Antarktika paistab

Järgmise päeva hommikuks on see vähenegi laine, mis eelmine päev meid kaisutas, olematuks muutunud. Kaugel taamal märkame helesinisel horisondil juba esimesi jäämägesid. Tundub nagu postkaardil, aga siiski päris. See annab märku, et oleme lähenemas Lõuna Shetlandi saarestikule. Shetlandi saarestik sirutub üle viiesaja kilomeetri paralleelselt Antarktika poolsaarega ning on saanud oma nime Šotimaa põhjakaldal asuvast samanimelise saarestiku järgi. Mõlemad saared asuvad samal kaugusel lõuna ja põhja poolustest. Sealt ka nime valik.

Esmakordselt näeme ka laevaümber tiirutavaid tormilinde ning taamal  paistab veest laisalt välja lohisevaid küürselgvaalade selgu.

Ilm on suurepärane, päike särab ja vesi virvendab silmipimestavalt. Meie ekspeditsiooni juht Jan väidab, et alates 1994. aastast on ta ületanud Drake’I väina 120 korda, kuid nii rahulikku väina pole ta veel kunagi juhtunud kogema. Sestap otsustab Jan koos kapteniga peale mõningast arutelu laeva ankurdada, et minna keset Drake`i mereelu lähemalt uurima. Teeme seda kummipaatide ehk zodiaakidega. Ajame esmakordselt soojad riided selga, parka on kingituseks laeva poolt, lisaks saame kasutada ka spetsiaalseid sooja voodriga kummikuid, mida iga kord enne laevalt lahkumist ja naasmist desinfitseerivas vedelikus puhastada tuleb, välistamaks bakterite vahetust. Laevalt väljapääs toimub nagu hotellituppa minnes: tõmbad aga oma kaardi läbi lugeri ja võidki laevalt lahkuda ja sama pidi teeme ka tagasi tulles. Logistika käib väga kiiresti, ligi poole tunniga on kõik see mees paatidega lainete vahel. Kohalikus kergliiklusvahendis ehk kummipaadis olles tunnetab vaalade liikumist hoopis teisiti kui suures laevas – adud nende kuni 15 meetri pikkuste ja üle 30-ne tonni kaaluvate vee-elukate tegelikku suurust ja suurtsugusust. Vaalad esitlevad end meile graatsiliselt  – mitmekesi korraga, suurel kiirusel lähenedes ja tonne vett laiali ajades, üles-alla tõusmas ja langemas. Eriti võimas vaatepilt on hetk kui vaalad peale kahe-kolme kordset  vee välja puhistamist end sukelduma sätivad ja seejärel saba justkui hüvastijätu lehvituseks kõrgelt veekohale tõstavad: Tere tulemast Antarktikasse, teiega oli meeldiv kohtuda!

Jalg maale

Sama päeva õhtul ootab meid ees esimene tõeline maiuspala – peale kahe päevast mere teekonda saame astuda esmakordselt Antarktika pinnale. Meie esimeseks jala maha paneku kohaks on kapten valinud Yankee loodusliku sadama Greenwichi saarel. Kõigepealt läheb zodiaak meeskonna liikmetega, kes toimetavad maale spetsiaalsed veekindlad anumad, kus on hädavajalikud vahendid nö ellujäämiseks, kui vahepeal peaks ilm nii karmiks kiskuma, et laevale ei ole mõneks ajaks võimalik tagasi minna. See tehtud, järgnevad kõik ülejäänud.

Rannas  kohtume esmakordselt eesel- ja valjaspingviinidega. Käimas on aktiivne haudumisperiood ning nii mõnigi pingviinitibu on end juba ema kõhu all soojendamas. Midagi pole öelda, oma silmaga selle nägemine on väga emotsionaalne hetk. Meid nad justkui nagu ei märkakski, tatsavad mööda randa edasi tagasi ringi, laskmata inimeste vaimustunud pilkudel ja fotoaparaatidel end häirida.

