Laose Rahvavabariik: Luang Prabangi templid

Laose Rahvavabariik on alles viimasel kümnendil hakanud end turistidele avama. Iseseisvus Prantsusmaast saavutati 1949. aastal ja kodusõda, mis päädis kommunistide võimuletulekuga, lõppes ametlikult 1975. aastal.

Alates 1990. aastatest, pärast N. Liidu lagunemist, toimusid siinmail suured majanduslikud reformid, mis on toonud kaasa vilka äritegevuse ja hoogsa majanduskasvu (lausa 8–10% aastas). Hoolimata sellest on Laos tänini üks piiratuima majandusliku ja poliitilise vabadusega riik maailmas. Peamised turistide huviobjektid on iidsed templid Luang Prabangis, Vientianes ja Champasakis ning müstilised kivistruktuurid Phonsavani lähistel (Plain of Jars). Viimasel paaril aastal on muule maailmale vaatamiseks avatud ka kommunistliku partei Pathet Lao revolutsiooniline peakorter Vieng Xai kaljukoobastes, mida kasutati varjupaigana teise Indohiina sõja ajal.

Reisimine Laoses ei ole lihtsamate killast. Põhiprobleem on vähemalt kümnetunnised vahemaad ühest asustatud punktist teise mööda kurvilisi mägiteid. Alati saab muidugi ka lennata, aga see muutuks liiga kurnavaks. Seetõttu valisime Laoses välja vaid kaks sihtpunkti – Luang Prabangi ja Vientiane.

Templite linn Mekongi kaldal

Luang Prabang on kahtlemata Laose kõige suurem turistimagnet. Siia saabutakse kas Taist (reeglina alustatakse Chiang Maist ja sõidetakse mööda Mekongi jõge üles), Lõuna-Hiina Yunnani provintsist või pealinnast Vientianest. Meie saabusime Myanmarist lennukiga, tehes vahemaandumise Bangkokis.

Luang Prabang moodustab väikese paarikümne tuhande elanikuga linnakese Mekongi jõekäärus ja on saanud tuntuks tänu oma suurepärastele UNESCO kaitse all olevatele budistlikele templitele.

Siinsed templid on kõik renoveeritud ja seetõttu väga kaunid.

Luang Prabangis, endises pealinnas, asub muuseumiks renoveeritud kuningapalee. Siin resideerus Laose viimane kuningas, kelle kommunistid 1975. aastal maha võtsid, hävitades enam kui poole tuhande aastase kuningriigi.

Kuningapalee kõrval asub kuninglik teater, kus saime kohalike etniliste vähemuste esituses näha Laose traditsioonilist tantsu rahvamuusika saatel.

Vähemusrahvustest ühed tuntumad on väga visad ja isemeelsed hmongid, kes pidasid 1970. aastatel USA Luure Keskagentuuri tugeval toetusel ja ässitusel nn salajast sissisõda Põhja-Vietnami kommunistide vastu. Üle kümne aasta kestnud sõjast sai muu maailm – sealhulgas ka ameeriklased ise – teada alles 1973. aastal.

Rääkides Laosest, ei saa üle ega ümber Laose köögist. See on väga tugevasti mõjutatud naabritest, eelkõige Taist, aga loomulikult ka Hiina ja Vietnami köögist. Sellegipoolest leidub siin ka midagi vaid Laosele ainuomast. Üks, mis kohe silma torkab, on söögipulkade puudumine. Selleks on ka oma põhjus, sest traditsiooniliselt sööb kohalik inimene kätega ja nende põhitoiduseks on nn kleepuv riis (sticky rice), mida on mugav käte vahelt süüa. Kohalikus kõige enam soovitatud restoranis Tamarind saime ka ise autentset Laose kööki proovida ja peab möönma, et see oli tõeliselt hõrk ja huvitav maitseelamus.

