Tanast baobabideni
oktoober - november 2019
Madagaskar
Pöörame autorattad kõrgendiku liivasele
rinnatisele, mille tagant avardub üle horisondi laiuv Mangoky jõgi. Seni on
teepeale jäänud jõed olnud piisavalt madalad, et nendest autodega otse läbi sõita.
Nüüd on ilmselge, et sellest jõest me oma ratastel läbi ei tuhise. Peame praami
abi kasutama. Sadamas on metallist praami meenutav alus loksumas, aga kiiresti
selgub, et see olevat juba paar aastat tagasi otsad andnud. Käepärase
lahendusena on aga kolmest plekkpantoonist kokku lapitud puit- parv, kuhu on
risti rästi palgid peale asetatud. Parv on parajasti nii suur, et sinna mahub
ära tihedasti kõrvuti kolm maasturit ning lisaks ka reisilised. Kõige selle
nägemine meis turvatunnet ei tekita, kuid suuremaks küsimuseks on hoopiski see,
mis jõul see kipakas monstrum üle jõe saab? Õige pea selgub ka lahendus. Parve
otsas on kümne meetrine köis ning see osutub parajaks pikkuseks, millest 8
köievedajat saavad kinni haarata. Pilt nagu Ilja Repini maalilt „Burlakid
Volgal“ 19.sajandist. Suur erinevus on aga selles, et kui loomarakmeis Burlakid
vedasid kaks sajandit tagasi lotjasid vastu voolu mööda maad rügades, siis meie
head abilised teevad seda 21-sel sajandil mööda jõepõhja rühkides. Uskumatu, aga
see on tõsi. Jõevesi ulatub koolmekohtades rinnuni ning see võimaldab mööda
liivast põhja parve enda järele sikutada. Ei ole võimalik …, aga siiski on.
Seisame parvel kuumuse käes nõretades ja jälgime toimuvat, suud ammuli.
Oleme alles kaheksandat päeva teel, aga
sellised hetked ei kipu lõppema. Erilised,
hingematvad lootusvaated, vahelduv maastik koos ehedate algupäraste küladega,
siirad inimesed, eluolu nagu aastasadasid tagasi, huvitav floora ja fauna – see
on Madagaskar!
TANAST
BAOBABIDENI
Saabume Tanasse
Kolmekümne viie kraadine leitsak rabab
saabudes kohe lennujaamas meid jalust. Läbime nobedasti turvakontrolli, pakid
juba ootavad lindil ning õige pea oleme ootesaalis. Seekord oleme reisil kolme
perega, kokku lisaks 6le täiskasvanule ka 5 last. Kohtume autorendi firma
esindaja Luciga, kellest, nagu selgub, saab järgnevaks kaheks ja pooleks
nädalaks meie teejuht.
Kolmest autost kaks autot on meid
lennujaamas juba ootamas. Kolmas pidavat õige pea hotelli toodama. Saame
vaevalt autod üle vaadatud, kui suured vihmapiisad hakkavad rabinal langema.
Poeme autodesse ja nagu ikka, ilma et jõuaks tutvudagi, kust konditsioneer
sisse käib, kust tuled ja kojamehed lülituvad ning juba peame startima oma
esimese ööbimispaiga suunas. Vihma tuleb nii, et auto esiklaas on
troopikakuumuses paugupealt üleni udune. Lõpuks saan kuidagi kojamehed tööle ja
tuule puhuma ning sõit läheb juba libedamalt.
Tanasse, nagu kohalikud pealinna
Antananarivot lühendatult nimetavad, siseneb lennujaama poolt vaid üks kitsas
tee ja arvestades, et linnas elab 5,5 miljonit elanikku, siis on tee loomulikult
alati ummikutest pungil. Peale tunni ajast liikluskaoses venimist jõuame lõpuks
ööbimispaika. Hotelli juurde kuuluv restoran osutub igati õdusaks õhtustamise
kohaks ning peale rohkem kui 24 tunnist lennusõitu ja ummikutes ukerdamist,
saame lõpuks esimesed õlled võtta ja ümbrusega kohanema hakata.
