Lihavõtted Guatemalas

Kõikide Kesk-Ameerika melodraamadest tundub Guatemala ajalugu olevat kõige traagilisem. Valgete tulek ligikaudu viis sajandit tagasi tähendas põliselanikele vaid lõputuid haigusi, sõdu, orjandust ja pidevat taandumist kõige selle eest üha sügavamale džunglisse ja viljatumatesse kõrgmägedesse. Erinevalt Põhja-Ameerikast, mida mindi eurooplaste poolt asustama suisa koos perekondadega ja märksa kultuursemalt, tulid hispaanlased siia kui vallutajad, sigitades lapsi kohalikega. Selle tulemuseks olid arvukad mestiitsid, kes on nüüdseks saavutanud siin enamuse. Haruharva, kui tuldi koos perega. See tähendas automaatselt kuulumist kõige kõrgemasse eliiti. Nendele järgnesid juba Uues Maailmas sündinud nn uushispaanlased, seejärel latiinod (mestiitsid) ja kõige lõpuks kõige madalama klassina põliselanikest indiaanlased (maiad) ja mustanahalised orjad.

Kogu 20. sajandi vältel valitsesid Guatemalat sõjaväelised diktaatorid ja üks nendest uskus enese olevat koguni Napoleoni reinkarnatsiooni. Eelmise sajandi keskpaiku oli mõningaid eredamaid hetki, mil toimusid esimesed vabad valimised, alustati maareformi ja legaliseeriti mitmeparteisüsteem.

Siitpeale astub areenile juba täiesti uue tasandi tegija – müstiline banaani- ja kohvikontsern The United Fruit Company, kohalike hulgas tuntud kui „Kaheksajalg”. USA ettevõte, millest kujunes kogu Kesk-Ameerika õudusunenägu. 1930. aasta lõpuks oli korporatsioonil suurem eelarve kui mis tahes Kesk-Ameerika riigil eraldi võetuna. Toosama The United Fruit Company, mille valduses olid riigi suurimad raudteed, sadam ja üüratult suured maatükid, leidis ühel hetkel, et Guatemala reformid on läinud liiga kaugele, ning viis USA valitsuse ja LKA abiga läbi sõjalise riigipöörde. Nüüdsest peale otsustas kõike vaid Ameerika ja Guatemalast sai USA külma sõja aegse poliitika musternäidis võitluses kommunismi vastu. Pole ka väga imestada, et USA ei ole siinmail tänini kuigi populaarne. Tõsi, seda ei saa öelda Ameerika kaupade kohta.

36 aastat kestnud kodusõda või õigemini holokaust, mille jooksul tapeti loendamatul hulgal kohalikke elanikke (peamiselt maiasid), lõppes Guatemalas alles 1996. aastal, mil lõpuks guerilladega rahuleping sõlmiti.

Sisenesime Guatemalasse maismaad mööda. Piiriületus toimus valutult. Teisel pool piiri jätkasime uue bussiga sõitu sisemaa suunas. Maastik on siin iseäranis mägine ja maaliline. Interamericana maantee, mis kulgeb läbi kogu kontinendi, on ka Guatemalas laitmatus korras. See on ilmselgelt puhas rõõm ka kohalikele autojuhtidele, kes siin ülehelikiirusega kurvidesse sööstavad, laskmata end vähimalgi määral häirida reisijate kiljatustest ja arvukatest teeservi palistavatest raudristidest. Ja mida tarka ja hoiatavat sa siin kohalikule autojuhile saadki öelda – kellelegi, kes pole pikemat sirget kui kakssada meetrit oma elus näinudki.

Atitlán ja maialik katoliiklus

Valisime esimeseks peatuskohaks Panajacheli, kohalike hulgas tuntud ka hüüdnimega Gringotenango ehk valge mehe linn. Esmapilgul võrdlemisi ilmetu linnake on tegelikult alguse saanud tänu imekaunile mägijärvele Atitlan – ilmselt oli omal ajal oluline kaunile järvele ligi pääseda. Maailma ilusaimaks järveks tituleeritud vulkaaniliste mäetippude vahelises orus paiknev Atitlan on tõesti imekaunis. Lisaks on Atitlani ääres lihtsalt suurepärane koht kõrgmaa-indiaanlaste elu-oluga lähemalt tutvumiseks. Võtsime meiegi päevaks paadi ja käisime läbi järveäärsed indiaani külad.