Kurviline katsumus ja ajaloo õppetunnid

Otsustasime edasi minna Vientiane poole. Bussisõit osutus õige vaevarikkaks. Tegemist oli küll riigi kõige paremas korras oleva maanteega, aga mis sest korralikust teekattest, kui pikemat sirget kui kümmekond meetrit lihtsalt geograafilisest iseärasusest tulenevalt (loe: mäed, mäed ja veel kord mäed) ei ole. Pidevad käänakud ning paarikilomeetrise amplituudiga tõusud ja langused muutsid enesetunde näruseks.

Kui pärast esimest paaritunnist sõitu kogu bussitäis oma sisikonda tühjendama tormas, oli see nii meie bussijuhile kui ka külaelanikele vägagi ootuspärane tegevus. Koguni vaat et elementaarne. Meile siiski mitte. Nad noogutasid mõistvalt ja pakkusid abivalmilt ingverijuurt närida. Selline saatus pidavat siin teedel turiste ikka tabama. Kui silme ees oli aga kümnetunnine teekond ilma tagasipöördumise võimaluseta, tundus see lausa lõputu õudus olevat.

Bussijuht oli aga kogu tee õnneks heas vormis ja tutvustas meile tee äärde jäävaid vaatamisväärsusi. Näiteks piirkonda, kus viimase sõja ajal toimus ameeriklaste korraldatud ülitihe pommitamine. Ühe ülivõrdena tuuakse Laose kohta alati välja asjaolu, et tegemist on maailma enim pommitatud riigiga, mis numbrites tähendab pool tonni pomme ühe kohaliku inimese kohta. Siinne piirkond oli juhtumisi selle pommisaju epitsenter. Mitte just eriti tujutõstev fakt iseenesest.

Esimeses „metsapeatuses” märkasime bussijuhi istmetaskus kapsaks loetud laose-vene sõnaraamatut. Kui tegime paar arglikku katset, et juhi vene keelt testida, läkski see täkkesse – nimelt oli ta unistanud viimased kaheksa aastat võimalusest mõne inimesega vene keelt praktiseerida. Nüüd olime tal peos ja nii see läks. Kuulasime ta muljeid õpinguaegadest kaugel Venemaa avarustes, mis oli osake meie endise suure kodumaa integratsiooniprogrammist Aasia suunal. Pealinnast lahkudes surus ta meile sõbralikult peopessa oma visiitkaardi ja palus, et kui peaksime kunagi veel Laosesse sattuma, astuksime kindlasti ta juurest läbi, et ta edasist vene keele arengut testida.

Pealinna prantsuse pärand ja budistlik igapäevaelu

Laoses on tunda endiste prantslastest kolonisaatorite mõjutusi. Kui Luang Brabangis torkab silma arhitektuur, siis Vientianes on eriti silmatorkav söögikultuur. Prantsuse köök on väga autentselt esindatud, rääkimata väikestest ülihõrgutavaid saiakesi pakkuvatest kohvikutest-pagaritöökodadest, mida siin iga tänavanurga pealt leida võib.

Linna keskväljakul kõrgub Pariisi võidukaart meenutav betoonist monstrum Patuxai.

Ka peateed, mis siit vanalinna poole suundub, tavatsetakse aeg-ajalt ida Champs-Élysées’ks kutsuda. Patuxaist edasi viib pikk maantee linna kõige tähtsama rahvusliku monumendini Pha that Luang, mis on nii budismi kui ka Laose suveräänsuse sümbol.

Laoses on kombeks, et iga budistlik noor mees elab vähemalt lühikese perioodi oma elust mungana. See on suurepärane võimalus omandada haridust, mis ei ole siin riigis veel eriti kõrgelt hinnatud. On väga tavapärane, et enne abielu või töökarjääri algust tullakse templisse, tutvutakse pühakirjade ja budistliku elukorraldusega ja suundutakse seejärel ilmalikku ellu tagasi. Sestap on budism siin endiselt tihedalt seotud igapäevaeluga ja kõrgelt au sees.

Pildigalerii