Senegali ralli

Alustasime oma rännakut Lääne-Aafrikas Senegali pealinnast Dakarist, liikudes sealt edasi Kaolacki ja Toubakouta kaudu Gambia piiri suunas. Dakar – see Sahara serval asuv Atlandi-äärne metropol – paikneb samal 15. laiuskraadil, kus Bangkok, Bangalore ja Guatemala City. See tähendab üht: leitsak, mis murrab maha ka kõige visama põhjamaa ränduri.

Dakari lennujaamas tervitas meid aga mitte ainult kuum õhumüür, vaid ka mustade silmadega sähviv inimvool, kes paistis olevat meie saabumist oodanud juba vähemalt päevi, kui mitte nädalaid. Nüüd me siis tulime ja nad ei suutnud meie saabumise üle rõõmustamata jätta – karjas joosti meie peale tormi ja oli tegemist, et jalule jääda. Üks kamp tahtis meiega raha vahetada, teine üritas meid pooleldi jõuga oma autosse toppida, kolmas pakkus öömaja – ja seda kõike saatis paratamatult „eraturvateenuse“ aktiivne müügikampaania.

„Huh, kuis nad küll seni meieta hakkama said,” mõtlesime, püüdes end naeruturtsatustest vaos hoida. Pärast pikka lennureisi olime me tõepoolest valmis kõigeks – kasvõi kogu oma sularaha neile korraga loovutama, kui see vaid oleks tähendanud veidigi rahu ja vaikust. Kuid siis… voilà! Jõudsidki kohale esimesed „professionaalsed“ rahavahetajad, kelle sissejuhatav pakkumine oli lausa klassika: nimelt ulatati meile kokkulepitud summast täpselt kümme korda väiksem hunnik raha ja taheti seejärel kiirelt punuma pista. Õnneks saime õigel ajal jaole.

Ali Baba ja nelikümmend sääske

Esimese öö Dakaris veetsime juba ammu ette broneeritud kesklinna hotellis, mida juhtis valgenahaline peremees – märk, mis Aafrikas viitab sageli sellele, et asjad võivad toimida euroopalikus võtmes: võib-olla isegi täpselt ja korrektselt.

Aga meie ei tulnud siia ainult turvalisust ja konditsioneeri nautima. Elamusjanus otsustasime järgmiseks ööks vahetada hotelli millegi… „autentsema“ vastu ja maandusimegi kohas nimega Ali Baba.

„See nimi ei tõota head, usu mind,” ütlesin muigamisi Aivele.

Tegelikkus oli esmalt siiski rahustav. Ali Baba oli lihtne, kuid kodune hostel, kümmekond tuba, valvas majapidajanna, kenasti pühitud põrandad – kõik tundus lootustandev. Kuid see, mida esialgu näed, on Aafrikas vaid pool tõde.

Õhtu saabudes hakkas kohalik eripära tooni andma ja kogu järgneva öö olime sunnitud nüanssideni osa saama teistes tubades toimuvast. Öö läbi toimus ümberringi häälekas ja lakkamatu jutuajamine, kuskil pandi televiisor täiel võimsusel mängima ja keegi prõmmis kusagil vahelduseks uksi.

Kõigele lisaks on ka ööd Senegalis lämmatavalt palavad – nahk hakkab higistama juba enne, kui oled teki alla jõudnud. Aga veelgi halastamatum kui kuumus, on sääsepinin – see pealetükkiv, närve kruttiv heli, mis ilmub just siis, kui oled viimaks leidnud mugava asendi.

Sääsevõrk oli kui püha relv – mitte ainult tüütute torkijate vastu, vaid ka nähtamatute vaenlaste ees, keda nad endaga kaasa kannavad. Sest üks asi on väsinud ja uneta olla. Hoopis teine asi on ärgata malaariaga. Ja nii me siis vedelesime – palavusest kleepuvate linade vahel, kõrvus pinin, seinte taga elu, mis ei tunne vaikust.

Magus pelgupaik trummipõrina eest

Dakari peatänav on nagu värvikas lapitekk – lärmakas, elav ja kõikehaarav. See on elutsoon, kus toimub lakkamatu kauplemine. Letid ja käsikärud on lookas alates suitsutatud kalast ja küpsetatud maisist kuni mobiiltelefonide, kingade ja isegi autode müügini. Kui midagi üldse välja mõelda annab, siis seda müüakse siin.

