Bosnia ja Hertsegoviina – õhkõrn tasakaal

Alustasime oma reisi Mostarist, mida kohalikud peavad Hertsegoviina pealinnaks, kuigi geograafilist piirjoont Hertsegoviina ja Bosnia vahel tegelikult ei eksisteerigi. Kliima on siin veel vahemereline, kuigi meri on kaugel.

Mostarini jõudmine on nagu liikumine kõrbes, kus sõidad ja sõidad, ilma et näeks suuremat asustust, ja seda isegi veel viis kilomeetrit enne GPS-il näidatud linna, kus peaks elama üle 100 000 inimese. Lõpuks, kui oleme ületanud viimase mäekuru, avaneb viimase kurvi tagant vaade all orusügavuses laiuvale kaunile Neretva jõe kallastele rajatud linnale.

Neretva jõgi on olnud sajandeid siinse elu peamiseks tuiksooneks, kuid paraku pole jõgi piirkonna keerulises ajaloos olnud ainult linna ühendajaks, vaid ka lahutajaks. Mostari rajasid türklased Ottomani impeeriumi ajal ja nime on linn saanud samanimelise kaarsilla Stari Most järgi. Sild suutis püsida 427 aastat, kuni Horvaatia väed selle 1993. aastal Horvaatia–Bosnia sõjas purustasid. Bosnia horvaadid, kes sõja alguses olid liitlased, pöördusid koostöös bosnialaste (Bosnia moslemite) vastu, et riik Horvaatia ja Serbia vahel jagada, kuid siiski edutult.

Sild, mis ühendab ja lahutab

Oma esimese kodumajutuse reserveerisime portaali Airbnb kaudu Mostari vanalinna, kus elavad peamiselt bosnialased. Perenaine Maja oli äärmiselt lahke. Kui jutt läks meile ajakohase pagulaste teema peale, kelle liikumisteekonnast on Bosnia küll kõrvale jäänud, muigas perenaine ja ütles, et see teema ei ole sõjaarmidest taastuvale riigile kindlasti uus. Ajal, mil katoliiklastest horvaadid vaid kakskümmend aastat tagasi kontrollimatult üle teise kalda moslemite linnaosa pommitasid, lahkus sadu tuhandeid inimesi sõja jalust Euroopasse ja paljudesse muudesse riikidesse. Nende hulgas ka meie perenaine, kes pages Austraaliasse ja alles nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on lõpuks kodukohta tagasi pöördunud. Kuigi näiliselt on sõjakirves teisel pool jõge elavate Bosnia horvaatidega maha maetud, on õhk siiski pingeid täis. Piisab sellest, kui Bosnia võidab jalgpallis Horvaatiat või isegi vaid mängib Argentiinaga, ning teisel pool põletatakse Bosnia ja Hertsegoviina lippe. Liigsest isamaa-armastusest see kindlasti ei räägi. Või nagu ütles meie perenaine: nad vihkavad seda riiki, kus elavad.

Sõjaarme on linnas endiselt märgata. Statistika kohaselt olevat rohkem kui pooled majadest saanud kodusõja ajal kuuli- ja mürsutabamusi.UNESCO kaitse all olev Stari Most on majesteetlik ja autentselt taastatud. Suviti toimuvad võistlused sillalt jõkke hüppamises, mida on korraldatud juba alates 17. sajandist. Vahepealsel perioodil pakutakse seda vaatepilti peamiselt turistidele, et kopsakat taskuraha teenida. Ka meie siinviibimise ajal jooksis üks vennike ujumispükstes mööda tänavat ringi ja üritas huviliste tähelepanu võita. Hüppamist me siiski ära oodata ei jõudnud.