Saabusime Guatemalasse väga tähendusrikkal ajal – algamas olid lihavõttepühad. Paremat aega Guatemala külastamiseks ei olegi. Kuigi katoliiklus on riigi ametlik usk, pole see siiski suutnud hävitada indiaanlaste usundeid. Kooselust katoliiklusega on tekkinud väga mitmeid veidraid lähenemisi, mis on justkui vormilt katoliiklikud, aga sisult maialikud. Maiade iidne jumal, keda hispaanlased nimetasid San Simoniks, latiinod Maximoniks ja põliselanikud Rilaj Maamiks, on endiselt au sees ja tema austamise traditsioonidest võib osa saada Santiago Atitlanis. Siin piirkonnas on väga tugevasti säilinud vanad traditsioonid ja ka mehed kannavad tänaseni kohalikke rahvarõivaid.

Chichicastenango turg – värvide, suitsu ja iidsete uskumuste risttee

San Simoni kummardamist kohtasime taas ka Chichicastenangos, kus pühapäevase laada aegu keerles kõik elu ümber usutseremooniate ja kaubavahetuse. Pühakujusid kanti pidulikult protsessioonides mööda kirikuümbruse platside saginat, lõhnas viiruk ja särasid küünlad – vaatepilt oli samaaegselt pühalik ja müstiline.

Laada külastamiseks valisime nimelt pühapäevase päeva, sest just siis on siin toimumas kogu piirkonna suurim ja värvikam indiaanilaat. Ehkki teised rännumehed olid meid hoiatanud, et viimasel ajal on see muutunud aina turistikesksemaks ja seetõttu ka kommertslikumaks, leidus siin siiski küllaga elamusi ja eheduse sära. Midagi sellesarnast olime viimati kogenud Ottavala turul Ecuadoris – kohalikud indiaanlased traditsioonilistes rahvarõivastes, müümas kirevaid tekstiile, käsitsi valmistatud ehteid ja nikerdatud rituaalmaske. Siinse kandi keraamika on eriti hinnatud – iga ese on justkui omaette kultuurilugu.

Chichicastenango ise, mägede rüpes asuv linnake, ärkab turupäevadel ellu nagu vaimne karneval. Tänavad voolavad üle inimestest, kes tulnud siia kümnete kilomeetrite kauguselt. Naised kannavad rikkalikult tikitud huipil’eid (käsitööna valminud pluus), mille mustrid jutustavad muistseid maia legende. Õhus segunevad küpsetatud maisi, värske koriandri ja küünlasuitsu aroomid.

Turukeskuses asuv Santo Tomási kirik on nii religioosne kui ka kultuuriline sümbol – ehitatud endise maia templi vundamendile, seisab ta tänaseni kahe usu piiril. Treppidel süüdatakse küünlaid, palvetatakse maia keeles ja ohverdatakse loodusvaimudele.

Nurgapealses kohvikut meenutavas söögikohas lasime hea maitsta kohalikel toitudel. Road, mis on peaasjalikult valmistatud maisist ja kus lisandiks alati ka oa- ja avokaadokaste, on täiesti söödavad ja igati maitsvad. Mis puutub aga toidu esteetilisse välimusse, siis ütleksime nii, et organismi läbides see värvi muutma ei pea.

Chichicastenangos tulid aga esimesed väikesed tagasilöögid – ühel meist õnnestus langeda pikanäpumeeste ohvriks ja seeläbi kohalikele poole tuhande krooni väärtuses „annetada”, teine oskas aga oma jala kapitaalselt välja väänata. Jalaväänamisest tekkinud tuleleek lõi pildi silme ees mõneks sekundiks mustaks. Kohalikud ei jätnud abitut olukorda kasutamata, olid kribinal-krabinal meie ümber ning alustasid valjuhäälselt ja eriti intensiivselt meile oma ehete, juuksepaelte ja muu pudi-padi müüki. Tollel päeval me indiaani kultuuriga millegipärast enam vahetut kontakti ei soovinud.

Lihavõtted Antigua Guatemalas

Jalg paranes õnneks siiski kiiresti ja juba paari päeva pärast saime reisi jätkata. Liikusime edasi lõuna suunas, et külastada Guatemala kunagist pealinna Antigua Guatemalat, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Veel paarsada aastat tagasi oli see Guatemala pealinn, kuid pärast suurt maavärinat otsustati pealinn ohutumasse paika kolida ja nii tekkis praegune pealinn Guatemala City. Antiguat nimetatakse aga siiani Antigua Guatemalaks, mis tõlkes tähendab vana pealinna.

