Maailma servakese pääl

”Oleme ületamas Malvinase saari”, kõlab piloodi eriliselt rõhutatud hääl hetkel, kui oleme jõudnud Falklandi saarte kohale. Hääletoon ei jäta hetkeksi kahtlust, et tegemist on Argentiinale kuuluva maatükiga, mida Britid neilt ajutiselt ja ülekohtuselt on ärastanud. Tundub, et see arm Argentiinlaste südames ei parane vist kunagi.

Liigume Malvinasest pisut edasi ning ületame Magalhaesi väina mis eraldab Tulemaad Patagooniast ning saab ühtlasi ka mõtteliseks piirjooneks, mis jätab selja taha Buenos Airese turvalise linnamelu  ning väsitavad lennutunnid üle Euroopa ja Atlandi. Libiseme üle karmide teravate lumega kaetud mäetippude, imeilusate sügavate orgude ja veesilmade, kuni pöördume Beagle’i väina kohale, kus lennuk kõrgmägede vahelistes tugevates tuuleiilides lõpuks edasi tagasi kõikudes rattad vastu maad surub. Oleme jõudnud Ushuaiasse. Kolmkümmend tundi lendamist ja oledki teiselpool maakera, tänapäeval käib see ikka kiiresti.

Stardikoht maailma lõpust

Ushuaia väike puuarhitektuurne lennujaam meenutab esmapilgul pisut Lapimaa põhjamaiselt karget interjööri. Lipsus ja ülikondades inimesi siin naljalt ei kohta, siia tullakse enamasti vaid selleks, et matkata Tulemaa karges looduses või asuda Antarktikasse seilavale laevale.

Ilm ja loodus on siinses Ladina-Ameerika kaugeimas nurgas tõesti uskumatult karm ja muutlik. Ühe päevaga saad kogeda kõiki aastaaegu – hetkega võib krae vahele sadada sügiskülma vihma, seejärel särab taas kirgas päike nii, et kisu või ennast T-särgi väele, seejärel aga äkitselt langeb lund, mis mõne aja pärast asendub taas kevadise päiksekiirgusega. Ja nii mitu korda päevas. Kuigi Ushuaia asub ekvaatorist lõuna poole pea sama kaugele, kui Eesti põhja suunas, siis meil eestimaalastel on põhjust tänada sooja Golfi hoovust, mis Põhjamaadesse mõõduka kliima toob ja aeg-ajalt ka sooja suve pakub. Ushuaialased peavad aga leppima külma Humboldti hoovusega, mis ei lase siin kunagi temperatuuril üle kümne kraadi tõusta. Veel sada aastat tagasi oli siinne piirkond asumisele saatmise sihtpunktiks, siia saadeti oma karistust kandma sarimõrvarid ja poliitvangid. Tänapäeval tullakse vabatahtlikult ning tulijate vool on aina kasvamas.

Aklimatiseerumiseks jääb meil poolteist päeva. Kasutame seda aega, et külastada Teravmägede imeilusat rahvusparki, astuda sisse kontinendi lõunapoolseimasse postkontorisse, uidata Ushuaia kaldapealsetel paralleeltänavatel, süüa suurepärast lamba- ja veiseliha, kohtuda lõpuks kõigi kümne reisikaaslasega ning võtta üheskoos vastu jõulud koos praekapsa ja verivorstidega. Selle viimase eest on hoolitsenud meie tiimijuht Tiit ning see mõjub tõesti hinge soojendavalt – kodune tunne tuleb kohe peale ning hää on meenutada kõiki neid, kes meid jõuluhõngulisse koju saatma jäid.

Antarktikasse sõit algab

Laeva pardale astume jõulu esimesel pühal. Meie 12ks päevaks koduks saava laeva nimi on Sea Spirit, väga sümboolne. Kust mujalt kui Drake väinas või Kap Hoornis seilates merejumala muutlikku meelt proovile panna.

Antarktikasse saab mööda vett laias laastus kolmel erineval moel – jahiga, ekspeditsiooni laevaga või turistide jaoks kohandatud kruiisilaevaga. Meie laev on viimast tüüpi. Olen senini seigelnud maailmas valdavalt seljakott seljas, vältinud turismipakette ja kruiisilaevasid, kuid Antarktika puhul tuleb möönda, et väga palju muid taskukohaseid valikuid ei ole. Kokku liigub siinsetes vetes seda sorti laevu üle kolmekümne ja nende arv on kasvamas.

