Liibanon: aken Lähis-Idasse

Nagu suures osas Lähis-Ida riikides, nii on ka Liibanonis poliitiline olukord üsna segane.

Beirutis oli veel värske mälestus 14. veebruarist 2005, kui kümme kuud enne meie saabumist toimus ränk pommiplahvatus, milles hukkus Liibanoni ekspeaminister. See tõi tänavatele sajad tuhanded meeleavaldajad.

Juhtunu pani liikuma mitmed muutused: peaminister astus tagasi, Süüria ja Liibanoni suhted muutusid väga pingeliseks ning lääneriikide survel ja opositsiooni jõul alustas Süüria oma vägede väljaviimist pärast ligi 30 aastat kohalolekut.

See raputas poliitilist tasakaalu. Optimistid uskusid, et olukord liigub paremuse suunas, pessimistid aga hoiatasid juba toona uue kodusõja võimaluse eest.

Maandusime Beirutis planeeritust päev hiljem, sest Praha lennuväli oli lumetormi küüsis ja kogu seltskond võitles terve öö magamiskohtade pärast lennujaama ootesaalis. Lõpuks seadsime end sisse Beiruti hotellis Seaside.

Nagu selgus, on siin kahte tüüpi majutusasutusi – ühed on hotellid ja teised lihtsalt möbleeritud korterid ehk apartemendid. Meie ”hotell” osutus viimatinimetatuks, saime oma valdusse igati korraliku möbleeritud kahetoalise korteri koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Aknast avanes vaade Vahemerele ja mööda rannajoont lookles linna pikim tänav. Hetkeks tekkis lausa tunne, et ehk on ka linn selle Bay Route’i järgi oma nime saanud. Tegelikult muidugi mitte, aga sellenimelisi kohvikuid oli tee ääres üsna ohtrasti.

Beiruti kesklinn: kontroll, kaamerad ja uuestisünd

Meie hotell asus otse Ameerika päritolu Beirut American University kõrval, mille rajamist alustasid 1866. aastal ameerika misjonärid. Ülikoolilinnak katab tervelt neli ruutkilomeetrit ja on kui iseseisev maailm – läbimõeldult üles ehitatud elukeskkond, kus leidub kõik alates elamutest kuni kirikuni. Kuna ülikool kannab endas Ameerika vaimu, kehtivad sinna sisenemisel ülimalt ranged turvanõuded.

Beirut ise on linnaruumina täis vastuolusid. Tinasõdurite kombel seisavad siin üksteise kõrval vapralt nii kodusõja haavades korrusmajad kui ka modernsed klaasist pilvelõhkujad. Aastakümneid kestnud verise kodusõja (1970–1990ndate algus) jäljed on tänavapildis igal sammul tajutavad, ent linna on hakatud tasapisi üles ehitama. Esimesed riiklikud ülesehitustööd said hoo sisse 1992. aastal, kui loodi vastav abifond. Eesmärk oli ühene: taastada sõjas hävinud Beiruti ajalooline kesklinn.

Tänane südalinn on kujundatud kaasaegseks ärikvartaliks, kus elu kihab. Kohvikud, restoranid ja galeriid vahelduvad esinduslike büroopindade ja kauplustega, ent kõik see toimub tugeva turvakontrolli all. Relvastatud valvurid seisavad iga mõnesaja meetri järel, pommidetektorid kuuluvad igapäevaellu.

Linna südamesse pääsemine – olgu jalgsi, autoga või parkides maa-alusesse garaaži – nõuab turvakontrolli läbimist.

Glamuur pommiaukude vahel

Kõik eelnev lõi paratamatult tunde, nagu viibiks riigis, kus valitseb pidev sõjaolukord. Ometi ei paistnud see kohalikku igapäevaelu vähimalgi määral segavat – kõik toimis sujuvalt ja rahulikult. Beiruti kesklinn oli palistatud moekate brändibutiikide ja luksusautode salongidega, mis andsid silmad ette isegi mõnele Euroopa pealinnale. Tänavapildis jäid silma Hummerid, Rolls-Royce’id, Infinitid ja teised uhked nimed. Kõrvuti eksisteerisid ekstreemne rikkus ja sügav vaesus – kontrast, mis siin ei tundunudki enam vastuoluline, vaid justkui loomulik.

Ülesehitustööd olid põimitud arheoloogiliste väljakaevamistega, mis olid toonud päevavalgele hulgaliselt piirkonna ajalugu. Nii võis mõnes trendikas tänavakohvikus kohvi rüübates imetleda kõrval seisevaid ehtsaid roomaaegseid sambaid – ajalugu ja tänapäev segunesid siin orgaaniliselt.

Väikeste tänavate kohvikud meenutasid oma atmosfäärilt selgelt Brüsseli kesklinna. Kui hetkeks unustada, et viibid Liibanonis, võis peaaegu ära unustada, kus oled – tunne oli kui mõnes Lääne-Euroopa linnas. Pole ime, et Beirutit kutsutaksegi Lähis-Ida Pariisiks. See tähendab aga, et reaalse, tegeliku igapäeva elu-olu avastamiseks peab kas linnast välja sõitma või pugema mõnda kitsasse kvartalitänavasse. Pole siis teab mis ime, et kohaliku eksootika pähe pildistatakse pigem purustatud hooneid kui glamuurseid linnatänavaid, mille sarnaseid kohtab ju igas Euroopa suurlinnas. Kodusõja jälgi oli iseäranis tublisti tunda vaiksemates maakohtades – ehitustööd ei olnud lihtsalt veel siia jõudnud.

