Albaaniast Montenegrosse
Albaania on territooriumilt väike riik, pea poole väiksem kui Eesti, kuigi seda on raske uskuda. Mägised maastikud ning põhimaanteedest kõrvale jäävad käänulised ja üsna tagasihoidlikus korras autoteed loovad mulje lõputult kulgevatest radadest, mida mööda võidki looklema jääda. Kesiselt arendatud maanteevõrgustik on olnud mingil hetkel lausa teadlik riiklik tegevus, et takistada vaenlase kiiresti edasi liikumist. Riigile, mis on täna üha rohkem oma nägu turistide poole pööramas, see kindlasti enam kasuks ei tule. Samas aga kehtib alati rusikareegel: mida raskem juurde pääseda, seda vähem rikutud turistide poolt ja seda parem võimalus kogeda ehedamat kohalikku elu-olu. Albaania puhul kehtib see veel täielikult.
Berati valged majad ja pitskardinad
Esimese pikema peatuse tegime Albaania lõunaossa jäävas Beratis. Ka see linn on UNESCO kaitse all. Beratil on olnud oluline roll Albaania ajaloos. Linna ehteks on Ottomani-aegsed valge lubjakrohviga kaetud kivimajad järskudel mäeseintel. Rohked aknaavad esifassaadidel, mis tänu järsule mäenõlvale reastuvad üksteise all, on andnud kohale eripäraseks nimeks Tuhandete Akende linn.
Saime hotellikoha otse vanalinna südames Mangalemi kvartalis. Siin oli kõik käe-jala ulatuses – nii vaatamisväärsused kui söögikohad. Kohalik lambaliha maitses suurepäraselt. Eriti üllatav oli rakiate valik, neid oli igast võimalikust marjasordist ja igati efektses jäätopsis.
Vanalinna põnevaim koht on mäetippu jääv bütsantsiaegne Kalaja kindlus. See ei ole pelgalt muuseum, siin elab tänaseni hulgaliselt inimesi, kes tegelevad oma igapäevaste toimetustega ja müüvad turistidele kohalikku käsitööd. Peamiseks müügiartikliks on silmatorkavalt ilusad ja elegantse joonega Albaania pilutatud pitskardinad, laudlinad, voodikatted ja kõikvõimalikud muud tekstiilitooted.
Põige pealinna: kaose ja kultuuri ristmik
Beratist võtsime kursi põhja suunas. Otsustasime, et riigi pealinna Tiranat tahaks küll näha, aga ööbima siia ei jää, sõidame sealt vaid läbi, tutvume rahvusliku ajaloomuuseumiga, lõunatame ning siis põrutame juba edasi Shkodrasse. Makedoonias oli meid siiski hoiatatud, et kui otsest ja pakilist vajadust pole, ei tasuks Tiranasse üldsegi sisse põigata, sest liiklus on seal rohkem kui kaootiline. Nii ka oli. Kõige viimane asi, mida siin jälgida, on liiklusmärgid. Sõita tuleb n.ö õlatunde järgi. Eriti kohutavad on ringteed, kus ise tekitatud ridade arv võib ulatuda kohati kuni kuueni. Kaos, mis nendel teedel valitseb, on täielik. Loogikaga pole siin midagi pistmist. Tirana keskseimal Skanderbegi väljakul läbisime ristmikulaadset ringteed meenutavas autode summas ikka meeter korraga – kõigepealt liigud ise ühe autopikkuse, seejärel lased läbi ristisuunas liikuja ja nii umbes kolmkümmend korda järjest. Uskumatu. Aga nii need asjad siin käivad.
Sama väljaku kõrvale jäi ka ajaloomuuseum, mis üllatas oma põhjalikkuse ja süsteemsusega, mida ei saa juba pelgalt ülaltoodud põhjustel öelda kõige kohta, mis muuseumist väljapoole jääb.
Komani järv: mägede ilu ja vee-alune minevik
Kui viimaks autode summast pääsesime, surusime gaasi juurde ja liikusime edasi Shkodra suunas. Shkodra on üks Euroopa vanimaid linnu. Peamine põhjus, miks sinna kiputakse, ei ole siiski linn ise, vaid kuuekümne kilomeetri kaugusele jääv Komani järv. Kunagi oli see jõgi.
1970 aastatel rajati siia tamm hüdroelektrijaama tarbeks, mis paisutamise teel jõest järve tekitas. Nüüd saab siin sõita praamide ja paatidega, vaated on võrratud. Mitte niisama võrratu ei ole aga järve paisutamisega kaasnev lugu, sest vee alla jäi kümneid külasid. Nende kahjude korvamine jäi muidugi kohalike enda kanda. Riik sellistesse „tühistesse asjadesse“ ei sekkunud.
Peatusime meie paadimehe peremajutuses, mäenõlval olevas kivimajas. Majakeseni viib mäkke tõusev kiviklibust trepptee. Igal järgmisel astangul on kividest laotud väike majake ja ühte sellisesse on pere end sisse seadnud. Maja ette viinamarjaväätide alla olid nad külalistele lauakese katnud. Toit valmis väliköögis ja sealsamas ukerdas väike perepoeg, kamina ees hällis magas paarikuine tütreke. Teisel korrusel magamistoas kuivasid pampersid ja voodikohti moodustasid mitmed üksteise otsa laotud tekkide-madratsite virnad.