Neitsi Maarja ja dervišid

Huvitavat vaatamist on ka Mostari ümbruses, näiteks 25 kilomeetrit kagu suunas asub Medjugorje, mis sai üleöö kuulsaks 1981. aastal, kui kuus kohalikku last väitsid end nägevat Neitsi Maarja ilmutust, kellelt saadakse regulaarseid sõnumeid siiani. Tänu sellele sündmusele sai paigast katoliiklike palverännakute mitteametlik sihtpunkt ja praegu käib siin aastas juba rohkem kui miljon inimest. Kokku on seda paika külastanud aastate jooksul üle 30 miljoni inimese. Selleks puhuks ja jutluste pidamiseks on rajatud kogunemisväljak. Mitmed palverändurid väidavad, et näevad siin päikese ümber pöörlevaid kujutisi, sh südameid ja ristikesi. Päikese vaatlemisest on nii mõnedki külastajad saanud silmakahjustusi.

Külastasime ka Blagajd, kus asub 15. sajandil siia kanti saabunud türklaste rajatud sufimaja, kuhu dervišid oma viimaseid aastaid veetma tulid. Tegemist on olulise spirituaalse keskusega, mis on viimastel aastatel renoveeritud.

Teel Sarajevosse

Siit edasi Sarajevo poole sõites jääb tee peale Počitelj’ kindlus, mille rajas 1383. aastal Bosnia esimene kuningas Tvrtko I. Üles jõudmiseks tuleb varuda umbes tunnike ja see teekond on huvitav. Paljud teeäärsetest majakestest on muuseumid, kuid on ka elumaju. Ronimine võtab võhmale, kuid vaated on ilusad. Üles jõudes tuli aga pettuda – ees ootas tegus külake koos autoteega, mis tähendas, et tegelikult oleks saanud teisest mäeküljest üles sõita ka autoga.

Kindlus nähtud, võtsime suuna Kravice kose poole, mis jääb Trebižati jõele, umbes kümne kilomeetri kaugusele Ljubuski linnakesest. Tegemist on 120 meetrit langevate koskedega, mis moodustavad imeilusa veekardina. Langeva vee mõjul on kogu org troopilise kliimaga ja silmi kinni pannes võib end kerge vaevaga Amasooniasse mõelda. Kohalikud armastavad siin piknikul käia ja koskede vaatlemiseks on ehitatud ka tore kohvik.

Teekond Mostarist riigi pealinna Sarajevosse oli üks maalilisemaid. Kohati olid mäed nii püstloodis, et autoaknast oli raske taevast märgata. Iga väiksemgi org või lamedam maalapp on väärtuslik pind, kuhu maja püstitada ja midagigi maha külvata. Suurematest kohtadest jäi tee peale ka endise Jugoslaavia Liitvabariigi kauaaegse liidri Josip Tito üks lemmikpaiku Jablanica, mis on tuntud ka vardas küpsetatud lamba poolest.

1425 päeva – linn, mis keeldus langemast

Kõik meie-ealised teavad Sarajevot ilmselt eelkõige siin 1984. aastal peetud taliolümpiamängude järgi. Kui palju meist teavad aga, et kaheksa aastat hiljem puhkes koletu sõda ja Sarajevo oli üle nelja aasta järjest Bosnia serblaste vägede poolt sisse piiratud? Linna pommitati regulaarselt ja juhuslikkuse põhimõttel, et külvata pidevat segadust ja meeleheidet. Oli päevi, mil linnale langes üle kolme tuhande mürsu. Vaenlased lootsid linna paari päevaga enda valdusse saada. Tegelikult kestis piiramine 1425 päeva, mis on pikim blokaad nüüdisaegses ajaloos ja ületab sellega ka Leningradi blokaadi. Ainsaks ühenduslüliks muu maailmaga oli 800 m pikkune tunnel, mis kaevati salaja ööpimeduses lennumaandumisraja alt läbi. Lennujaam oli ainus ÜRO kaitse all olev koht, mille kaudu toodi kohale humanitaarabi. Mõnikümmend meetrit sellest tunnelist on senini alles. Tunnel-muuseumi vastuvõtulauas soostus kohalik bosnialane jagama meiega oma muljeid sellest perioodist. Mõistagi ei osanud tollal vaid viieaastane laps kirjeldada, mida selline neli aastat väldanud maapealne põrgu võis tähendada täiskasvanute psüühikale. Küll aga oli see tema mälus elu üks süngemaid perioode.

