Kosovo – sõja armid

Kiireim tee Belgradist Kosovosse olnuks kindlasti otse läbi Serbia. Seda ei võimaldanud aga meie auto rendileping ja isegi kõik reisiraamatud, alates meie vanast sõbrast Lonely Planetist, soovitasid otsemarsruuti kohe kindlasti vältida – kõik, mis saabub Kosovosse Serbiast, on saatanast. Niisiis sõitsime kõigepealt Makedoonia pealinna Skopjesse, jätsime oma reisipaunad kodumajutusse, rentisime uue Kosovo loaga rendiauto ja asusime teele Kosovo pealinna Pristina suunas, mis on siit vaid 80 km kaugusel.

Piiri ületamisel muutus tee oluliselt halvemaks ja mägistel kurvidel olid eelmise päeva vihmahood palju kive tee peale toonud. Midagi hullu ei olnud, tuli vaid kiirust vähendada ja pisut hoolikamalt silmad lahti hoida. Liiklemiskultuur on meie hämmastuseks senini olnud nii Bosnias, Serbias kui ka Kosovas ülimalt vaoshoitud. Olime valmis millekski selliseks, mida võib kohata Kaukaasias, kus kurve läbitakse „kahesaja“ ja vilistavate kummidega. Kohati tundus, et meie oleme siin ise vaat et kõige karmimad sõitjad. Mägedes viie-kuuekümnega sõitmine oli siin täiesti normaalne.

Sõda lõppes Kosovos vaid 16 aastat tagasi ja märke möödunud madinatest võis aeg-ajalt siin-seal tee ääres märgata. Eriti silmatorkavad olid sildade ees olevad tankikujutisega liiklusmärgid. Tundub, et see on siin senini aktuaalne teema. Kes on Kosovo tegelikud algasukad, on tänagi vaidlusalane küsimus. Albaanlased väidavad, et nemad kui illüürlaste järeltulijad olid siin kuni 7. sajandini, seejärel tulid slaavlased. Alles 17. sajandil, mil ala oli türklaste käes, hakkasid islamiusu vastu võtnud albaanlased uuesti siia sisse imbuma. Eelmise sajandi alguses oli siin serblaste osakaal veel üle poole, praegu aga alla kümnendiku. Vaen serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel on olnud igipõline, see kulmineerus eelmise sajandi lõpul Serbias võimule tulnud Slobodan Miloševićiga, kes sisuliselt likvideeris Kosovo autonoomia – näiteks keelati koolides albaaniakeelne õpe ja seati sisse muid laastavaid piiranguid.

Pristina etnograafiamuuseumi juhataja rääkis isiklikest kogemustest serblastega kodukülas. Nende külas, kus elasid valdavalt albaanlased, oli ka üks serbia perekond. Koos peeti tähtsamaid sünnipäevi ja abistati üksteist. Kohe aga, kui tärkas Serbia natsionalism, toimus ka totaalne ümberkehastumine – lähimast peresõbrast sai üle öö suurserblane, tagatipuks ka üks Punaste Barettide liidreid, kes võitlesid agressiivselt Kosovo iseseisvumispüüete vastu. Sõjaajal küüditati ligi miljon albaanlast riigist välja. Serblaste käekiri on olnud kõikjal sarnane – pole inimest, pole probleemi. Praeguseks on lõviosa serblastest Kosovost välja surutud. Nende kogukondi on veel vaid riigi põhjaosas. Pristinast 80 km edasi asub 14. sajandist pärit Visoki Decani klooster, kus elavad NATO range kaitse all muust maailmast täielikult isoleeritud veerandsada serbia munka, keda kohalikud on korduvalt rünnata üritanud.

Pildigalerii