Selle sama kirju ja sumiseva Dakari peatänava ääres paikneb tõenäoliselt kogu Senegali uhkeim kondiitriäri – hõrk oaas keset kaubandustuhinat. See on koht, kuhu aeg-ajalt lipsab sisse ka mõni valgenahaline – nähtus, mis kohalike seas alati väikest elevust tekitab. Muidu ühtlaselt tume inimmass reageerib valgele nahale justkui magnetile. Valge inimene on neile kui suhkruvatt turuplatsil – haruldane, pehme ja ihaldusväärne. Nii ka meie puhul – mööda tänavat kostis trummipõrin ja ei kulunudki kaua, kui meie poole liikus muusikute grupp, kes koheselt otsustas, et on aeg „külalist“ vääriliselt austada … ja maksustada.

Trummid muutusid aina valjemaks, žestid nõudlikumaks, ja kui esialgne naljatlev meeleolu asendus visalt pealetükkiva survestamisega, otsustasime taganeda. Õnneks oli käeulatuses meie päästja – see sama kondiitriäri. Astusime sisse, nagu turvamajja. Rahu oli taastatud. Vähemalt ajutiselt.

Marabout – Senegali vaimne selgroog

Kuigi Senegal on islamiusuline riik, on siinsetel usukommetel oma täiesti eriline nägu – selline, mida ei leia ei Saudi Araabiast ega Iraani mošeedest. Siin jääb Allahi ja inimese vahele alati üks oluline tegelane – marabout. See vaimne juht on mitte ainult usuõpetaja, vaid laiemas tähenduses kogu kogukonna moraalne ja praktiline tugi.

Marabout austus on siiras ja sügav. Tema portreed ripuvad kaelas medaljonidena, autodes peegliküljes talismanidena ja isegi turulettide kohal. Temasse usutakse rohkem kui arsti või õpetajasse, ja tema nõu kuulatakse sama tõsiselt kui püha teksti. Kui keegi haigestub, minnakse esmalt marabout juurde. Kui pere seisab keerulise otsuse ees, otsitakse tema juhatust. Ta on ravitseja, nõuandja, kaitseingel ja vahel ka selgeltnägija – just sellisena tajub teda suur osa rahvast. Aafrikale omaselt pole religioon eraldi seisev institutsioon, vaid igapäevaelu lahutamatu osa. Kuigi maraboud ei ole ainult Senegalile omased – neid leidub mitmel pool Lääne-Aafrikas islamist mõjutatud piirkondades, on Senegal üks riike, kus nendel on erakordselt suur mõjuvõim ja kultuuriline tähtsus. Selline usuline sümbioos – islami ametlik õpetus ja kohalikud animismi mõjutustega traditsioonid – teeb Senegali omanäoliseks kogu Lääne-Aafrikas.

Aafrika aeg: kohe, varsti, kunagi

Dakari ülikooli Aafrika muuseumit peetakse Lääne-Aafrika parimaks – ja just seetõttu otsustasime sellele oma reisi esimestel päevadel võimaluse anda. Kuna Senegal on varajase ärkamise maa – umbes kella seitsme paiku on tänavad juba kihamas –, olime kella kaheksaks juba entusiastlikult muuseumi ukse taga, valmis sukelduma Aafrika kultuuri mitmevärvilisse maailma. Lonely Planet lubas, et uksed avatakse just siis. Tegelikkus pakkus aga veidi teistsugust vaatepilti. Meid tervitas luuaga lehti pühkiv unine tädi, kes meie saabumise peale naeratades teatas: „Nüüdsest, see tähendas siis enam-vähem tänasest, on muuseum ikka kella 9 avatud“. Nii et tund vaba aega, mida hea kulutada hommikusöögi leidmisele.

Sibasime usinasti kohvikut otsima ja ühel tänavanurgal see meid ootaski. Vineerist kokku klopsitud putka seinal ilutses silt: „Parim kohv piirkonnas.”

„Arvata võib, et nii ongi,” laususin Aivele irooniat varjamata.

Kiikasime sisse. Keegi just ringutas leti all. Öö oli ta mööda saatnud päevi näinud Nescafe sildi all ja meie saabumisega algas tema järjekordne tööpäev.

Poole tunniga sai ümbrusele tiir peale tehtud ja naasime muuseumi juurde – lootusrikkalt. Vanal poroloonitükil Lonelyt lugedes veedetud pool tunnikest andis meile aga selge teadmise, et kell üheksa ei alga siin tegelikult suurt midagi.