Sättisime oma saabumise lihavõttenädalavahetusele, sest Antiguas on sel ajal katoliikliku maailma suurimad ülestõusmispidustused Semana Santa. Õhk on täidetud viirukisuitsu ja leinamuusikaga, kogu linn leinarüüs – nõnda juba nädal aega jutti.

Ülestõusmispühade tähistamine algab katoliiklikus Guatemalas palmipuude pühaga, mis sümboliseerib Kristuse saabumist Jeruusalemma. Järgnevad igapäevased tseremoniaalsed üritused ja protsessioonid, sümboliseerides Kristuse risti kandmist, ristilöömist ja kulmineerudes ülestõusmisega.

Rituaalid liivavaipadel

Traditsioon, mille 16. sajandil „importisid” siia hispaanlastest misjonärid, sai tugevaima kandepinna just Antiguas ja levis siit edasi ka teistesse Guatemala linnadesse. Igapäevaste protsessioonide kõige emotsionaalsem ja mõjuvõimsam vaatepilt on mitmekümne meetri pikkustele massiivsetele alustele kinnitatud Jeesus Kristuse ja Neitsi Maarja kujude kandmine läbi linnatänavate. Seda kõike üle imekaunite liivavaipade – alfombrate.

Alfombra tähendab araabia keeles vaipa. See luuakse kohalike elanike kätetööna ja sümboliseerib nende isiklikku ohverdust Kristusele tema viimasel teekonnal. Ühe vaiba tegemiseks võib sõltuvalt keerukuse astmest kuluda kuni kümmekond tundi väga mahukat tööd. Vaibad luuakse otse munakiviteele, kuhu kantakse alusliiv ja saepuru. Värvitud liiva ja šabloonide abiga joonistatakse aluspõhjale detailne muster.

Lisaks liivale ja saepurule kasutatakse nende isevärki vaipade valmistamisel veel lilli, litreid, männiokkaid, ka juur- ja puuvilju ja mitmeid päevakohaseid sümboleid.

Kõige keerukamad ja kaunimad vaibad valmistatakse Suure reede protsessiooniks, mis algab juba varahommikul kella kolme ajal ja kuhu kohalikud tulevad otse kalmistult, olles veetnud seal öö koos kadunud lähedastega. Tulemuseks on tõelised kunstiteosed, mis sünnivad otse tänaval kõigi silme all. Ja seda kõike vaid kordumatuks hetkeks, et end viivuks imetleda lasta ja siis igaveseks hävineda rongkäiguliste jalge all.

Läbi tiheda rahvamassi teevad protsessioonile teed Rooma sõdurid, kes sümboliseerivad Jeesus Kristust risti lööma läinud roomlasi.

Rusuvalt minoorne muusika ja kirbe viirukisuits annavad teada peaosalise saabumisest. Suur, üle kolme tonni kaaluv alus, mida kannavad sadakond lilladesse leinarüüdesse (kahetsuse ja meeleparanduse sümbol) riietatud meest, liigub küljelt küljele kõikudes, vahepeal peatudes ja sammukese tagasi astudes, üle lillevaipade. Ja nii tundide kaupa.

Meeleolu muutub veelgi rusuvamaks Suure reede pärastlõunal, kui kogu linn riietub ühtlaselt musta. Majadele paigutatud lillad kaunistused asendatakse nüüd mustaga. Protsessioonil osalejad kannavad käes väikseid laternaid ja kuju juhtiva koguduse liikme käes on suur, Jeesuse viimaseid sõnu kirjeldav plakat. Kostab palveid ja nuukseid.

Suurele reedele järgneb Vaikne laupäev, see on pühendatud Neitsi Maarjale. Pidustused on tagasihoidlikumad, kuid kuju kandvad naised seevastu riietatud oma parimaisse rõivaisse ja tipivad kangelaslikkust üles näidates tikk-kontsadel Antigua munakiviga sillutatud tänavatel.

Lihavõtte pühapäeva meeleolu on juba üpriski ülev, sest tähistatakse Jeesuse ülestõusmist. Taevalaotust täidab ilutulestik, mängib rõõmus ja temperamentne muusika.

Viimane protsessioon, mis meie hotellitoast kaarega möödub, lõppeb kell pool kolm öösel. Vaatame kella – Hondurasesse väljuva bussini on aega veel poolteist tundi. Me jõuame küll.

Pildigalerii