Mali: ma olin Timbuktus

Eestlastele on tuttav ütlemine: „Käia Pariisis ja siis surra.” Teel Bamakost Moptisse kuulsime bussi tagaistmel austraallasi lausumas sama mõtet natuke teisel kujul: „Käia Timbuktus ja siis surra.” „Kõik sõltub taustsüsteemist,” laususin endamisi.

Kui aasta tagasi oma Lääne-Aafrika marsruudi paikapanemisega algust tegime, oli Timbuktu ka meie jaoks üks neist kohtadest, kus kindlasti tahtsime ära käia. Selle linnaga seostuvad legendid kõnelevad läbipääsmatust maailmanurgast, kus sool oli kullaga samas hinnas, pikka aega ei olnud kõrvalistel tegelastel vähimaidki tõendeid linna tegeliku väljanägemise kohta.

Timbuktu asub Lääne-Aafrikas Malis, Sahara kõrbe lõunaserval Nigeri jõe käärus. 15.–16. sajandil oli Timbuktu islami leviku keskpunktiks Aafrikas ja Mandingo Askia dünastia pealinn. Seda aega meenutab siin maailma vanim ülikool. Timbuktus on siiani säilinud ka 14.–15. sajandist pärit kolm suurt traditsioonilises stiilis ehitatud mošeed: Djingareyber, Sankore ja Sidi Yahia. 1990. aastal kanti linn UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Timbuktu asutati aastal 1100 kui tuareegide hooajaline laager. Kui linn 13. sajandil Mali impeeriumiga liideti, püstitas Mali sultan Mansa Musam siia silmapaistvad ehitised – suure mošee ja kuninga residentsi. Aastal 1960. sai Timbuktu osaks Mali sõltumatust vabariigist. Siia kui strateegiliselt olulisse kaubateede ristumiskohta saabusid suured kaamelikaravanid põhja poolt kõrbest, tuues soola ja suundudes tagasi kõrbe elevandiluu ja väärismetalliga. Üks kilo soola oli omal ajal olnud samas hinnas kui kilo kulda.

Karavani peatusteta edasi-tagasi teekond üle kõrbe võtab aega umbes 36–40 päeva ja nii on seda teed liigutud aastasadu. Paar korda aastas võib siin endiselt karavane liikumas näha. Nendega on turistidel võimalik ühineda, kusjuures alati märgitakse ära, et tegemist on ühe maailma raskeima retkega. „See on teekond, kust tagasiteed ei ole, kui teekond peaks muutuma tüütavaks või kui peaksite haigeks jääma,” öeldi ka meile.

Timbuktu eile ja täna

Kuna linnake on olnud pika aega maailmast otsekui ära lõigatud, liigub siin igasuguseid legende. Kui esimesed eurooplased hakkasid siia tulekut üritama, oodati neilt kodumaal pikisilmi kirjeldusi, milline on suursugune linn tegelikult. 19. sajandil tulek õnnestus, ent pilt, mis avanes, ei meenutanudki kullatud teedega linna, mida leida loodeti. Rännumeest ootas ees hoopiski tolmuste liivatänavatega linnake kõrbeserval, kus endisaegsest hiilgusest ei olnud enam midagi järel.

Meie saabusime Timbuktusse pealelõunasel ajal, pärast viietunnist loksumist autokabiinis ja pooletunnist praamisõitu mööda Nigeri jõge. Teede ääres oli palju eeslikaravane, need tõid mitmesaja kilomeetri tagant tarbekaupu, soola ja süüa. Olime vaimu vägagi valmis pannud selleks, et tänane Timbuktu on vaid oma kunagise hiilguse kahvatu vari – liivatolmus savimajad ja tolmused mustanahalised lapsed kitsastel nimetutel tänavatel liivas sumpamas. Ometi tundus pilt meile kuidagi nukker. Märksa nukram, kui uskunuks.

Peamised liikumisvahendid linnas olid eeslid ja mootorrattad. Ainukesed autod, mis siin ülepea liikuda saavad, on spetsiaalse liivas sõitmise varustusega maasturid. Linnas pidi kuuldavasti juba olema ka üks takso, kuid meie külaskäigu ajal oli see kahjuks katki ja nii jäi meil see luksus testimata. Juhtumisi oli siin praegu kõrbelise liivatormi Harmattani aeg ja see tähendas, et liiva edasi kandev kõrbetuul varjas ära isegi päikese.

Linnas ringi liikudes olid suu ja silmad pidevalt liiva täis. See oli midagi, millega me ei suutnud ka pärast mitmepäevast harjutamist leppida. Külastasime linna suurimat mošeed, mis on väidetavalt ka ainuke, kuhu lastakse sisse mittemoslemeid. Mošee laskis ehitada Mali imperaator 14. sajandil – ajal, mil ta oli tegemas palverännakut läbi Sahara Mekasse.

Nüüdseks on islam Timbuktu kaudu toodud Sahara lõunaserva ja see on levinud siit edasi ülejäänud Aafrika riikidesse. Tasapisi on Timbuktusse jõudmas ka modernne maailm – alates eelmisest aastast on siin mobiililevi. Mobiil on siinmail staatuse sümbol ja ripub igal vähegi tegusamal tegelinskil kaelas, mis muidugi ei tähenda, et nendes mobiilides tingimata SIM-kaart sees on.

Kõrbe südames: tuareegide pidu ja turistide katsumus

Olulise tõuke meie Timbuktu-sõiduks andis seal samal ajal toimunud legendaarne kõrbefestival. Kui Timbuktu ise tundub juba asuvat maailma veerel, siis festival toimus sellest veel 65 kilomeetrit sügavamal kõrbesüdames. Pole ime, et seda kutsutakse maailma kõige ligipääsetamatumaks festivaliks — ja ausalt öeldes on selleks igati põhjust.

