Põhja-Vietnamis: Hanois ja Halongi lahel

Maandusime Hanois päris hilja õhtul ja tegime juba enne väljalendu veel igaks juhuks ka telefonikõne ühte hotelli, et olla ööbimiskoha suhtes enam-vähemgi kindel. Meie truu sõber Lonely Planet oli meid õpetanud, et kohapeal on liikvel palju võltsi, lisaks kõigele muule ka hotelle. Olime seega hoiatatud ja endas enam kui kindlad, et no meid – vaat et kutselisi rändureid – nad juba lollitada ei suuda.

Et olla selles aga lõpuni kindel ja mitte lasta end eksitada Hanoi öös orienteerumisel, palusime saabudes kohe taksojuhil end lennujaamast soovitud ööbimiskohta sõidutada. Kõik tundis nagu päris olevat – takso kandis ametlikke värve ja oli varustatud taksomeetriga, lennujaama väravas viipas talle ka politseinik. Pärale jõudmisel tormas päikeselise naeratusega uksehoidja meile vastu, soovides tere tulemast ja kasutades sama hotelli nime, kuhu olime soovinud jõuda.

Tähelepanu hajuski kuni hetkeni, mil märkasime silmanurgast, et taksojuhile maksti meie kohaletoomise eest mingit eritasu. See tõi meid kahe jalaga maa peale ja otsustasime igaks juhuks linnakaardilt oma asukohta kontrollida. Kui ka pärast mitmekordset küsimist ei õnnestunud asukoha kohta adekvaatset infot saada, oli meile selge, et tegemist on siiski täiesti teise, mingi veidra hotelliga, mis asub kaugel linna keskusest, millel on ilmselt turistide leidmisega probleeme ja kuhu me vabatahtlikult päris kindlasti poleks tulnud.

Hiljem mõistsime ka seda, et meie soovitud hotelli nime oli taksojuht petturitele telefoni teel ette öelnud, et nad ust avades meid tervitada oskaksid. Sellised lood saabumisel Vietnami.

Järgmisel päeval Hanois ringi käies kohtasime kesktänaval ka „ehtsat” Harrodsi kaubamaja. „Vist väga ei üllata enam,” kuulsin Aivet ütlemas.

Vanalinna kaos ja mootorrattameri

Hanoi ise on muidugi pärl. Kui sätid end jalutusretkele vanalinna, leiad eest tõeliselt eksootilise Vietnami.

Kui otsida Hanois midagi täiesti eripärast, mis esmamuljena kohe ka silma torkab, siis on see miski kahtlemata kõikjal ringi vuravad mootorrattad. Umbes samuti nagu jalgrattad Pekingis või lehmad Indias. Neid jätkub lihtsalt kõikjale ja pole ka imestada – Vietnamis öeldakse olevat kolm miljonit mootorratast viie miljoni elaniku kohta, see on muljetavaldav kogus. Liiklus ise on samas täiesti absurdne ja annab silmad ette Araabia maade kogemusele.

Eriti tuntav on kaos ristmikel, mis on loomulikult reguleerimata ja kuhu mootorratturite hordid justkui võitlevad sõdalased eri suundadest külmavereliselt täie hooga tormavad. Kui juhtud olema kolmerattalise cyklo eespingil istumas, tõugatuna keset kogu seda möllu, siis on viimsepäeva mõtted kerged tulema. Aga võta näpust, ristmikule jõudes juhtub väike ime ja purustavat kokkupõrget ei toimugi. Igaüks leiab oma pilu, kust läbi lipsata, ja kõik suunduvad sõbralikult valitud rada mööda edasi.

Vanalinn tundubki olevat Hanoi kõige eksootilisem ja põnevam piirkond, mis on täis kirevaid väikepoode, restorane ja kõikjal vohavat tänavakaubandust. Hulkusime muretult ringi, tutvusime kohaliku käsitööga ja lasime hea maitsta hõrgutaval söögil.

Hanoi üks leivanumbreid on veenukuteater. Tundub, et see on siin kujunenud kõigi külastajate jaoks kohustuslikuks vaatamisväärsuseks, sest seansid toimuvad kindla graafiku järgi iga paari tunni tagant ja saalid on graafiku tihedusele vaatamata vilkuvate fotoaparaatidega turiste puupüsti täis.

Marionettnukkude teema tundub Kagu-Aasia regioonis vägagi populaarne olevat. Seda kogesime Myanmaris ja nüüd siis ka Vietnamis. Siinseks eripäraks on kogu etenduse toimumine vees, see traditsioon on alguse saanud kunagistest etendustest riisipõldudel.