Huvitava ajaloolise faktina selgus, et Shkodra vabastasid türklaste võimu alt hoopiski montenegrolased, kes kaotasid siin lahingutes 10 000 meest. Suurriikide otsusega läks linn eelmise sajandi alguses siiski vastloodud Albaania riigi koosseisu, mida montenegrolased peavad tänini suureks ülekohtuks. Taas üks pingekolle külgnevate riikide vahel.
Montenegro – Kotor ja Tivat
Pärast Albaania–Montenegro piiri ületamist tervitasid meid korrastatud teed ja külad.
„Hüvasti, kaos ja stiihia!“ mõistsime tol hetkel rõõmustada.
Kitsas, aga heas korras tee lookles läbi külakeste kuni mereni välja. Siin saime lõpuks ometi ka ujuma minna! Ükski kohalik sügisel loomulikult ujumas ei käi.
„No ega peale skandinaavlaste siin rannas naljalt kedagi kohtagi vast,“ jõudsime isekeskis naljatada, kui kostiski juba koduselt tuttavat soomekeelset vadinat.
Enne õhtu tulekut jõudsime UNESCO kaitse all olevasse Kotori vanalinna. Kuigi vanalinnasid oli sel reisil juba hulgaliselt nähtud, suutis Kotor ületada kõiki ootusi. See on tõeliselt elav linn, mis ei ärka ega sulgu koos äride avanemise ja sulgemisega, vaid siin keeb oma rahulik igapäevaelu, mida aeg-ajalt pahvakutena saabuvad turistihordid segada püüavad, ent kohalikud ei lase end neist väga häirida.
Kitsastel tänavatel ei ole teab mis kunst ära eksida, sest linnas puuduvad tänavanimed – on vaid majanumbrid. Kah naljatilgad! Ainsaks orientiiriks on kohe vanalinna külje alt püstloodselt üles kerkiv kaljuseljak, mida mööda kulgeb ka linnamüür.
Kotorist pisut edasi on linnake nimega Tivat, kus endisesse laevatehase piirkonda on rajatud tõeliselt glamuurne ostuparadiis ja uhke jahisadam. Näib, et Montenegrost on saamas Aadria mere põhjakalda luksusturismi harrastajate üks lemmikkohti.
Siit edasi võis näha ka teisi luksuslikke kohakesi, sealhulgas Püha Stefani saart, kus vaid Hollywoodi staaride masti kliendid liikuda tavatsevad. Kõik see ilu jätkub mööda Kotori lahe kallast Horvaatia piirini välja.
Peab ütlema, et üldjoontes jättis Montenegro meile üllatavalt positiivse mulje. Tegemist ei olnud lihtsalt ühe Balkani riigiga, vaid riigiga, mis selgelt naabritest eristub. Riigi eripära toetab selle kuulsusrikas ajalugu – ajal, mil kogu Balkani poolsaar oli Türgi ülemvõimu all, suudeti siin säilitada iseseisvus. Rannajoonel asuvates linnades on tunda eelkõige Veneetsia Vabariigi mõjutusi. Montenegro jäi Serbia liitlasena puutumata ka Jugoslaavia kodusõjast ja eraldus lõpuks Serbia-Montenegro liitvabariigist, iseseisvudes täielikult aastal 2006. Praegu tunnustatakse koguni montenegro keelt eraldiseisva keelena, Jugoslaavias oli see pigem serbia dialekti staatuses.
Montenegro jäi meelde muheda ja armsa väikeriigina, millel on ambitsioone. Mõelda, milliseks olid nad suutnud vaid mõne aastaga Tivati muuta! Turiste see meelitab ja just jõukamaid, seega saab olukord siinmail minna vaid paremaks.
Ring täis – tagasi Horvaatias ja Laura sünnipäev
Meie aga võtsime siit suuna Horvaatiale, kust kolm nädalat tagasi oma reisi alustasime. See oli meie esimene reis väikese Lauraga ja ta pidas testi hästi vastu. Isegi üllatavalt hästi. Laps on eelarvamustest vabam kui täiskasvanud, ei ole tal hirme ega ootusi, vaid oskus nautida elu iga hetke.
Horvaatias Laural oli, mida oodata. Tema sünnipäeva pidime tähistama 21. oktoobril Dubrovnikus, seega oli Dubrovnik Laura jaoks reisi igatsetuim sihtkoht. Kõik läks planeeritult kuni hetkeni, mil päike hakkas loojuma ja meie läheduses asunud viimases lahtiolevas kaupluses ei olnud ühtegi torti, isegi koogi moodi maiust ei olnud. Olime suhteliselt ahastuses, sest kuhugi pidi ju 5 küünalt varahommikul paigutama. Viimases hädas leidsime küpsiseriiulilt vahvlitordi ning mure oligi lahendatud – hommikul särasid küünlad vahvlitordil ja pidu võis alata!
Pildigalerii