Bellinghauseni radadel

Hommikul kell kuus viib une pealt piiksuvad telefonid, mis ootamatult mobiili leviala olemasolust märku annavad. Mobiililevi, Antarktikas? Uskumatu, aga nii see on. Oleme lähenemas Shetlandi saarestiku suurimale Kuningas Georgy nime kandvale saarele, kus asub üsna lähestikku mitu uurimisjaama koos maapinnal kõrguvate mobiilimastidega. Kuningas Georgy saarel on kokku kaheksa talvitumisjaama, mistõttu nimetatakse seda aeg-ajalt ka mitteametlikuks Antarktika pealinnaks.

Meie hommikuseks maabumiskohaks saab Eestimaalt pärit mehe ja ühtlasi ka Antarktika avastaja nime kandev Bellingshauseni uurimisjaam. Kuigi jah, maailm tunneb seda eelkõige vene maadeavastajana, on siiski hea tunne tõdeda, et juured on pärit siiski Maarjamaalt.

Antarktika esmaavastaja määratlemine ei ole tegelikkuses olnud mitte lihtne tegu. Meiega reisil kaasas olev teadusajaloolasest professor Erki Tammiksaar korraldab meile sellel puhul lausa pooleteisttunnise loengu. Pikk jutt lühidalt, nii mitmegi mehe kasuks on märkimisväärseid fakte, mis viitavad nende võimalikule esmaavastusele. Need võisid olla ka briti või ameerika vaalapüüdjad Edward Bransfield või Nathaniel Palmer või samal uurimisreisil koos seilavad Mirnõi laeval sõitev Lazarev või siis ikkagi Vostokil sõitev Bellingshausen. Absoluutset tõde pole olemas, kuid enamuse teadlaste arvamus kaldub siiski Bellingshauseni kasuks.

Kokku on venelastel Antarktikas 30 jaama, millest 25 on konserveeritud, 2 automaatsed ja vaid kolm mehitatud – Vostok, Mirnõi ja Bellingshausen. Vostok on nendest kõige tuntum jaam, mis asub Antarktika suurima jääalust järve katval nelja kilomeetri paksusel jääkilbil. Tänaseks on puurimistega jõutud juba läbi jääkilbi ja ammutatakse teaduslikeks uuringuteks üliolulisi setteid.

Bellingshauseni  uurimisjaam asub lähestikku Tšiili ja Hiina jaamadega. Tänu Erki ladusale jutule ja muljetavaldavatele erialastele teadmistele avab vene uurimisjaama ülem meile nii mitmeidki uksi, mis muidu suletuks jäävad, rääkides samas ka jaamas toimuvast elust-olust. Punktiks i-peale tõstis Erki kotist lauale koduse Vana Tallinna, mis kohe ka kohalikul baariletil klaasidesse kallatakse ja kuhu jaamaülem nii muuseas umbes paarituhande aasta vanused jäätükid peale lisab. Nüüd on Vana Tallinn ka Antarktika jääga ära testitud ja siin maitseb see kohe eriti hästi.

Bellingshauseni uurimisjaam on tuntud veel ka selle poolest, et see on ainus jaam Antarktikas, kus on oma kirik, täpsemalt tegev õigeusu kirik. Mõõtmetelt küll väike, aga seest väga ilusate ikoonidega kaunistatud. Kohalik kirikuõpetaja räägib meile kiriku saamisloost ning lõpetuseks laulab ka palve. Enne jaamast lahkumist saab suveniirikioskist teele pandud ka postkaardid Eestisse. Nüüd saab põnevusega oodata, kui kaua Antarktikast Eestisse post liigub.

Peale lõunasööki liigume aga laevaga edasi ning järgmiseks peatuskohaks on Poolkuu saar. Saarel on väga iseloomulikud kiviskulptuurid ning siin saame näha ka esimesi valjaspingviinide kolooniaid ja ka esimesi Adelje pingviine.

Maagiline jää paraad

Cierva Cove on sügav sissepääs Antarktika poolsaare lääne poolel, mis on ümbritsetud karmidest mägedest ja dramaatilistest liustikest. Lahel laiub tõeline jäämägede paraad, mõned murdunud kohalikust liustikust ja teised puhutud sisse lääne tuulte poolt. Sissepääsu juures asub Argentiina baas Primavera, mis on vahetevahel ka kasutuses. Siinne koht on tuntud ka merileopardide poolest. Viimased on mõõkvaalade järel suurimaid röövloomi, süües pingviine ja ka krabihüljeste poeagasid. Ohtlikud on nad ka inimestele. Sestap on tark vältida merileopardi ja veepiiri vahele jäämist.

