Mööda Gambia jõge

Gambia on pisike riik — umbes neljandik Eesti suurusest. See kitsas maalapp on tervenisti Senegali sisse surutud ja kulgeb 300 kilomeetrit piki Gambia jõge, mida saab ületada kaheksast kohast praamiga.

Legendi järgi sündis Gambia piir üsna loominguliselt: kui inglased 19. sajandi alguses ala koloniseerisid, sõitnud üks sõjalaev mööda jõge ja tulistas kahuritest mõlemale poole. Sinna, kuhu kuulid maha langesid, tõmmati riigipiir. Kaarti vaadates jääbki kohati tunne, et lisaks kahuritele oli kasutusel ka joonlaud — riik lookleb piki jõge umbes 20 kilomeetri laiuses ribana mõlemast kaldast.

Inglaste algne plaan oli Gambia kunagi mõne muu maalapi vastu välja vahetada, aga see mõte jooksis liiva. Nii jäi Gambia brittide koloniaalimpeeriumis pisut tähelepanuta — põhiline aur läks tõenäoliselt Ida-Aafrikale ja Indiale. See tagasihoidlik mõju on tänaseni tunda: riigis ei ole näiteks vasakpoolset liiklust, nagu Briti kolooniatele tavaks, ja kuigi inglise keel on ametlik riigikeel, on prantsuse keel üha enam kanda kinnitamas. Elatustaseme poolest on Gambia praegu üks vaesemaid riike Aafrikas.

Gambiaga seostus meie jaoks ka üks ootamatu ja muhe fakt, mis viib mõtted… Lätti. Kui eestlastel on uhkeldamiseks lausa 2222 saart, siis meie lõunanaabritel pole tänaseni mitte ühtegi. Küll on aga Lätil ajalooliselt olnud üks saar. Ja mitte lihtsalt kuskil Lielupe jões, vaid siinsamas – Gambia jõe suudmes. Just siit leidis aset üks Läti ajaloo eksootilisemaid peatükke, kui Kuramaa hertsogiriik 17. sajandil siia koloonia püsti pani. See fakt on meile aastate jooksul pakkunud palju rõõmu – eriti kui lätlastega saarte teemadel sõbralikult tögada. Oleme seda alati kasutanud väikese viktoriiniküsimusena: „Kus asus Läti ainus saar?“ Vastus paneb enamiku muigama – „Aafrikas, Gambia jões.“ Ja kui veel täpsem olla, siis kuulus Kuramaa hertsogitele kunagi saar ka Kariibi meres.

Teekond Fadjarasse

Alustasime oma Gambia-retke põhja poolt, varahommikul, et enne pimedat jõuda Fadjarasse – ühte Gambia tuntuimasse turismisihtkohta Atlandi ookeani kaldal, kus jõulud vastu võtta. Kuigi teekond polnud kilomeetrites mõõdetuna hirmuäratav, tegid asja huvitavaks eesootavad piiriületused ja praamijärjekorrad, mille kestust ei oskaks ette aimata isegi kõige suurema fantaasiaga reisija.

Külatänavalt saime endale seltsilise – Mamadou, kes suutis ennem peamaanteele jõudmist lühikese ajaga ära rääkida pool oma kirevast eluloost. Mamadou oli pärit Casamancest, Lõuna-Senegali piirkonnast, mida tuntakse elava muusika ja festivalide poolest. Mamadou püüdis meid agaralt veenda Casamancet külastama, kuid hoolimata tugevast pealekäimisest otsustasime siiski plaanitud teekonnast mitte kõrvale kalduda. Ka oli Casamances parasjagu käimas aktiivne iseseisvusvõitlus ja meil puudus motivatsioon selles protsessis kaasa löömiseks.

Punase liivaga kaetud külatänavaid mööda peatee suunas liikudes sai selgeks, et ühistransport on pigem lootuse kui loogika küsimus. Bush taxi’d olid pidevalt ülerahvastatud, ja vabu kohti ei tundunud kusagilt tulevat. Kuid meil vedas – umbes tunni pärast möödus külakesest maastur ja valget inimest (loe: teenimisvõimalust) nähes ta peatus. Leppisime kokku hinnas ja saimegi koos Mamadouga küüti.

Piiriületus kulges Senegali poole pealt sujuvalt, kuid Gambiasse sisenedes sattus meie teele üks siinsest tuhandest korruptiivsest ametnikust. Tegemist oli vilunud spetsialistiga, kes suutis altkäemaksu teemale läheneda väga oskuslikult. Vaidlus kestis kaua ja õigupoolest on siin ainus vahend altkäemaksu vältimiseks vaid idioodi järjekindlusega vastu vaidlemine ja ahvi kannatlikkus. Ja seda meil jätkus. Lõpuks, kui järjekord meie selja taga juba liiga pikaks läks, andis ametnik alla ja me ületasime Gambia piiri.