Alles poole kümne paiku saabus väravast uhkes punases ürbis sarmikas neegritar, kes naeratas nagu Louvre’i kuraator. Võtsime teda nähes valvelseisaku ja järgnesime alandlikult. Kõik oli paljutõotav kuni hetkeni, mil ta käepideme alla vajutas. Uks ei avanenud ka tema ees. „Soon, very soon,” kinnitas ta kella piiludes. Lõpuks ometi – varsti saabus ringutav turvamees, keeras võtit, avas ukse ja suunas meie kaaslanna kassaleti taha. Kui tädi oli stoilise rahuga oma koti sisu lahti arutanud ja transistori mängima pannud, võis päev alata. Algaski.

Muuseumielamused ja kaasaegne tühjus

Esimesel korrusel ootas meid ülevaade Aafrika kultuuridest: nikerdatud puukujukesed, maskid, trummid, loitsukivid. Kõik selgitused olid muidugi prantsuse keeles, seega jäi meie osaks rohkem aimamine kui teadmine. Teisel korrusel oli orjakaubandusele pühendatud näitus – kurb, aus ja vajaliku valususega. Aheldatud figuurid, piinamisvõtted, maakaardid orjatee suundadega, kus oli ära märgitud, kust ja kui palju inimesi väevõimuga orjaks müüdi. Kolmsada aastat ja kakskümmend miljonit inimest. Sellest pool suri teel. Kolmnurgas Euroopa, Aafrika ja Ameerika vahel kihutas kaubaringlus nagu kellavärk – orjad liikusid Ameerika istandustesse, puuvili ja muu toore rändas omakorda Euroopasse, kus toodeti lõpp-produkt ja saadeti vahetuskaubana orjade vastu Aafrikasse.

Lisaks püsiekspositsioonile juhatati meid hoovimajja, kus pidi asuma ajutiste näituste saal. Turvamees naeratas, kontrollis pileteid ja viipas käega sissepääsu suunas. Esimene korrus oli tühi. Teisele korrusele jõudes tabas meid üllatus: klaasukse taga laiutas taas täiesti tühi saal. Mitte ainsatki eksponaati. Mõnes kohas rippusid seintel nöörid – kui kujutleda hästi, võis sinna kunagi mõni pilt riputatud olla. Jäigi arusaamatuks, oli see siis modernne installatsioon või mingi väga kaasaegne Aafrika kunst. Meenus Mr Bean muuseumi avamisel – kas valvas turvamees tühjust või lootust, jäigi lahtiseks.

Kui lahkuma hakkasime, jõudis muuseumi teinegi huviliste paar – piletipaber näpus, elevus silmis. Mõnel hommikul ei ole vaja palju, et tunda end korraga nii turistina, kultuurikriitikuna kui osatäitjana Aafrika versioonis „Ootamatud hetked muuseumis”.

Gorée saar – kaunis ja valus

Dakaris olles on oluline võtta lühike paadisõit Gorée saarele – paika, mille rahulik pinnas peidab endas sügavalt traagilist ajalugu. Just siitkaudu liikus sajandite vältel Senegali orjakaubandus, ning täna on saarele loodud muuseumid, mis jutustavad selle ajastu valusat lugu.

Saar ise on väike, hoolitsetud ja kaunis, aga Aafrikat ennast on saarel kaunis vähe alles, sest kõik on turistide jaoks ära klantsitud. Jalutada on siiski mõnus, õhkkond on rahulikum, inimesed ei ole pooltki nii agressiivsed kui pealinnas.

Kõige mõjusam on Gorée kindlus, kus kunagi kaaluti ja hinnati inimesi kui kaupa. Külmad kivid ja sünkjad kambrid räägivad tummalt, ent tungivalt – seintel loetavad sõnumid ja ruumide vaikus tekitavad õõvastava tunde. Ja mõte ei jäta hetkekski – see kõik juhtus mitte nii väga ammu, vaid alles 18. ja 19. sajandil.

Tänapäeval on orjakaubanduse ajaloost saanud omamoodi turundustoode – Senegal, Gambia ja Ghana võistlevad omavahel selle pärandi eksponeerimises, igaüks reklaamib enda „ajaloolisi paiku“. Meie külastuse ajal saabus Goréele ka grupp Ameerika mustanahalisi. Nad ei öelnud sõnagi. Nad lihtsalt seisid – silmad märjad, pisarad mööda põski alla voolamas. Me vaatasime neid vaikides ja tajusime – vähemalt osaliselt – seda koormat, mida nemad endaga kandsid.

Bussijaam, mitte nõrganärvilistele

Kui Dakari vaatamisväärsused olid nähtud, otsustasime suuna võtta Gambiale. Õhtu eel hiilisime uurima bussijaama – järgmisel hommikul pidime sealt oma rännakut jätkama. Ja ausalt öeldes … juba kaugelt avanev pilt pani kõhus keerama. Kas oli ikka hea mõte läbida kogu Lääne-Aafrika avalikus transpordis? Ning see oli alles algus!

