Grenadiinid ja Grenada
Edasi suundusime juba Saint Vincenti poole, möödudes sellest piki läänekallast ja tehes esimese peatuse Bequia saarel. Startisime juba varavalges, päikesetõusuga nii kella kuue ringis, loojanguks olime kohal. Kokku 70 miili. Seni olime teinud vaid paarikümnemiiliseid otsi.
Pole midagi öelda – Bequia oli seni nähtud saartest tõepoolest kauneim! Kõik „klappis” – just seda olid meile tõotanud ka rahvusvahelised reisisaidid. Iseäranis mugav ja armas oli veeäärne kitsas promenaad, mida mööda kogu elu siin tegelikult kulgebki.
Põikasime viivuks taksoga ka teisele poole saart – kaugele polnud vajagi sõita, sest saar ei ole kuigi suur.
„Nagu nukulinn ja nukusaar,” muigasime heldimusega.
Ütlesime tere väiksemat sorti kilpkonnakasvatuse asukatele, kes meid veealusest maailmast oma mitmesaja-aastase, stoiliselt rahuliku pilguga seirasid. Ülejäänud õhtu veetsime austrirestoranis – homaarid olid võrratud!
Canouan on üks paljudest Grenadiinidest ja tulime siia selge unistusega – korjata oma käega mõned merekarbid, mida ookean on kaldale uhtunud. Neid on siin kitsal rannaribal tõesti palju – igas suuruses ja igasugust karva. Ka laiskade peale on mõeldud – neile, kes ise ei viitsi rannaveest korjamisega vaeva näha, on suur kuhi kokku kuhjatud.
Saar on suisa jumalik. Looduslikku ilu ja vapustavaid vaateid on juba nii palju nähtud, et iga uue saare puhul ei jaksa kõike enam märgatagi – avastasime, et ka ilu suhtes võib tekkida teatav „immuunsus” – seda lihtsalt on liiga, ei suuda enam üllatuda ega õhku ahmida.
Pühapäeval sai pool seilamisajast läbi. Nüüd pidime veel kolm päeva „allapoole” sõitma ja siis tagasi põhja pöörduma. Tuli tunnistada, et tuulega oli meil vedanud. Tuuled lõõtsuvad siinkandis alati Atlandi poolt, jäädes enamasti kirde ja ida vahele, tugevust on neil kümmekond meetrit sekundis. See annab heas bakstaak-tuules ka kohmakale katamaraanile korraliku kaheksasõlmese kiiruse.
On’s tõepoolest võimalik, et iga järgmine koht saab olla ilusam kui eelmine? Tundub, et saab. Tobago Cays, Grenadiinide pärl, on enamgi veel kui maaliline – kolmest vulkaanilisest kaljust ümbritsetud sinine laguun. Snorgeldasime koos kilpkonnadega. Nad ei lasknud end meist häirida, küll aga olime meie nende seltskonnast elevil. Väiksemad olid umbes poolemeetrised, suuremate läbimõõt küündis juba meetri kanti.
Õhtul sõime grillitud homaare, mis ähvardasid keele alla viia. Järgmisel hommikul külastasime saart, mis on tuntud kohana, kus Johnny Depp, süda peos, „Kariibi mere piraatide” filmis ringi jooksis.
No tõeliselt ilus see Tobago Cayes!
Jätsime reisi kõige lõunapoolsemaks tipuks Petite Martinique’i. Jahid suunduvad siit öökorterisse peamiselt vähem kui miili kaugusel asuva Petit Saint Vincenti saarekese juurde, mis oli vahepeal maailma hinnatuim eraomandis saar. Sama sihi võtsime ka meie.
Petit Saint Vincenti asukoht on tegelikult väga hea. Grenadiinide kauneimad saared on kõik siit kümne miili raadiuses. Saar ise on eraomandis – siin asub vaid paarkümmend suvekodu päevahinnaga üle tuhande dollari päevas. Küll aga saab mööda saart vabalt ringi liikuda ja isegi kõrgeima mäe otsa väikese „tripi” teha, et siis mööda liivariba algpunkti tagasi jalutada. Saart on täisulatuses õnnistatud ilusa liivarannaga. Ka õhtune söögikoht oli kai lähistel liivaribal. Toidud olid sedavõrd hõrgud, et tahtsid meelemõistuse viia.
Mustique’i erasaarel on paljude staaride „pesitsuskoht”. Väidetavalt on siin villa Mick Jaggeril, David Bowiel, Sir Paul McCartneyl ja nii mõnelgi kuningliku pere liikmel. Hinnad pole mõistagi leebed. Ringi saab jalutada vaid teenindavale personalile loodud külakeses, muud piirkonnad on üksnes erakasutuses.
Nüüd, kui olime lõunapoolseima sihtkoha läbinud ja liikusime juba tagasi stardipunkti suunas, oli üha teravamalt üles kerkimas küsimus, mida iseäralikku saartelt kaasa haarata.
Huvitaval kombel võib poodidest leida küll Indoneesia ja Aafrika taieseid, kuid mida pole, on kohalik käsitöö.
„Tuleb vist T-särkidega leppida,” pobisesin endamisi.
Olulisim, millest seni jahil puudust olime tundnud, on värske kala. Kuigi õhtusöögil saab seda rannarestoranist alati tellida, pole seni õnnestunud kala ise konksu otsa saada. Mustique’il otsustasime, et kui endal tõesti õnne ei ole, ostame värsket kala otse kaluritelt. Saime kolm alla poole meetrist tuunikala ja kogu see saak jõudis üsna kohe ka fileerituna meie söögilauale. Toores tuunikala sojakastme ja valge veiniga on lihtsalt üle mõistuse hea!
Ei, me viibisime paradiisis. Päriselt.
Pildigalerii