Piiri ületades kohtusime hollandlase Erviniga, kes oli teel Banjuli lennujaama, et oma sõpradele vastu minna. Kauplesime ka Ervini oma auto peale ja hakkasime Banjuli poole uhama. Teekonnal saime teada, et Ervin on Senegalis juba teist kuud ja ta naine töötab ÜROs Aafrika abiprogrammide peal, tema aga seikleb niisama ringi. Järgmised kaks nädalat plaanis ta koos saabuvate sõpradega mööda maad ringi uidata. Kuna Banjuli pidi olema odavam lennata, kui Dakari, siis tulevad sõbrad Senegali Banjuli lennujaama kaudu.

Kõik sujus suurepäraselt … kuni hetkeni, mil jõudsime praamiületuskohta. Meid ootas ees kohutav hulk inimesi ja autosid, kellest mõned olid praamile saamist oodanud juba jumal teab mitu päeva. Meil nii palju aega ei olnud ja nii üritasime end jõuga esimese sissetuleva praami peale pressida. See meil ka pika ja palava rüselemise peale imekombel õnnestus.

Vaiksed jõulud Atlandi tuules

Jõulud otsustasime veeta ookeani ääres ja valisime selleks Fadjara – väikese rannaküla, mis asub vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel Banjulist ning on üks Gambia neljast turismi tugisambast. Ööbimiskohaks leidsime kena bangalo otse Atlandi kaldal, kus liiv lõhnas soola ja päikese järele.

Kuigi Gambia on suuresti moslemiriik ja kristlikke pühi siin kuigi laialdaselt ei tähistata, oli jõulude kohalolu siiski tunda. Televisioonist kanti üle jumalateenistusi, hotellide menüüd olid pühade puhul erilisemad ja mitmel pool esinesid tellitud ansamblid. Meie otsustasime ennast peavoolust mitte kaasa kiskuda lasta ega läinud koos teiste turistidega kärarikast pidu pidama.

Meie bangalo juures kogunesid kohalikud metodistid ühislaulmiseks ja palvetamiseks. Nii jõudsid jõulud meie juurde vaikselt – läbi akende kostus Atlandi lainete kohin, mis neelas liivast rannajoont, tuul kiigutas bangalo aknaid ja lõi laual põleva küünla leegi aeg-ajalt õrnalt virvendama. Need olid pühad, mis jäid meelde just oma lihtsuse ja rahu pärast.

Lehmakauplemine Aafrika moodi

Terve järgmine päev kulus edasise teekonna paikapanemiseks. Suur küsimus seisnes selles, kuidas liikuda mööda Gambiat Senegali ja sealt edasi Mali suunas. „See teeb ju kokku üle tuhande kilomeetri,” arutasime kaarti uurides ja mõistsime, et ees ootab paras logistikamõistatus.

Pärast tundidepikkusi otsinguid ja läbirääkimisi mitmetes reisifirmades sai selgeks, et maad mööda on ametlikult võimalik liikuda vaid bush taxi’ga, mis ei olnud meie jaoks aga Senegali kogemusi arvestades enam teab mis väljakutse. Proovisime leida autorenti, ent ükski ametlik firma sellist võimalust mitme riigi vahel liikumiseks ei pakkunud.

Siis jõudis mängu iidne Eesti-Aafrika kuldreegel: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tänaval põrkasime kokku ühe musttuhandetest giiditeenuse pakkujast, kes, kuuldes, et otsime transporti, hakkas agaralt pakkuma kogu oma suguvõsa ja naabruskonda. Pärast energilist vaidlust ja kauplemist Ibrahimiga – kelle nime kuuldes tuli tahtmatult meelde Lotte-klassikast Liivamüüja-Ibrahim – oli kaup lõpuks koos. Turvatunnet andis ka see, et üks kohalik prantslasest tuttav soovitas Ibrahimi kui „tegijat”.

Kaup tehtud, läksime rahuliku südamega vastu järgmisele päevale. Loomulikult ei lasknud üllatused end kuigi kaua oodata. Puutusime kokku ühe kohaliku omapäraga – niisama kiiresti kui kokkulepped sünnivad, need ka muutuvad. Või siis ununevad sootuks. Meie veel eelmisel õhtul kokku lepitud hind oli öö jooksul tervelt neljakordistunud! Nimelt oli Ibrahim arutanud plaani oma „vennaga” ja too oli arvanud, et neli korda suurem summa oleks ikka selgelt parem.