Unusta kõik, mida sa bussijaamast tead. Aafrika bussijaam ei ole hoone. See on tolmune, prügi ja inimesi täis tühermaa, kus seisavad väsinud ja roostes neljarattalised, mida suuremeelselt “sõidukiteks” võib nimetada. Seal pole ei graafikut ega koridore, ainult kaos ja kärarikas sagimine.

Hommikul jõudsime sinna uuesti – ja pilt oli veel intensiivsem. Kitsed lonkisid prügihunnikute vahel, lapsed jooksid ringi, täiskasvanud müüsid lärmakalt kõike alates kuivatatud kalast kuni plastmassist kammideni. Ja kui sind märgatakse – ning sind märgatakse, sest sa oled ainus valge inimene –, haagitakse sulle külge kohe mitmepealine abistajate armee, kes loodavad bussijuhilt vaevatasu saada, kui sind „õigesse“ kohta toimetavad.

Süsteem? Seda praktiliselt ei eksisteeri, kõik käib nagu jumal juhatab. Liikumine toimub peamiselt bush taxi’dega – väiksed valged minibussid, mille katusel on pagas läbisegi koduloomadega ja mille sees pressitakse inimesed pinkidele nagu sardiinid karpi. Tagauks kõlgub poollahti ja sealt ripub veel paar tüüpi.

Meie sattusime lõpuks taksot meenutava sõiduvahendi peale – see oli väsinud universaalkerega Peugeot aastast 1950, mis paistis olevat otse koloniaalajast. Surusime end tahaistmele, seljakotid süles, ja kohe suruti meie autosse veel viis inimest autojuhile lisaks. Kaheksa hinge, üks auto.

Teekond Toubakoutasse

Senegalis elab üle kümne miljoni inimese, kellest umbes kolmveerand tegeleb endiselt põllumajandusega – peamiselt maapähklite kasvatamisega. Ometi annab see tegevus vaid viiendiku riigi sisemajanduse kogutoodangust. Aastatega langenud maailmaturuhind on ka selle vähese tulu kokku kuivatanud. Nii toetub Senegali majandus üha rohkem välisabile – laenudele ja rahvusvahelistele toetustele. Kui aga püüda leida märke nähtavast arengust, siis torkavad silma eelkõige maanteed: põhitrassid on üllatavalt heas korras, asfalt sile ja läikiv. Kuid niipea kui keerad mõnele kõrvalteele, oled tagasi liivas, aukudes ja tolmus – see on päriselu.

Meie teekond kulges mööda üht sellist siledat magistraali. Enne pimeduse saabumist jõudsime Koalacki, väikelinna, kus leidsime ööbimiseks Caritase missiooni hosteli. Öö möödus vaguralt pühade õdede hoole all. Hommikul viskasime taas seljakotid selga ja asusime teele bussijaama poole.

Huvitav, kuidas inimene harjub kõige kummalisemategi oludega. Bussijaam, mis veel mõne päeva eest oleks šokeerinud, tundus nüüd juba täiesti tavapärane – prügi, loomad ja inimesed läbisegi, kõrvetav kuumus, käratsevad müüjad. Me ei pannud seda enam tähelegi.

Meie sihtpunktiks oli väike külake nimega Toubakouta. Sõitsime mitu tundi ja üritasime kaardilt aru saada, kas liigume ikka õiges suunas. Meie kõrval istuv kohalik nohises terve tee, ja kui püüdsime talt kinnitust saada, noogutas ta mõistatuslikult. Tõde jäi kuhugi sinna noogutuse ja teadmatuse vahele – nagu Aafrikas tihti juhtub.

Kui auto lõpuks peatus, olime jõudnud hoopis Gambia piirilinna Karangi. Uurisime taas oma kõrvalistujalt, kuhu Toubakouta jäi. Vastuseks tuli vaid sama süütu nohin. „Tuul oleks ka selgema vastuse andnud,” muigas Aive.

Õnneks polnud Karang Toubakoutast kuigi kaugel – umbes 20 kilomeetrit. Hakkasime hääletama ja peagi peatus üks auto. Tund hiljem olimegi kohal, külatänava serval, tolmus, aga rõõmsad.