Sõidame zodiaakidega sõna otseses mõttes jääsupi sees. Jäämäed on harukordselt mitmekesistes ja maagilistes värvides, sõltuvalt jää vanusest ja tekkeloost. Meie paadi juhiks on sel korral ekspeditsioonijuhi assistendist soomlanna Sanna, kes meenutades keskaegset viikinginaist, sõidutab meid läbi jäämägede labürindi ning selgitab meeleldi erinevate jäästruktuuride ja värvuste tekkeloogikat. Sanna on juba kaks korda Antarktikas talvitanud ning lisaks ületanud suuskadel koos kuue norrakaga ka Gröönimaa jääkilbi. Jää – see on tema lemmikteema ning selle kohta loeb ta hiljem meile ka veel terve tunni pikkuse loengu. Kõik see keskkond ja jää on tõesti ebamaine. On raske uskuda, et asud planeedil Maa.

Ainuke planeeritud peatumispaik, mis meil sellel reisil külastamata jääb, on Portal Point, mis laiub Charlotte lahe sissepääsul Recluse poolsaarel, Grahami maa lääne kaldale. Olime Cierva Coves liiga pikalt zodiaakidega lahele jäänud ning õhtune peale tulev udu ei võimaldanud enam randumist ette võtta.

Neko sadamast Paradiisi laheni

Vaid üks protsent Antarktika territooriumist on jäävaba ning needki kohad asuvad valdavalt vaid poolsaarel. Ülejäänud kaldafront on palistatud järskude jäiste ja liustikuliste nõlvadega. Sestap pole ime, et mandrile jala maha panemine polegi Antarktikas kõige lihtsam. Üks sellistest vähestest kohtadest on Neko sadam (64,5 laiuskraadil). Sadam sai nime Norra vaalapüügi laeva järgi. Laht on väga maaliline, ümbritsetud jäämägedest ja lõhesid täis  liustiku servadest, kust aeg ajalt väiksemaid ja suuremaid jääkamakaid raginaga vette vajub. Ilm oli fantastiline, päike särab ning ümberringi valitseb peaaegu täielik tuulevaikus. Maabume hommikul üheksa paiku, ronime lumisele nõlvale ning lihtsalt jälgime ümbritsevat imekaunist jääga ümbritsetud lahte. Ainsaks heliks vaid Eesel pingviinide aktiivsed häälitsused oma pesitsuskohtades ja aeg ajalt ka liustiku jää kriginad-raginad tükkide lahti murdumise kohtades.

Kuna ilm on suurepärane, siis toimub lõunasöök laeva viiendal tekil vabas õhu. See on nagu filmis, päriselt. Istud lauas, päike särab, Antarktika jäämäed liiguvad sust mööda, taamal on sulpsavad vaalad, sina aga naudid värsket rohelist salatit ja mekid suurepärast Malbecki veini. Elu on ilus.

Sellist ilma koos vabaõhu lõunaga jagub meile õnneks veel mitmel päeval.

Siit edasi suundume laevaga Paradiisi lahte, mis asub Antarktika mandri ning Bryde ja Lemaire saarte vahel. Sõidame zodiaagiga mööda kalda-äärt. Siin asub mitteregulaarselt tegutsev Argentiina jaam, mis hetkel on suletud aga see eest pingviinide poolt tihedalt asustatud. Liustiku murdunud servadega lahesopp on muinasjutuline, võttes erinevatel ajahetkedel eriskummalisi vorme ja peegeldudes lumivalgest kuni tume siniste toonideni välja. Krabihülgeid, keda seni oleme kohanud vaid ühe kaupa, on siin kõik kambakesi platsis. Ülimalt laiskadest liigutustest võib välja lugeda, et null kraadi lähedane õhutemperatuur on nende jaoks ilmselgelt liiga palav. Hoolimata oma nimest, ei söö krabihülged krabisid. Nende peamiseks söögiks on siiski krill. Krabihüljeste suurimaks vaenlaseks on mõõkvaalad ja merileopardid. Viimased söövad pea 80% nende poegadest.

Pildigalerii