Lõpuks jõudsime siiski uuele kokkuleppele – pisut kõrgemale kui algne hind, aga siiski märksa madalamale kui Ibrahimi öine fantaasia.

It is very Gambian

Kui väljas keerleb tuiskav teetolm, oleks igati mõistlik autoaknad sulgeda. Aga võta näpust – aknakäepidet keerates selgus, et aknaklaas… ei tõusnudki!

Siirdusime parandusse, kus pärast parajat pantomiimi ja kätega vehkimist jõudsime selgusele: jah, klaasid olid autol täiesti olemas, aga uksest välja nad lihtsalt ei käinud. Lõpuks saime ka selle probleemi lahendatud ja siirdusime edasi.

„Päev on veel noor,” poetasin Aivele ja meil oli tükk tegu, et naeru pidama saada.

Vahepeal oli meie seltskonnaga liitunud veel üks tegelane – Ibrahimi sõber, keda ta taas oma vennaks nimetas. Kui uurisime, mis rolli see vend meie teekonnal täidab, selgus, et temast oli saanud… meie uus autojuht. Ibrahimil endal olevat vahepeal mingid „ootamatud asjaolud“ vahele tulnud.

Meenus prantslasest tuttav, kes oli Ibrahimi soovitanud ja kes oli meid juba varem ette valmistanud kohaliku elutunnetuse osas. „It is very Gambian,” ütles ta muigega. „Siin on kõik omavahel vennad ja õed ja igaühe soovitus või mis tahes tühine remark võib kokku lepitud asju muuta sekundipealt.“ Tal olevat kohalikega asjaajamisest juba ammu oma arusaam ja siin veedetud kuut aastat iseloomustas ta väga väljendusrikka fraasiga: „I am full of Africa.”

Nnjahh, nii palju siis asjaajamisest Gambias ja ilmselt terves Aafrikas.

Kell lõi kaheteistkümnendat tundi, kui lõpuks teele asusime – meie ja meie ustav sõiduvahend: väikese ja päevinäinud presentkatusega Suzuki džiip, mis kandis kõlava uhkusega nime Samurai. Ranniku seljataha jättes keerasime Gambia jõe lõunakallast mööda sisemaa poole. Seiklus võis jätkuda.

Linn, slumm ja maaelu

„Eemale linnast ja turismipiirkonnast,” hingasime mõnevõrra kergendatult.

Linn ja maa on siin selgelt välja kujunenud elamisviisid. See, mis sinna vahepeale jääb, on agul – siin iseloomustab seda kõige paremini sõna slumm. Eriti Aafrika, aga ka paljudel Aasia ja Ladina-Ameerika linnadel on see omapära, et linnaks saab nimetada paraku vaid ehk keskväljakut ja mõnda sellele lähemat tänavat. Valdavalt on tegemist ikkagi sellesama slummiga, kuhu maainimesed üle kogu riigi on kogunenud parema elu otsingule ja üritavad linnakeskkonnas jätkata agraartraditsioone. Esimesel korral on selline pilt eksootiline, teisel korral tekitab kaastunnet ja kolmandal korral muutub väsitavaks. Seetõttu pole meile siinsed linnad eriti kunagi meeldinud. Lisaks on linnades tihti tugevad koloniaalajastu mõjutused, raske on leida mingit selget rahvuslikku omapära. Maapiirkonnad on seevastu veel rikkumata – neis peitub päris elu ja ehe kultuur.

Gambia jõe ääres kulgevad kaks maanteed – üks põhjakaldal, teine lõunakaldal. Põhjatee pidi kuulu järgi olema paremas seisus, aga pikk praamijärjekord sundis meid jääma lõunapoolsele teele, mida kohalikud kirjeldasid kui „halvemat varianti”. Kehv oli see tee tõesti, saime edasi liikuda kõige enam kiirusega 25–30 km tunnis. Aga vastu saime see-eest sada protsenti ehtsat Aafrikat.

Lõputu punane saviliivatee lookles läbi savihüttidest külade. Teeääri ääristasid värvikirevates hõlstides naised, kel pea peal savinõud ja lapsed seljas rätiku sees rippumas. Kõik oli pidevas kulgemises. Iseäranis omapäraseks muutus see vaatepilt päikeseloojangul, mil kuldpunase lateriiditolmu seest joonistusid välja kaugusse ulatuvate külakeste kontuurid ja inimeste

siluetid.

