Serbia
oktoober 2015
Balkani tuur
Serbia
on siinses regioonis paaria seisuses. Pinged liitvabariikide vahel tekkisid
Jugoslaavias juba ju Tito valitsemise aja lõpus, aga kõrgpunkti saavutasid need
natsionalistlike loosungitega võimule tõusnud Slobodan Milosevici
ajal. See viis omakorda Bosnia, Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia iseseisvuste
väljakuulutamisteni ja sealt edasi juba kohalike serbia kogukondade poolt
algatatud verise kodusõjani, mis kõik toimus mõistagi Serbia
aktiivsel mahitamisel.
Leidsime korteri
otse Belgradi top-vaatamisväärsuse Kalemagdani tsitadelli lähistel.
Siin kõrval asus meie üllatuseks ka Belgradi loomaaed, mille avastasime
eriti tugeva ja spetsiifilise lõhna järgi :) See oli suureks rõõmuks Laurale,
meie reisil kaasas olevale nelja-aastasele pisitütrele. Loomaaeda oli
kollektsioneeritud kahtlaselt palju valget värvi isendeid - valged tiigrid ja
lõvid, valged kaamelid ja hundid jne. Vägisi tekkis seos linna nimega, mis
kirjanduslikus tõlkes tähendavat valget linna.
Belgrad
kui endine Jugoslaavia pealinn on kahtlemata Suur ja suursugune linn.
Hoolimata vihmasest õhtupoolikust, kui siin laiadel prospektidel
jalutasime, oli tunda seda hõngu iga nurga peal. Maandusime pimeduse
tulekul Belgradi tuntuimal restoranide tänaval Skadarskal, mis on
ridamisi õdusaid restorane ja kõrtse täis pikitud. Üleüldine feeling ja kohalike
käitumismaneer on väga sarnane slaavi maneeridele ja
mõtteviisile - ülevoolav sõbralikkus, lai joon. Istudes siin kõrtsi
keldrikorrusel kõrgete võlvidega lagede all, tulevad vägisi
maailmavallutuslikud mõtted pähe ☺ Söögid on suurepärased ning eriti sooja tunde
toob sisse alustuseks rakija ehk kohalik ploomi puskar.
Meie
korteri perenaine Bojana ( ca 40ndates aastates) muutub oma tunnetest rääkides
väga elavaks. Tema ei pea tänasest Serbiast suurt midagi, pigem igatseb taga
Tito aegasid, mil tema perekonna elustandard, kuhu kuulus kolmetoaline korter
ja isiklik auto, oli selgelt üle keskmise ning ühiskonna privileegid lasid
neil elada kui kuninga kassid. Bojana on kohaliku elu-oluga väga hästi kursis
ning naudib oma maailmavaate ja linna tutvustamist saabunud külalistele täiega.
Belgradi tuleks tagasigi tulla ja just suvisel ajal kui Danube ja Sava jõel
ristlevad kruiisilaevad loovad siia kaldale mõnusa melu. Jõekallas on
palistatud kohvikutega ning melu pidavat kestma hommikuni. Bojana rõhutab meile
mitu korda, et linn on ka öisel ajal väga turvaline, sest ööklubidest tulevad
inimesed täidavad öösiti linnatänavad ja seepärast on inimesed harjunud
linnameluga ka öisel ajal.
Serbia
loode-ossa jääb Ungariga piirnev ja paljus Ungarist ka mõjutatud autonoomne
piirkond Vojvodino. Tegime Belgradist väljasõidu Habsburgide perioodist
tuntud ajaloolise tähtsusega väikelinna Sremski Karlovci, mis jääb piirkonna
keskuse Novi Sadi külje alla. See on ülimalt armas väike linnake oma
kiviarhitektuuri ja ajalooliste ehitistega. Eriti kaunis on
keskväljaku äärne Püha Nikolai kirik. Keskväljaku restoranis sai
taaskord proovitud ka kohalikku rahvusrooga cevapcicit, mis
peale Bosnia samalaadset kogemust maitses endiselt hästi.
Novi
Sadi ümbritsevat piirkonda peetakse ka kohalikuks veinipiirkonnaks ning
tasahilju on siia kerkimas mitmeid degusteerimiskohtasid. Need ei ole kindlasti
veel võrreldavad Austraalia, California või LAV-i romantiliste veinimõisatega,
aga esimene algus on vähemalt tehtud.
Järgmise
päeva hommikul kui Makedoonia suunal startisime, märkasime Belgradi rongijaama
lähistel esmakordselt ka pagulaste telklinnakut. See jäi ühtlasi ka meie
viimaseks vahetuks kokkupuuteks nendega. Olime reisi planeerimisel ühe
võimaliku probleemina näinud piiride ületamist seoses pagulaste tulvaga, kuigi
meie teekond kulges vastassuunaliselt, aga praktikas jäi see kõik märkamatuks.
Serbia
on valdavalt lauskjate pinnavormidega. Teekond Belgradist Makedoonia suunas
kulges mööda sirgeid ja laiu kiirmagistraale. See oli ka meie reisi kõige pikem
ühepäeva sõiduots, üle 500 km. Sestap tegime vahepeal peatuse ka Serbia teiseks
suurimas linnas Nishis. Kahjuks või õnneks oli meie sõidupäev vihmane. See ei
olnud mitte paduvihm, vaid selline jätkuv tibutamine ja udutamine, mis esimese
hooga ei häiri, aga kui see toimub juba kolmandat tundi järjest, siis hakkab
tasapisi niiskus kontide vahele pugema. Lonkisime mööda jalakäijate tänavaid
ning tüütu tibutamine sundis meid tutvuma ka kohalike kaubanduskeskustega. Kubavalik
on huvitav, sest paljud kaubamärgid on kohalikud ning erinevad meil
pakutavatest. Kaupluseid mööda liikumine päästis meil läbi ligunemisest ja
peatänava otsas asuv McDonalds oli sujuvaks kuivamis-peatuspunktiks nii
mõnelegi meiesarnasele rännumehele.
Tagasi
auto juurde jõudes oli meil klaasivahel läbivettinud trahvikviitung, sest
mobiiliga saab parkida vaid kohalikku numbrit kasutades, meil aga seda ei
olnud. Õnneks leidsime pangakontori ja „võlg on võõra oma“ sai tasutud.
Lootsime küll, et ega sellise vihmaga kontrolöre ei liigu aga eksisime – just
sellise vihmaga ju vanalinna tsooni kiiruga pargitaksegi.