Hommikul tõdeme, et kolmas auto, mis
eelmisel õhtul kohale pidi saabuma, loomulikult kohale ei jõua. Küll aga
tuuakse asendusauto, mis väidetavalt meie järgenvas sihtkohas olevat plaanis
töökõlbulikuma vastu vahetada. Etteruttavalt võib siiski öelda, et kõik mis ajutine,
saab lõpuks olema püsiv. Kahtleme, et see auto meid lõpuni välja suudaks
vedada, aga kuna valikut pole ning hädavariandina suudaksime mõnda aega ka
kahte autosse ära mahtuda, käivitame mootorid ning stardime meie esimese
sihtkoha, Antsirabe, suunas.
Nii Tana kui ka Antsirabe asuvad rohkem
kui 1000 meetri kõrgusel merepinnast. See ei ole märkimisväärne kõrgus, samas
aga piisav selleks, et paarisajast meetrist pikemaid sirgeid kogu trassi
jooksul väga ei näe. Teekond on käänuline ning niipea kui oru põhja
jõuame, kus sirged algavad, algavad ka linnad ja külad ning nende läbimine autode
vahel on žongleerimise kunst omaette. Ainsaks liiklusreegliks tundub olema
tugevama õigus. Nii kui rikšade, inimeste ja seebude (turjaküüruga kodustatud
veis) vahel vabamat läbipääsu näed, tuleb võimalust kiirelt ka kasutada, sest
vastasel korral on juba järgmine tegelane sul tee peal risti ees.
Kas ikka Aafrikas?
Üks erisus mida juba esimesest päevast
oleme märganud, on kohalikud inimesed. Ootuspäraselt võiks arvata, et kuna Madagaskar
on osa Aafrikast siis ka siinsed inimesed on Aafrika päritolu. Nii see aga ei
ole. Tana, kust oma teekonda oleme alustanud on endine Merina kuningriigi
keskus. Merinad on Indoneesia päritolu, mis on hõlpsasti äratuntav ka nende
näojoontest. Ajalooliselt on nad üle kolme sajandi olnud Madagaskari saare valitsejateks,
kuni prantslased selle 19-nda sajandi lõpus koloniseerisid. Prantslastest
rääkides läheb meie reisisaatjal Lucil nina virilaks: prantslased... nende
pärast me nii halvasti elamegi. Oleks meid inglased koloniseerinud, siis
õitseksime nagu Keenia või Lõuna-Aafrika Vabariik. Pilt, mis meile vastu vaatab,
kinnitab seda igati, raske on Lucile vastu vaielda. Aga vähemalt üks asi, mis
prantsuse kolooniaid brittide omadest eristab, on head söögid, mida kogeme kogu
oma reisi jooksul.
Aafrika päritolu inimesi, sakalavasid, kohtame
me hiljem alles Madagaskari läänerannikul. Madagaskar moodustab nagu omaette
väikese kontinendi, mis on peale Gondvana hiigelmandrist eraldumist saanud 90
miljonit aastat areneda ilma väliste mõjutusteta. Seetõttu on ka loomad ja
taimestik siin Aafrika mandriosast väga eristuv. Rohkem kui kolmveerand looma-
ja taimeliikidest on endeemsed ehk kohaliku päritoluga, neid ei leidu kuskil
mujal maailmas. Esimesed elanikud saabusid siia meritsi alles kaks tuhat aastat
tagasi ning valdavas osas tuldi Kagu-Aasiast ja vaikse ookeani saartelt,
vähemal määral ka Pärsiast ja Araabiamaadest. On huvitav tõdeda, et kaugelt
idast 8000 km kauguselt oli siia tänu soodsatele hoovustele kiirem ja hõlpsam
tee, kui vaid 400 km kaugusel olevalt Aafrika mandrilt, mida lahutab
kiirevooluline Mosambiigi kanal. Kuna saabujad olid mitmest eri rahvusest ja
rassist, siis on tänaseks Madagaskaril välja kujunenud 18 hõimu, kes kõik
räägivad ühise keelena malagassi keelt.
Kaunid vaated sunnivad meid tee peal
aeg-ajalt peatuma. Eriti maalilised on riisiterrassid, kus usinalt seebudega
põldu küntakse.