Meie algne plaan läbida 300 km ja jõuda õhtuks Basse Santa Suusse, et järgmise päeva hommikul Senegali piiri ületada, luhtus külatee aukudes ja käänakutes. Lõpuks otsustasime peatuda Tendabas, väikeses ööbimismajakeses, mis oli oaas omaette. Ümberringi laius vapustav loodus – madaltihe savann vaheldumas lopsaka troopilise metsaga. Õhtune õhk kandis endas vaikust, mida linnades kunagi ei kuule, ja me taipasime, kui vähe ongi vaja, et end päriselt kohal tunda.

Aafrika arengu vastuolud

Bassesse, väikesesse tolmusesse moslemilinnakesse Gambia piiril, jõudsime alles järgmise päeva õhtuks. Hostelis trehvasime üht vanemat šoti päritoluga abielupaari, kes töötas seal vabatahtlikena.

Kui külades elektrit ei ole, siis linnadesse seda paariks tunniks päevas ikka jätkub. Küünal peab siin aga alati käepärast olema, sest kottpimedas on oma asetki raske leida. Istusime šotlastega küünlavalgel ja kuulasime nende põnevaid lugusid siinsetest oludest.

Šotlasest meesterahvas on siin ametis haiglajuhina ja naine abistab üht pimedatega tegelevat organisatsiooni. Siin on kõige sagedasemad haigused tuberkuloos, malaaria ja AIDS. Kui mõnd reklaamtahvlit maanteel ülepea märkad, siis on see kindla peale sotsiaalreklaam. Kõige tihedamini oleme näinud üleskutseid: „Registreeri oma lapse sünd ja taga talle sellega parem tulevik”; „Ka AIDSi põdev sõber on su sõber”; „AIDSihaige on samasugune nagu sina – teda ei ole võimalik teiste hulgast silmaga eristada”; „Kasutades sääsevõrku, väldid malaariat”. Üleskutsed on alati illustreeritud kergelt naivistlike selgitavate joonistustega, sest üle poolte elanikest on ju tõtt-öelda kirjaoskamatud. Linnades on see protsent väiksem, maal suurem.

Kommertsreklaamidest püüdis silm kinni vaid tuntud Coca-Cola reklaami. Linnades lisanduvad veel Maggi ja Nescafe.

Üks huvitav ja mõtlemapanev tõdemus, mida siin Aafrikas viibides kogesime, on see, kuidas esimese maailma heategevus võib kolmandale maailmale hoopis karuteene teha. Välisabi – olgu see second-hand riided või toiduabi – on paljuski lämmatamas kohaliku tekstiili- ja toiduainetööstuse arengut. Kasutatud rõivad võtavad töö kohalike rätsepatelt, Euroopa ja Ameerika tasuta toiduabi muudab mõttetuks kohaliku toiduainetööstuse investeeringud. Need väikesed kodumaised ettevõtted lihtsalt ei suuda tasuta jagatava kaubaga võistelda.

Euroopa riigid on ühtlasi teinud kõik, et takistada kolmanda maailma valmistoodangu eksporti — et väärtusahela suurem tulu jääks Euroopa enda kätte. Näiteks on kakaoubade eksport arengumaadest üsna soodne, aga kohe, kui neist ubadest valmistatakse šokolaadi või muid tooteid, lisanduvad ekspordile kõrged maksud.

Ainus reaalne tee majanduslikuks sõltumatuseks oleks liikuda edasi põllumajanduselt tööstustoodangule — nagu on edukalt teinud paljud Aasia riigid. Kuid selleks on vaja tugevat haridussüsteemi ja haritud tööjõudu. Paraku eelistavad paljude Aafrika riikide poliitikud jätkuvalt põllumajandusele keskendumist. Ja nii keerlebki Aafrika paljudes piirkondades endiselt suletud ringis.

Aafrika on naturaalmajanduslik agraarriik ja siinse elanikkonna kogu elu ja eksistentsi mõte on toita ära ennast ja oma peret. Kui midagi peakski üle jääma, vahetatakse see mõne vajaliku eseme vastu. Puhas naturaalmajandus! Et veidikenegi üritada hariduslikku olukorda parandada, on Gambia valitsus võimaldanud tütarlastele koolides tasuta õppe, poiste eest tuleb aga maksta. Kehtib printsiip, et kui peres on naisel haridus, loob see eeldused ka laste hariduseks.

Teede ääres kõrguvad üha sagedamini GSMi mastid, mis on toonud telefoniside ka kõige kaugematesse küladesse. Püsivõrku pole siinkandis kunagi olnud, nii et mindi otse mobiilivõrgu peale. Aafriklase esimene telefon ongi mobiiltelefon — üsna sarnane areng nagu Eesti panganduses, kus tšekisüsteemi vahele jättes mindi otse pangakaartidele.