Tunnel, mis alul oli kohaliku võimu kontrolli all, muutus tasahilju ka smugeldamise kanaliks, selle kaudu liikusid elutähtsad kaubad, mida sai mitmekordse vaheltkasuga linnas maha müüa. See pani omakorda aluse nii mitmegi praegu Bosnias elava ja aktiivselt tegutseva poliitiku ja ärimehe karjäärile. Korruptsioon lokkab siiani täiesti kontrollimatult. Teisalt, kuidas tagada kontrolli, kui riigil on sisuliselt kolm presidenti, täpsemalt kolmeliikmeline presidentuur, mille eesistuja vahetub iga kaheksa kuu tagant. Samas on see ka ainus kompromiss, mis hoiab koos õhkõrnal tasakaalul püsivat liitriiki – Bosnia Hertsegoviina föderatsiooni, Serblaste Vabariiki ja Brčko föderatiivset piirkonda. Pange tähele, Serblaste Vabariigi kohalikuks kirjapildiks on Srpska. Täishäälikutega siin ei laiutata, mistõttu serbia keel meenutab kohati internetis kasutatavat tuntud kirjaviisi, kus sõnade lühendamiseks jäetakse täishäälikud vahelt välja.

Franz Ferdinand, Srebrenica ja Sarajevo roosid

Sarajevo põnevaimaks vaatamisväärsuseks on kahtlemata sõjakahjustustest hoolimata hästi säilinud Ottomani-aegne vanalinn. Siin kaob kohati taju, kas oled Euroopas või hoopis kuskil Araabia maades. Kvartali serva jääb ka uhke äsja restaureeritud linnahall, kust ertshertsog Franz Ferdinand 28. juunil 1914. aastal kaarikule astus ja mõnisada meetrit eemal Ladina silla juures serblase Gavrilo Principi poolt püssilaskudega mõrvati. Jugoslaavia perioodil kandis sild Principi nime, pärast Bosnia iseseisvumist sai see Ladina nime. Veel kord ilmekas näide siinsetest pingetest – see, kes serblaste jaoks oli kangelane, ei olnud seda kohaliku enamuse jaoks.

Sarajevot nimetatakse tihti Euroopa Jeruusalemmaks, sest pikka aega oli see ainus linn, kus sajandeid on kõrvuti eksisteerinud sünagoog, mošee, katoliiklik ja õigeusukirik. Sellest hoolimata üritati kodusõja põhjusena näidata vastuolusid religioonide ja rahvuste vahel, kuigi põhimotiiviks oli Serbia soov territoriaalselt laieneda, et viia ellu Suur-Serbia unistust, kasutades selleks tööriistana oma arvukat diasporaad nii Bosnias kui ka Horvaatias. Srebrenica genotsiidi muuseumis saab teavet selle kohta, kuidas Bosnia Serbia armee kindrali Ratko Mladići juhtimisel ja Serbia presidendi Slobodan Miloševici toetusel tapeti Srebrenicas mõne päeva jooksul üle 8000 bosnialase. Uskumatu, aga siiski tõsi.

Paljud mürsuaugud maanteedel ja majaseintel, kus hukkus hulgaliselt rahumeelseid linnakodanikke, on värvitud punaseks ja neid nimetatakse Sarajevo roosideks, meenutamaks minevikusündmusi, mis toimusid vaid paar aastakümmet tagasi siinsamas.

Hommikul, kui kandsime oma kotte järjekordsest Airbnb kaudu reserveeritud kodumajutusest rendiautosse, et suund Serbia poole võtta, peatus mu pilk viivuks korrusmaja päikselisel seinal. See, mis seni näis ehituspraagi või lagunenud seinana, omandas nüüd uue varjundi ja saabus selgus – sein oli tihedalt kuuliauke täis.

Pildigalerii