Halongi laht – müstilised kaljusaared

Paarsada kilomeetrit Hanoist ida pool asub Halongi laht, mis on üks Põhja-Vietnami kaunimaid looduslikke vaatamisväärsusi. Sajad veest püstloodis välja ulatuvad karstilised kaljusaared on äärmiselt kaunid ja mõjuvad uduloorist tõustes müstilistena.

Alustasime oma lahesõitu varahommikul, kui sadam veel udu sees peidus oli ja kõik ümberringi vaikis. Sõitsime traditsioonilisel vanaaegsel puidust purjepaadil, millel olid punakaspruunid kolmnurksed purjed. Külastame mitut saart ja üht suurt koopakompleksi. Sõidu alguses liikusime aeglaselt mööda kiviste rannikute vahelt, teiste samasuguste purjekate ja väiksemate mootorpaatide kõrval. Iga järgnev saareke avas uue vaate: kitsad väinad, kalju alla rajatud kalurikülad ja lahtedes ankrus seisvad majutuspaadid. Giid selgitas, et Halongi kaljusaared on tekkinud mitmesaja miljoni aasta jooksul: kunagisest merepõhjast, mille tõusud ja langused on vorminud lubjakivi, mida hiljem vesi ja tuul aeglaselt uuristasid, sündisidki need tänased püstloodis kivimürakad.

Peatusime ühes suuremas koopas, kuhu pääses trepist üles ronides – seest oli see üllatavalt hästi valgustatud ja hooldatud. Tagasiteel möödusime paadist, kus müüdi värskeid mereande – osta sai krevette ja krabisid, mis kohe pardal söögiks valmistati. Päeva lõpuks olime küll väsinud, kuid kogemus jäi meelde kui üks erilisemaid kogu reisi jooksul. Halongi laht ei olnud mitte ainult ilus, vaid ka rahulik ja ajas tagasi vaatav.

Valgusetoojast vabaduseni – kommunismist kapitalismi

Vietnami pühamast pühamaks isikuks on loomulikult rahva isa ja valgustaja Ho Chi Minh (tõlkes Valguse Tooja). Linna servale on loodud suur pompöösne mausoleum, mis kopeerib pea üks ühele Lenini mausoleumi Moskvas. Palsameeritud valgusetoojat saab näha viiel päeval nädalas ja kord aastas viiakse seltsimees paariks kuuks ka Moskvasse parandustöödele.

Erinevalt paljudest teistest Kagu-Aasia liidritest, kelle peamine saavutus on olnud hävitava kommunismi importimine oma kodumaale ja mille ideoloogiast on kõik kui katkust taandumas, on Ho Chi Minhile koht vietnamlaste südames siiski igaveseks kindlustatud. Tegemist on ju nende iseseisvuse toojaga, kes vabastas rahva kolonialismi kütkeist. Vähemalt on see rahvale niimoodi teadvusesse süstitud.

Kommunismiajastust on tänases Vietnamis alles veel vaid üheparteisüsteem. Hiina viljeldav kapitalistliku diktatuuri mudel on levimas ka Kagu-Aasia endistesse kommunistlikesse riikidesse. Vietnami uus mantra on raha ja seda on märgata igal sammul. Religiooni mõju ei ole siin kaugeltki enam nii tugev kui näiteks Myanmaris või isegi Laoses.

Vietnamlased on väga töökad. Huvitaval kombel ei käi see nende naabrite, Laose ja Kambodža elanike kohta. Endistel kolonisaatoritel prantslastel on ütlus: „Vietnamlased külvavad riisi, kambodžalased vaatavad selle võrsumist ja Laose elanikud kuulavad selle kasvamist.” Tänapäeval tuleks lisada veel: „… ja hiinlased võtavad saagi.”

Hiina mõju on kogu Kagu-Aasias äärmiselt tugev. Vietnamis kogu esimese aastatuhande võimutsenud Hiina ei taha tänini seda täisväärtusliku riigina tunnustada, vaid kipub pigem oma provintsina käsitlema.Uus hiinlaste mõjutusvahend on majandusliku ülemvõimu kinnistamine. Hiina investeeringud domineerivad kogu Kagu-Aasia regioonis ja investeeringutega ei voola sisse mitte ainult raha, vaid ka miljonid hiinlased ise. Hiinlaste üks edu pant on kindlasti ka lokkav korruptsioon Vietnamis ja siinsetes lähiriikides. See avaldub poliitikute äraostetavuses, mis omakorda sillutab teed magusatele Hiina investeeringutele.

Pildigalerii