pidanud bussikese täitumist tunde ootama, nagu siin muidu reeglina tavaks on. Raske oli oma silmi uskuda, kui see meie mõistes täielik romu lubatult ka tuurid üles võttis ja liikuma hakkas ja tõepoolest teele asus. Mis sest, et istmeid tal enam peaaegu et sees ei olnudki ja akende ette sättisime tolmukaitseks pingiridade vahelt leitud vineeritükid — kuid edasi me saime. Paar korda õnnestus sel risul veel tee peal katki minna ja teisel korral tundus raksatus küll päris fataalne olevat, kuid juht oli üsna loov tüüp ja sai teepervel ka kardaaniristi parandamisega vilunult hakkama.
Ööpimeduses veeresime lõpuks Ouagadougousse. Pealinn ise ei teinud meile erilist kummardust ega korraldanud üllatusetendust — tüüpiline Lääne-Aafrika suurlinn oma lõputute, ei kuhugi hääbuvate tänavate ja sagiva rahvaga.
Oli plaan mõelda suurelt: sõita ringi nii Burkina Faso lääne- kui idaosas, võtta sellest väiksest, aga uhke nimega maast maksimum. Aga nagu ikka, tõmbas tegelikkus ootused kenasti tagasi — ajagraafik oli armutu, Ghana ootas juba silmapiiril. Nii jäigi meie Burkina seiklus kergelt öeldes lühikeseks: paar tiiru pealinna ümbruses ja oligi aeg edasi liikuda.
Bussile lootma jäämine oleks siin muidugi olnud pigem optimistlik enesepettus — see tähendanuks automaatselt lisapäeva passimist. Meie valik langes taksole. Ja jälle, vana hea lateriiditolm, ustav sõber, tervitas meid rõõmsalt juba esimestest kilomeetritest peale. Mõned tunnid loksumist ja olime punakad nagu värskelt kõrbenud krevetid — tolm oli meist teinud täielikud kohalikud.
Siinmail pole mõtet isegi unistada, et riideid korralikult puhtaks peseks. Külm vesi ja seep ei tee teetolmule teist nägugi. Kõik, mis seljas vähegi hele, omandab peagi kauni roosaka tooni. See on nagu rändurite saladuslik äratundmismärk: kohtad kedagi, silmad vilksavad ta punetavale särgile ja sa mõistad — ahhaa, sa oled ka tolmuvend! Mõistev noogutus, võib-olla väike muie, ja kontakt on loodud. Nagu osake kohalikust kehakeelest.
Ja siia otsa veel väike ajalootõik: Burkina Faso nimi kõlab väärikalt — „ausate inimeste maa” või tõlkides ühe kohaliku ütluse kohaselt natuke teistpidi „korruptsioonivaba mees“. Selle pani riigile 1984. aastal legendaarne Thomas Sankara, lootuses ehitada aus ja sõltumatu rahvas. Ta tahtis luua ideaali, kus korruptsioonil pole kohta. Aga noh, nagu siinpool Saharat ikka — taheti paremat, aga läks nagu alati. Sankara ise tapeti oma hea sõbra poolt, ja ehkki nimi jäi, püsib Burkina täna pigem mälestusmärgina heade kavatsuste haprusest.
Pildigalerii
