Saint Vincentist Martinique’ini
Lõuna poole suundudes jätsime riigi kõige suurema saare Saint Vincenti vahele. Peamiselt seetõttu, et väidetavalt polevat saar kõige turistisõbralikum ja ka sildumiskohad olevat üsna kesised. Tagasi tulles otsustasime saart siiski külastada ja nagu ka varasemad kogemused olid meile näidanud, on just kõige vähem soovitatud kohad tegelikult kõige ehedamat ja autentsemat Kariibi elu tulvil. Sildusime Wallilabous, see on väga kompaktne hobuserauakujuline lahesopp, mis on ümbritsetud püstloodis langevatest maalilistest kaljuseintest.
Juba eemalt meenutas see kõik ehedat piraaditeemalist maastikku. Seda oli koht mõnda aega ka olnud. Vähemasti mõned hetked. Nimelt toimusid siin filmivõtted „Kariibi mere piraatide” teise osa tarbeks. Siinne rand mäletas neid päevi veel selgelt – rannal vedelesid filmivõtetest maha jäänud kahurid, poomispukk ja eriti kõnekad majaseintele nõjatuvad lahtised surnukirstud.
Tegime külale pisukese tiiru peale, suurendasime kohalikes hubastes urgaskõrtsides päevakäivet ja lõpetasime päeva rannaäärses – mõistagi piraaditeemalises – söögikohas.
Järgmisel päeval jõudsime tagasi Saint Luciale, sedapuhku Pitoni lahte, mis asub kahe vulkaanilise mäetipu vahel Soufriere’i linna lähedal. Selle koha järgi on ka kohalik õllesort oma nime ja sildikujunduse saanud. Algselt pidime randuma lõunapoolsemas sadamas, aga kuna tuuled puhusid üsna ebasoodsast suunast, muutsime plaane.
Piton oli kõige luksuslikum meie tee peale jäänud kuurort, mis oli rajatud peamiselt Briti turistide teenindamiseks. Söögikoht oli eriti uhke ja romantiline, leegitsevate tõrvikutega dekoreeritud. Kohati tundus, justkui oleksime juba pigem kusagil euroopalikus kallis Vahemere restoranis, seda ka hinnataseme järgi. Kontrast antud koha ja kohalike eluolu vahel oli üüratu.
Rodneyl tegime vahemaabumise enne lõpp-peatust. Kõigepealt heitsime ennast ankrusse enne laguuni, et paadialune meretaimedest ja -karpidest puhtaks kraapida. Iseenesest ei ole puhastamine midagi keerulist, aga no ole mees ja tee seda vee all – iseäranis põhja alt, kuhu vaid „kopsujagu õhuga” sukelduda saab. See osutus ühtlasi reisi kõige arvestatavamaks füüsiliseks pingutuseks.
Laguunis saime seekord kaikoha, mis andis rohkem vabadust sadamas ringi luusimiseks ja viimaste suveniiriostude tegemiseks. Ilusa punkti pani päevale kohalike diskoõhtu läheduses asuva linnakese risttänaval. Õhk oli kanepisuitsust tiine, muusika tümpsus täiest jõust ja must mass õõtsus nii muusika kui siinse elu rütmis üles-alla. Sellistel hetkedel saad aru, mis on black power. Meie saime.
Peagi olime tagasi Marinique’i saarel, kust oma purjematka alustasime. Pühapäevahommikul toimus siin unikaalne regatt, mida saab näha üksnes Martinique’il. Sõideti umbes paarikümnejalastel värviliste trapetspurjedega jahtidel, millega sajandeid tagasi ka üle Atlandi purjetati. Igati uhke lugu.
Viimane päev kulges nostalgiliselt – asjade pakkimine, kajutite koristamine, viimased ühised kõhutäied, vastastikune tänamine ja kõlisevad rummiklaasid.
Pildigalerii