Nii riisiterrasside ehitamise kunst kui ka
seebud on siia toodud koos sisserännanud hõimudega Lõuna-Aasiast. Seebud on
lehmadega sarnased veised ning neile on iseloomulik rasvane küür turjal. Seebu
on üks Madagaskari eredamaid sümboleid ning neid kohtame oma teekonnal hiljem
kõikjal nii põldu kündmas, koormaid vedamas kui ka delikatessina söögilauda
ehtimas. Tee peal satume ka seeebude turule. Tegemist on väga olulise
traditsiooniga, mida korraldatakse kõikjal üle saareriigi. Nagu pastoraalsetele
kogukondadele omane, on ka siin seebu suurimaid jõukuse peegeldajaid. Mida
rohkem on sul seebusid, seda rikkam oled.
Üks mis siiski selgelt Aafrikat meenutab
on silmapiirini ulatuvad punakaspruunid maastikud. Rauarohke muld on pinnaseks
põllumajandusele, aga ka telliskivide valmistamiseks, mida Antsirabe lähistel
mitmes kohas näeme. Telliskivide tassimine tundub siin olema naiste ja laste
tööks. Seda ei kanta kaks-kolm telliskivi korraga, vaid ikka 15-20 telliskivi,
mis asetatakse virnas pea peale. Ja nii hommikust õhtuni. Muljetavaldavalt karm
vaatepilt.
Sarvekunst ja fossiilid Antsirabes
Lõunaks jõuame Antsirabesse. Teeme lõunasöögi
ja suundume linnaga tutvuma. Meie reisisaatjal Lucil on meile kaks ”tehase”
külastust välja pakkuda. Kõlab suhteliselt turistilõksuna, aga osutub
kokkuvõttena igati põnevaks elamuseks. Tutvume kõigepealt käsitööga, kuidas seebu
sarvedest kõikvõimalikke tarbeesemeid ja suveniire valmistatakse - suuri kulpe,
kahvleid, tordilusikaid, linnukesi, kuni male- ja doominonuppudeni välja. Ühe
linnukese tegemise protsess tehakse meie silme all algusest lõpuni läbi. Ostame
ka endale mälestuseks selle kaasa.
Seejärel suundume kalliskivide ja
fossiilide „tehasesse“, kus meie suureks üllatuseks müüakse ka fragmente
kivistunud puutüvedest, mille vanus võib küündida lausa kümnete miljonite
aastateni. Petrifikeerumine ehk puude kivistumine toimub mineralisatsiooni
teel. Viimati nägime seda Damaaramaal Namiibias, kus suurel laial maa-alal sai
täismõõdus kivistunud puutüvedega tutvuda. Namiibias on nende puutumine, kaasa
võtmine ja ostmine rangelt keelatud st „kord on majas“. Siin Madagaskaril müüakse
seda lausa avalikult ja üsna olematu summa eest. Kurb, aga nii need taastumatud
maavarad tasahilju maha parseldataksegi.
Kõige huvitavamaks osutuvad aga pea 100
miljoni aasta vanused teokarbid, mis on poleerimisel saavutanud imelise
kristalliseerunud kujunditega pealispinna.
Enne päikeseloojangut kõnnime veel linna
uhkel kaherealisel kesktänaval, mille lõpus kõrgub uhke koloniaalaegne
rongijaama hoone. Väheste valgete inimestena oleme siin muidugi rikšameeste peamiseks
tõmbenumbriteks.
Ootamatu kullakaevandus ja kuumus
Järgmisel hommikul ärkame koos
päikesetõusuga, pool viis hommikul, et varakult teele asuda. Varajane ärkamine
ei ole siin kandis midagi iseäralikku, sest enamusele kogu Madagaskari
elanikkonnast toimubki elu vaid päikese tõusust päikese loojanguni. Tasahilju
sätime ka meie ennast samale looduserütmile. Täna ootab ees kilometraažilt
kõige pikem sõit - üle 500 km ühe päevaga. Madagaskaril on see tõeline
ettevõtmine, sest edasiliikumise kiirus on prognoosimatu. Korralik tee ei
tähenda veel kiiret edasi liikumist, sest mööda sama teed liigub kogu riik
kõigi oma sõidukite, loomade ja pereliikmetega. Ning kui siia lisade veel
käänulised tõusud ja langused, siis ühe tunniga võib läbida nii 20 km kui ka 60
km. Kõik sõltub oludest ja ka vahepeatustest, mida ikka ja jälle teeme, sest ei
suuda uskuda oma silmi. Nii satume ka juhtumisi kullakaevandusse, mis laiub
mööduva jõe ääres. Sõna kullakaevandus kõlab küll väga uhkelt, aga siinsetes
tingimustes tähendab see karmi käsitööd halastamatus kuumuses. Kümned ja kümned
inimesed taovad puunuiadega vastu liivakivi massiivi väikseid auke, mille
tulemusena tekib lahtine liivapuru. Puru sõelutakse omakorda jõeveega läbi,
lootuses sealt kulda leida. Kogu küla päevane tegevus pidavat tooma paarsada
krammi kullaliiva. Pole paha. Ainult et töötajatele endile jääb sellest tasuks
vaid üks dollar päevas.