Jeita koopad

Beirutist vaid veidi eemal asuvad Jeita koopad on Liibanoni suurimad ja kaunimad karstikoopad. Kodusõja ajal ohus olnud loodusime on nüüd taastatud ja avatud külastajatele, pakkudes haruldast võimalust näha ühtaegu looduse väge ja habrast ilu.

Koopasüsteem ulatub ligi paarikümne kilomeetrini, kuid avalikkusele on avatud kaks osa. Ülemises koopas saab jalutada mööda valgusinstallatsioonidega ääristatud radu, imetledes aastamiljonitega tekkinud stalaktiite ja stalagmiite. Alumises koopas kulgeb vaikne maa-alune jõgi, kus tehakse rahulik paadisõit läbi hämaruse.

Lisaks saab väikese kinosaali dokumentaalfilmis aimu koobaste tekkeloost ja taastamisest. Kohalikud rõhutasid, et Jeita ei ole ainult looduslik vaatamisväärsus – see peegeldab ka Liibanoni suutlikkust raskustest üle saada ja end taastada.

Byblos,  papüürus ja seeder

Sõites Beirutist mööda rannikut põhja poole umbes 80 kilomeetrit, sattusime linna, kus elu hakkas keema juba siis, kui enamik maailma veel kivikirvest unistas – tere tulemast Byblosesse! See maailma vanimate asustatud paikade hulka kuuluv sadamalinn oli kunagi tõeline kaubanduse risttee, mis ühendas Egiptuse ja Mesopotaamia (ehk tänapäeva Iraagi) otse Liibanoni rannikule. Kohalik hitt-toode oli Liibanoni seeder. Vastutasuks toodi siia kulda, lina ja papüürust.

Linn sai oma nime kreekakeelsest sõnast bublos, mis tähendab papüürust. Nimepaneku au kuulub roomlastele, kes 330. aastal e.m.a siia valitsema tulid ja endast maha jätsid templi varemed, mis seisavad tänagi veel püsti – või vähemalt üsna püsti.

Ja nüüd seedrist – see väärikas puu on lausa riigilipul figureeriv rahvussümbol. Seedrist tehtud lauad, talad ja muud tarbeasjad olid vanasti kulda väärt (või vähemalt vahetati need kulla vastu). Kahjuks sai see väärt mets aastatega üsna kõvasti kannatada – raiumine käis hooga –, kuid tänapäeval on allesjäänud alad rangelt kaitse all. Väliselt meenutab Liibanoni seeder meie mändi, ent on veidi glamuuri rohkem: okkad on pikemad ja kohevamad – nagu looduslikud ripsmepikendused.

Bekaa orus

Beirutist võtsime suuna sisemaa poole ning kihutasime otse Bekaa orgu – ehk kohta, mida roomlased pidasid oma leivakorviks. Pole ime, viljakas org Liibanoni ja Antiliibanoni mäeahelike vahel oli vanasti tõeline viljaait. Tänapäeval näeb see aga pigem välja nagu taluniku unustusse vajunud põld – söötis ja metsa asemele on jäänud lage maa. Aga vaated on endiselt uhked!

Bekaa org ei ole vaid ajalooline põllumajanduspiirkond – tänapäeval on see ka paik, kus põimuvad pingelised usulised ja poliitilised jõujooned. Siin asuvad islamistliku rühmituse Hezbollahi tugipunktid, kelle nimi tähendab tõlkes „Jumala partei“. Tegemist on Iraani ja Süüria toel tegutseva sissiorganisatsiooniga, millel eesmärgiks on luua fundamentalistlik moslemiriik ja võidelda Iisraeli vastu. Olgu kuidas on, rahva seas naudivad nad parajat populaarsust, sest väidetavalt just nende survel lahkusid Iisraeli väed Liibanonist.

Kui jalutad mõne Bekaa linna turule, võid silmanurgast märgata kollarohelist Hezbollahi atribuutikat – meened, mida suveniiripoest kaasa osta võib-olla ei tasu.

Bekaa oru põhjaosas peitub tõeline pärl – Baalbek. Baalbeki kutsuti vanasti Päikeselinnaks. Kompleksi krooniks oli kunagi tohutu Jupiteri tempel, millest on tänaseks alles vaid kuus hiiglaslikku üle kahekümne meetri kõrgust sammast. Lisaks Jupiterile asub Baalbekis ka Bacchuse tempel, mis on tegelikult palju paremini säilinud. See tempel on üks suurimaid Rooma-aegseid veinijumala pühamuid üldse.

Kokkuvõttes – Bekaa org on korraga nii poliitiline pulbitsemispunkt, kui ajalooline avastamiskoht. Kui kuskil saab samal päeval vaadata nii džihadi lippu kui Rooma sambakunsti, siis just siin.

Liibanon on oma pindalalt tegelikult tibatilluke – vaid veerand Eestit. Seetõttu ei ole kuigi suur kunst kõikidele vaatamisväärsustele üpris vähese ajaga ring peale teha. Sõna otseses mõttes võib hommikul juua kohvi Vahemere ääres, lõuna paiku jalutada antiiktempli varjus ja õhtuks juba seedrimetsas jalgu puhata.

Tõsi, lõunaossa me seekord ei kippunud, sest sealkandis oli veel liialt palju ebastabiilsust – pinged Liibanoni ja Iisraeli vahel muudavad olustiku ettearvamatuks. Ja vene ruletti me seekord mängida ei soovinud.

Pildigalerii