Telefonihelin on siin riigis püha hetk. Kui kellelgi heliseb telefon, katkeb koosolek ja jätkub alles pärast kõne lõppu. Šotlasest haiglajuhi sõnul olla kaunis tavaline olukord, et koosoleku pidamine osutubki võimatuks, sest lakkamatult heliseb mõni telefon ja teised kõik peavad kõne ajal vaikima.

„Omapärane lähenemine,” naerame endamisi.

Kuna helistamiseks raha napib, suheldakse palju SMSidega. Mingit arvete saatmist muidugi ei toimu ja kehtib vaid ettemaksukaartide ehk kõnekaartide süsteem – enne maksad ja siis räägid.

Raha osas ei saa siin usaldada kedagi, sest homme võib raha lihtsalt mitte enam olla. Kui kellelgi su perekonnast või tuttavatest (kes kõik on ju õed-vennad, mäletate vist) on sel hetkel raha vaja, siis ei loe arved ega muu, kohe antakse kogu raha abivajajale. Šotlane rääkis, et sama kehtib suuresti ka ajast kinnipidamise kohta – sa võid üritada koosolekuga alustada näiteks kell 9, kuid kui osalejatel on kodus mingitki tegemist, jõuavad nad tegelikult kohale paari-kolme tunni jooksul.

Aja suhtes kehtib siin eriline filosoofia, millele kohalikud valged on andnud isegi oma nime — GMT. Kui meie loeme selle lühendi taga Greenwich Mean Time’i, siis siin tähendab see Gambian Maybe Time. Oleme selle toimivust juba korduvalt omal nahal tunda saanud: ükskõik, mis aja sa kokku lepid, nagunii see ei kehti.

Niocolo Kobas

Kuna Gambia asub justkui siiluna Senegali sees, pidime Malisse jõudmiseks taas Senegali läbima. Otsustasime ületada piiri kõige lähemast punktist Niocolo Koba rahvuspargile. Kõik sujus üllatavalt libedalt — koguni nii libedalt, et meil ei õnnestunudki passi riiki sisenemist tõestavat templit saada. See tegi meid veidi murelikuks, sest riigist väljumisel sisenemistemplit reeglina nõutakse, tõestamaks, kust ja millal sisenesid.

„Mis me’s teeme nüüd?” esitasin Aivele retoorilise küsimuse.

Kuna ühtegi vastavat asutust piiriületuskohast leida ei õnnestunud, pidime olukorraga leppima ja suundusime reipalt edasi Niocolo Koba suunas.

Niocolo Koba on üks Lääne-Aafrika suurimaid rahvusparke, mis on oma pindalalt neljandik Eestit ehk siis naaberriigi Gambia suurune. Sisenesime parki Dar Salami külakesest. Kitsuke tee läbi savanni viis meid pooleteise tunniga pargi südamesse. Selle koha nimi oli Simenti, seal leidsime kenasti ka öömaja ühes inglasele kuuluvas ööbimiskohas. Inglane oli siia omal ajal tulnud turistina, ent armunud siis sellesse paigakesse ja alustanud läbirääkimisi Senegali turismi- ja keskkonnaministeeriumiga, et taotleda võimalust hakata turismindust arendama.

Seni oli asi jäänud üsna tagasihoidlikuks — riigil ei ole finantse isegi rahvuspargis elavate looma- ja linnuliikide statistika jaoks, mis siin veel turismi arendamisest rääkida.

Võtsime ette kaks safarit ja nägime uhkeid linde, antiloope, krokodille ja jõehobusid. Loomad elasid oma rahulikku elu, inimesi nad ei kartnud — lihtsalt ei olnud põhjust.

Meiega samal ajal sattus piirkonda ka rändtirtsuparv, paiguti oli õhk neist lausa roosa. Lendavatel rändtirtsudel on roosad kilejad tiivad, kui parv maandub, hävib kõik roheline, mis teele ette jääb. Rahvuspargis olid need aplad tirtsud suutnud hävitada viljasaagi juba kahes külas, mistõttu helikopteriga jälgiti, millal nad rahvuspargi piirest välja jõuavad, et neid mürgiga pritsida saaks. Rändtirtsuparved tekitavad kohalikule põllumajandusele korvamatut kahju ning jätavad oma teele jäävad külad nälga.

„No kust muidu tulnuks väljend „nagu rändtirtsuparv oleks üle lennanud”?” leidsime end arutamas. Paralleel oli ilmselge.

Pildigalerii