Meie laev mahutab pisut üle saja reisija ja lisaks ligi 70 meeskonna liiget. Saja reisijaga laeva loetakse siinsetes vetes seilavate laevade hulgas pigem väikeseks aluseks. See on ka oluline, kuna vastavalt Antarktika reeglitele ei saa maale korraga rohkem kui sada inimest, mis seab suurematele laevadele olulisi piiranguid. Pardale on kokku tulnud 19-st eri rahvusest inimese, moodustades väga värvika rahvusvahelise seltskonna. Vägagi rahvusvaheline on ka laeva meeskond – teenindav personal on valdavalt filipiinlased, kapteni sillal hoiavad rooli venelased, 14-liikmelises ekspeditsiooni meeskonnas on eri rahvusi igast maailmanurgast, kõik valdavalt doktori kraadiga. Ajas ette tõtates võib öelda, et kogu meeskonna hoolivus oli kogu reisi jooksul fantastiline. Kõik see, kui hästi oli kõik läbi mõeldud ja korraldatud kuni viimse detailini, oli lausa hämmastav.

Niisiis, Antarktika on justkui juba käega katsutav, meie meeled on kõrgendatud valmisolekus, kuid ees ootab siiski veel rohkem, kui tuhat kilomeetrit veeteed. Esmalt sadakond kilomeetrit mööda Beagle’i väina kuni Atlandi ookeanini ja sealt edasi juba tuhat kilomeetrit üle maailma kõige kurikuulsama veetee –Drake’i väina, kus kohtuvad Vaikne ja Atlandi ookean, kus võib kogeda maailma kõige tugevamaid tuuli, näha kõrgeimaid laineid ning kus ilm võib muutuda mõne tunni jooksul tundmatuseni.

Drake`i lake

Laeva esimene briifing lõppebki Drake’i ilmaennustusega. Meie karismaatiline sakslasest ekspeditsiooni juht Jan Bryde esitleb meile ilmselge mõnuga kõigepealt ilmekaid pilte Drake’i väinast – tualeti seinale kinnitatud anumas oleva vedelseebi 45 kraadiseid kaldenurki, 10-15 meetri kõrguseid laineid, laeva illuminaatoreid, mis on muundunud pesumasina luukideks ja tagatipuks veel ka orkaani märgistavaid tulipunaseid kontsentrilisi ringe ilmakaardil.

Saal on seda kuulates täiesti haudvaikne, … pääsu ju enam ei ole. Kuniks Jan lõpuks muiates mängulise kergusega slaidile kuupäeva lisab, … selleks oli tema eelmise reisi Drake`i väina ületamise kuupäev.

Suur vabanemine ja hetkeks läbib kogu saali sügav kergendusohe. Vaid mõned päevad tagasi koges eelmine grupp Drake`i väina ületades tõelist tormi – üle 12 meetri kõrguseid laineid. Ja seda kõike jõululaupäeval, mil meie samal ajal õdusas hotellirestoranis verivorsti ja hapukapsast nautisime ja hõrgutavaid veine degusteerisime.

Nüüd klikkab Jan meeleolukalt järgneva slaidi ette ning punased kontsentrilised ringid kaovad pildilt nagu võlu väel. Meile saavad osaks oluliselt leebemad ilmaolud, oma 3-4 meetriste lainetega. Kogu saali läbib nüüd juba pikk ja sügav kergendusohe ning esmakordselt võib kuulda juba ka esimesi naljanoote. Meremehed ütlevad, et tegelikult ongi siin vaid kaks valikut – kas Drake`i shake või Drake`i lake. Meile on loos andnud selleks korraks Drake`i lake`i, mida juhtub kokku vaid paarkümmend päeva kogu aasta jooksul.

Rahulike ilmaoludega kaasneb ka väga oluline boonus – see võimaldab osa võtta laeval korraldatavatest suurepärastest loengutest – sissejuhatus Antarktikasse,  Antarktika avastamislugu, Antarktika linnud, fotografeerimisvõtted Antarktikas ja palju muud asjakohast. Tõeliselt nauditav on kuulata oma ala tipp asjatundjaid, kes lisaks teadmistele neid ka vaimustunult jagavad.

Meie laev aga rühib järjekindlalt edasi, hoides kiirusena keskmiselt 13 sõlme tunnis, mis teeb ööpäevas pisut üle 300-ja miili ehk ligi 600 kilomeetrit. Sama päeva õhtul ületame konvergentsi joone, mis on esimeseks oluliseks vahetähiseks teel Antarktikasse. See on 30-50 kilomeetri laiune Antarktikat ümbritsev looduslik piirjoon, mis läbib Atlandi, India ja Vaikset ookeani ning kus soojad ja külmad veed kohtuvad. Konvergentsi joon ei eralda mitte ainult kahte erinevat hüdroloogilist piirkonda, vaid ka kahte eripärast mereelustikku ja täiesti eri kliimat. See loob eeldused suurepäraseks kasvulavaks väikesele krevetti meenutavale Antarktika krillile, mis on omakorda oluliseks söögipooliseks nii vaaladele, hüljestele kui ka pingviinidele. Konvergentsi joone ületamine tähendab jõudmist Antarktika vetesse ehk Lõuna-Jäämerre, mida tunnetasime ka kiiresti jaheneva õhutemperatuuri järgi.

Pildigalerii