Festival on kasvanud välja tuareegide traditsioonilistest pidustustest ning toimus nüüdseks juba viiendat korda. Korraldajateks olid Mali kultuuri- ja turismiministeerium ning tuareegide ühing. Tuareegide jaoks on see suur muusikapidu ja tähtis koht, kus kokku tulla, oma kultuuri jagada ja ühtsust näidata.

Tuareegid on Sahara piirkonnas elanud juba aastasadu, rännates läbi liivaste kõrbealade, mille piirid on aja jooksul muutunud. Koloniseerimisperioodil jagati nende ala mitme riigi vahel, mis lõhestas nende ühtsuse. Viimase katse iseseisvuda tegid tuareegid 1996. aastal, kui manifestatsioonid jõudsid isegi Mali pealinna Bamakosse. Tänaseks on loodud mitmeid abiorganisatsioone, mis aitavad neil kaasaegse maailmaga kohaneda ja õpetavad, kuidas paikseks jäädes toime tulla. Timbuktu äärealadel on ridamisi väikeseid onne, kus tuareegid nüüd elavad, püüdes hoida tasakaalu iidsete traditsioonide ja tänapäeva surve vahel.

Turistidele müüakse limiteeritud arv pileteid — sel aastal ainult 200 — ning eksklusiivsus peegeldub ka hindades. Meie maksime sissepääsu eest 130 eurot, kuid see ei taganud muidugi veel ööbimiskohta. Enamus turiste olid tulnud organiseeritult ja nende jaoks olid püsti pandud uhked telgid. Meie pidime aga leidma koha tuareegide laagriplatsil, kus õnnestus ühe kohaliku käest rentida endale nurgake telgis. Ent tuareegi telk ei ole see, mida meie „telgi“ all mõistame — see on pigem mõni ruutmeeter toigastele kinnitatud tihedat riiet, paigutatud tuule suunda, et liiv näkku ei lendaks. Magasime õlgmattidel ja jalge ees praksus lõke, sest kõrbeõhtud võivad olla üllatavalt jahedad. Väga spartalik, aga meeldejääv.

Kohalikele on kogu festival tasuta — turistidelt kogutud piletirahaga kaetaksegi tuhandete tuareegide kulud. Kolmepäevane pidustus oli tõeline kultuuripärli kogemus: tuareegid esitlesid oma kunsti ja muusikat, laval olid Mali parimad artistid sealhulgas ka Ali Farka Touré ning igal aastal kutsutakse esinejaid ka kaugemalt. Sel korral astusid üles muusikud Saksamaalt ja Indiast. Festival on olnud nii legendaarsete nimede lavaks nagu Robert Plant ja malilane Salif Keita. Kõik kontserdid algasid pimeduse saabudes, kui kuumus taandus ja kõrbeõhk muutus mõnusaks. Ja ausalt öeldes, see lisas kuulamiskogemusele erilise mõõtme. Istuda liival, Aafrika punase taeva all, ja lasta end kanda ürgsetel afrorütmidel — see viis täiesti teise dimensiooni.

Festivalipäevad möödusid sõna otseses mõttes liivas sumpamise tähe all. Öösel ei andnud liiv samuti rahu — mitu korda ärkasime selle peale, et peenike liiv tuiskas telki otse näkku. Ilma turbanita poleks seal olemine mõeldavgi. Peagi olid ka kõik turistid end kohalikku moodi turbanitesse mässinud — see muutis olemise kohe kergemaks, kaitstes nii nägu kui silmi.

Korralduslikult on see tõenäoliselt üks maailma keerulisemaid festivale. Kõik tuleb autodega läbi pehme liiva kohale tuua, ja festivalile suunduval teel nägime ridamisi liiva kinni jäänud või purunenud veoautosid, mille laadungiks olid madratsid või lavatehnika. Üldiselt kulub kohalejõudmiseks kaks päeva — 500 kilomeetrit teed, praamisõit üle Nigeri ja viimane, kõige aeglasem, 65-kilomeetrine ots läbi kõrbe, mis võtab neli-viis tundi (kui hästi läheb, st ilma tõrgeteta). Aga kõik vaevad tasusid end kuhjaga. Kõrbefestival pole lihtsalt üritus — see on elamus, mis jääb hinge ja räägib midagi sügavat nii kultuurist kui ka inimlikust visadusest.

Olime nautinud Aafrikat täiel rinnal juba enam kui kolm nädalat, ent üllatusi jätkus ikka veel igal sammul — Aafrikal oli alati midagi uut varuks. See, et ükski kokkulepe siin ei kehti ja buss õigel ajal õiges kohas ei ole, ei üllatanud meid enam ammu. Et liikumisajale tuleb otsa arvestada umbes 50 protsenti, oli kaunikesti harjumuspärane. Millega me endiselt harjuda ei suutnud, oli kentsakas asjaolu, et särasilmne, ausust vanduv lubaja muudab oma kokkulepet ühepoolselt ja kohe, kui järgmise nurgani jõuab. Ilma kirjapanemise ja n-ö ametliku „kontrahti“ tegemiseta ei saanud siin midagi toimuda. Kõrbefestivalil jäime pikemalt rääkima ühe Kanada noormehega, kes oli aastaid mööda maailma rännanud. Arutasime temaga siin kogetut. Mees jäi mõttesse ja ütles siis: „Kui Aafrika on kannatlikkuse kool, siis Mali on kannatlikkuse ülikool.“ Küllap oli tal õigus.

Pildigalerii