Lõunasöögi teeme Miandrivadzos, mis on
viimastel aastatel oma olulisust kasvatanud kohana, kus alustataks jõereise
mööda Tsiribihina jõge. Linn asub madalas jõeorus ning on seetõttu
klimaatiliselt üks kuumemaid kohti Madagaskaril. Meie kohale jõudes on
termomeetri näit roninud 40 kraadi ligi, mis seisvas õhus paneb kannatuse päris
korralikult proovile. Teeme siin vaid lõunasöögi peatuse. Õpime tundma, et
kanasuppi osatakse siin tõesti väga head teha. Kurb on muidugi vaadata, kuidas
söögi ettevalmistus käib, sest kõige paremini säilinud kana ei ole mitte
külmutatud kana (sest külmutusvõimalusi lihtsalt pole), vaid elus kana. Nii
siis haarataksegi hoovi pealt paar ringi tuiavat kana ning 40 minutit hiljem
reserveeritakse seda juba kanasupina ja Tikka Masalana.
Kohtumine Baobabide alleega
Kogu edasise tee peame korralikult gaasi
vajutama. Kui muidu on kiiruseks 30-40 km tunnis, siis üritame keskmist kiirust
50-60 km peale tõsta, sest õhtuks on meid ootamas üks reisi olulisi sihtkohti –
Baobabide allee. Aasta tagasi kui Botswanas baobabidega tutvusime, saime teada,
et suurimad ja erakordseimad baobabid asuvad hoopistükkis Madagaskaril.
Maailmas on kokku 9 erinevat baobabi liiki, millest üks asub Aafrika mandril,
üks Austraalias ja tervelt 7 Madagaskaril. Ning kõige suursugusem vaade nende
looduslikule alleele avaneb Menabe regioonis, Morondava lähistel.
Jõuame kohale kella viieks, täpselt tund
enne päikeseloojangut. Viimased 5 km alleeni on tõeline Aafrika, auklikud üles
alla õõtsuvad liivateed, aga kohale jõudmine on kõike seda väärt. Ligi 300
meetrit kulgev baobabidest ääristatud punakaspruunist liivast palistatud allee
on majesteetlik. Imposantsed kuni 3 meetrise läbimõõduga Sammas-ahvileivapuud
on Madagaskari suurimad, ulatudes 30 meetristesse kõrgustesse. Vanimate
baobabide vanus küünib ligi kolme tuhande aastani. Baobabide tüvi on pehme ning veerohke, mahutades
kuni 100 000 liitrit vedelikku, mis võimaldab neil kuivaperioodid edukalt üle
elada. Kuigi baobabide
allee kõlab justkui inimkäe poolt loodud rajatisena, siis tegelikkuses on see
looduslik juhus, et puud on sedavõrd efektselt kahes rivis kasvama sattunud.
Eriti
kauniks ja arhailiseks muutuvad vaated päikeseloojangul, kui kohalikud inimesed
vanikuid peade kohal kandes ja seebu vankrid majesteetlike sammaste vahel vastu
liiguvad.
Istume
vesteldes bambushüttide varjus, rüüpame jahedat õlut, naudime suurepärast
vaadet ja ootame kuni viimased päikesekiired horisondi taha kaovad.
Õhtuks jõuame Morondavasse,
peatume kesklinnas asuvas modernses Select hotellis, mis on justkui naasmine
kaugest minevikust pärisellu. Hotelli suurimaks väärtuseks on bassein, kus
lapsed ujuda saavad. Hea otsus oli samal õhtul ka autopaagid diisliga täita,
sest juba pimeduse tulekul on järjekord tanklates kahtlaselt pikaks kasvamas.