Sine-Saloumi mangroovisaludes

Küla, kuhu meie teekond viis, asub Sine-Saloumi jõe suudmes, tõeliselt lummava delta serval. See delta pole tekkinud juhuslikult, vaid tänu mangroovidele – ainulaadsetele puudele, kes on ainsad maailmas, mis suudavad kasvada soolases vees. Mangroovide elutsükkel on imepärane: nende viljad valmivad aastaringselt ning kui seeme mudasse langeb, jääb ta ellu, oodates järgmist veetõusu, et hakata uusi võrseid ajama.

Mangroovid muudavad mudase ja soolase keskkonna viljakaks – nende ümber kujunevad välja saarekesed, mis pakuvad elupaika ja on toidulauaks paljudele kalaliikidele. Just siin pesitseb ka mitmeid haruldasi linde, keda mujalt maailmast enam ei leia. Nende puude juured ulatuvad nagu skulptuurid veepinnale, luues aastaringselt rohelise ja pilkupüüdva maastiku. Pole ime, et delta ümbrusesse on tekkinud ridamisi hotelle – siit korraldatakse kalastusretki ja kohalikud söögikohad pakuvad tõeliselt hõrgutavaid kalaroogasid.

Võtsime ette ka piroogiretke legendidega seotud merikarbisaarele. See saar on otsekui looduse ime – tohutu kuhi valgeid merikarpe, mille vahel kõrguvad uhked baobabipuud. Nende laiad tüved ja laialivalguvad oksad on kohalike jaoks hindamatu vara. Baobabi vili on söödav, oksi kasutatakse punumistöös ja puit sobib hästi suitsutamiseks – ta põleb kaua ja ühtlaselt. Täiskasvanud baobabi tüvi on sageli nii lai, et nelja-viiekesi pole mingi kunst sinna sisse mahtuda.

Merikarbid pole siin lihtsalt looduse osa – neid kasutatakse ka igapäevaselt. Killustiku asemel katavad nad külatänavaid ja isegi asfaldisegus annavad nad teeäärtele omanäolise valge läike. Kui merikarpe põletada, tekib valge pulber, mida kohalikud segavad veega ja kasutavad krohvimiseks ning värvimiseks.

Abdulah ja tema unistus

Toubakoutas sõbrunesime kohaliku poisiga, kelle nimi oli Abdulah. Ta oli rõõmuga valmis meile oma koduküla näitama. Jalutasime koos läbi kõik tänavad ja rajad, kuni lõpetasime ringkäigu tema koduõues.

Abdulahi isa on traditsioonide kohaselt mitmenaisepidaja – peres on kaks naisterahvast ja arvukalt lapsi. Koraan lubab jõukamal mehel pidada kuni nelja naist, ja jõukamates külades ei ole selline perekonnastruktuur sugugi haruldane. Kuid see pole odav lõbu: ühe naise „võtt“ maksab ligikaudu 200 USA dollarit – umbkaudu sama palju kui Senegali keskmine aastapalk.

Perekond elab kõrkjatest punutud aiaga ümbritsetud maalapil, millel seisab kaheksa väikest hütikest. Nende keskel on justkui omaenda „külaväljak“, kus kogu pere koos toimetab. Naised puhastasid istudes maapähkleid, lapsed mängisid tolmusel maal ja pereisa lesis lamamistoolis, silmitsedes oma valdust rahuloleva ja eneseteadliku pilguga.

Hütid ise olid lihtsad – muldpõrand, kõrkjakatusega laepaneelid ja napp sisustus. Abdulah oli pere kaheksast lapsest ainus, kes oli saadetud kooli – tema haridus oli kogu pere ühine panus. Ülejäänud pereliikmed tegid tööd põllul, et teda koolitada. Abdulahi enda tuba oli tagasihoidlik: üks voodi, üks laud, ja laua kõrval mullal lebav koolikott. Elektrit siin pole, seega saab õppida vaid päevasel ajal. Koolist kuuleb ta maailma asjadest ja jagab neid pärast kodus edasi. Linnas polnud ta veel kunagi käinud, aga südames kandis ta suurt unistust: saada arstiks ja tulla tagasi oma külla inimesi ravima.

Õhtu lõppes Toubakouta jalgpallimatsiga kõrvalküla vastu. Ootasime tühjal väljakul tunnikese pärast lubatud algusaega, ent selgus, et mäng jääb siiski ära – naaberküla ei leidnud transporti, et kohale tulla. Pragmaatika Aafrika moodi.

Hommikul võtsime vastu otsuse liikuda edasi Gambia suunas. Nii me siis teele suundusime – kaks valget täpikest mustas meres …

Hallo Africa! Tell me, how you’re doing…

Pildigalerii