Senegal
detsember 2004
7000 km läbi Lääne-Aafrika
Alustasime oma lääne-Aafrika avastamist Senegalist, kus liikusime pealinnast Dakarist Koalacki ja Toubakouta suunas, jõudmaks välja Gambia piirini.
Tallinn jäi meid saatma lumesajuga. Tilgutades jäätumisvastast vedelikku tiibadelt, võtsime esimesi meetreid õhus. Taas hakkas meisse pugema tuttavlik tunne – varsti on ümberringi kõik nii teisiti kui olla saab, eesootavat kultuurikonteksti, neid inimesi ja käitumisharjumusi ei anna millegi eelnevaga võrrelda. See on kirevalt intensiivne kooslus sadadest etnilistest eripäradest, mida liidab kokku must manner.
Saabusime Senegali pealinna Dakari. Linn paikneb 15. laiuskraadil – samal kus asuvad ka Bangkok, Bangalore ja Guatemala City. Lennukiuksest nina välja pistes tundsime tuttavlikku troopilist hingust . Lisaks pahvakale kuumale õhule tabas meid lennujaamas muidugi ka kihisev must ja välkuvate silmadega inimjõuk, kes oli ilmselt meie saabumist juba päevi kui mitte nädalaid oodanud. Nüüd me siis tulime ja nad ei jõudnud meie saabumise üle rõõmustamata jätta - karjas joosti meie peale tormi ja meil oli tegemist et püsti jääda. Esimene ports soovis meiega oma raha vahetada, teine seltskond tahtis meid oma auto peale võtta, kolmas inimhulk pakkus oma tuba ööbimiseks ja paralleelselt toimetati ka meie kallal turvateenuse pakkumise eesmärgiga. Selja taga oli pikk lennureis ja olime seega kõigega nõus. Rahavahetajad tahtsid meil kohe esimese hooga nahka üle kõrvade tõmmata. Nimelt ulatati meile kokkulepitud summast 10 korda väiksem hunnik raha ja taheti punuma pista.
Esimesel ööl maabusime juba pikalt viisataotluse tarbeks ette broneeritud kesklinna hotellis, mille juhiks on valge inimene ja see on siinmail märgiks, et asjaajamine on kaasaegne ja isegi ehk korrektne.
Veetsime siin paar päeva - tutvusime linna elu-oluga ja paari kohalikuga, et Senegalis liikumise osas lisainfot hankida. See õnnestus päris hästi, sest isehakanud giidipoistest see linn lausa kubiseb.
Järgmisel hommikul otsustasime elamuste teravdamiseks hotelli vahetada ja seadsime end sisse hostelis Ali Baba. See on tagasihoidlik kümnekonna toaga kohake, Esmapilgul näis valik hea olevat – valvsa majapidajanna pilgu all olev puhas ja kodune elamine. Õhtu saabudes aga hakkasid kohalikud eripärad domineerima ning kogu öö olime sunnitud osa saama teistes tubades toimuvast. Öö läbi toimus ümberringi häälekas ja pidev jutuajamine, kuskil pandi telekas täiel võimsusel mängima ja kuskil prõmmis keegi vahelduseks uksi. Aovalgel mõistsime, et unemõtted võib unustada. Ööd on siin palavad ja kuumus võtab leemendama, lisaks sellele on arvestatavateks kaaslasteks ka muidugi sääsed. Päeval neid ei märka aga kohe kui end magama sätid hakkab tasane ja pidev sääsepinin pihta. Sääsevõrk on hädavajalik, sest lisaks ebamugavatele torgetele ja pininale tuleb arvestada asjaoluga, et nad kannavad edasi malaariat.
Dakari peatänav on väga kirev ja täis suminat. Peatänaval, mis suundub otse linna keskväljakult, käib üleüldine kauplemine – müügil on absoluutselt kõik, alates söögist kuni autodeni välja. Siia tänava äärde jääb ka Senegali ilmselt ainus ning kõige snoobim kondiitriäri kust võib aeg-ajalt naha sisenemas ka valgeid inimesi. Muidu on inimmass ühtlaselt must ja valge inimene on kui särav täht nende vahel, justkui kohalikele kingituseks.
Senagali elanike arv on üle 10 miljoni ja 70 protsenti elanikkonnast tegeleb põllumajandusega (peamiselt maapähklite kasvatamisega) kuid riigi GDPst moodustab see osa vaid 20 protsenti, mis annab hea pildi valdkonna efektiivsusest. Maapähklite hind on maailmaturul viimasel aastakümnel pidevalt langenud ja seepärast on Senegali kaubandusbilanss lootusetult negatiivne. Nad muudkui laenavad ja saavad abiorganisatsioonidelt raha kuid kuskilt välja see veel ei paista. Kui kuhugi, siis ehk teedesse on raha pandud, põhitrassid tunduvad korras olevat, mida ei saa öelda muidugi kõrvalteede kohta. Korruptsioon on meeletu ja sellega põrkad kokku iga nurga peal.
Senegal on islamistlik Aafrika riik, kuid teatud eripäradega tavaislami maadega võrreldes. Kui muidu on moslemiusus igal inimesel otseühendus Allahiga siis siin on vahemehed Maraboud need, kes sind Allahile vahendavad. See tuleneb Senegali hierarhilisest ühiskonnakorraldusest. Maraboud on siin vaga austatud inimesed ja nende järgijaid on miljoneid, nende pildid ripuvad inimestel kaelas ja autodes peegli küljes. Kohalikud usuvad Maraboude tervendavasse imejõusse ning seepärast usaldatakse neid ka haiguste puhul tunduvalt enam kui arste.
IFAN Dakari Ülikooli Aafrika muuseumit loetakse Lääne-Aafrika parimaks. Kuna päev algab siin vara, ca 7 paiku on kõik juba kärmelt jalul siis asutasime end muuseumi ukse taha ka kl 8 valmis. Lonely Planet teatas, et 8 ta ka avatakse. Kohale jõudes leidsime eest ühe unise luuaga tädi kes öö jooksul maha langenud lehti riisus. Meid nähes teatas ta: ei nüüdsest on muuseum ikka 9st avatud ja see tunnike on meil nüüd hea kulutada hommikusöögi leidmisele. Sibasime siis usinasti kohvikut otsima ja ühelt tänavanurgalt me ta leidsimegi. Neljast vineerist oli putka kokku löödud ja seinal ilutses silt - parim kohv piirkonnas. Kiikasime sisse ja keegi just ringutas leti all. Määrdunud Nescafe sildil oli ta sellises asendis öö mööda saatnud ja nüüd algas ka tema tööpäev.
Poole tunniga oli meil piirkonnale ring peale tehtud ja maabusime uuesti lootusrikkalt muuseumi juurde. Vanal poroloonitükil veetsime Lonely’t lugedes pool tunnikest nind saime siis aru, et kl 9 ei alanud muidugi siin midagi. Kl 9.30 astus väravast sisse uhkesse punasesse ürpi riietatud sarmikas neegritar ja sammus sirge seljaga peaukse poole. Võtsime teda nähes valveseisaku ning järgnesime alandlikult. Kõik oli paljutõotav kuni hetkeni, mil ta käepideme alla vajutas. Uks ei avanenud ka talle. Ta naeratas elegantselt ja vaatas kella ning lausus, et küll varsti uks lahti tehakse. Ei läinudki enam kaua, kui seestpoolt ringutav turvamees võtit keeras ja meie kaaslanna kassaleti taha palus. Kui tädi oli stoilise rahuga oma koti sisu lahti arutanud ja transistori mängima pannud võiski päev alata. Suundusime kõrgendatud ootustega näitusesaali, kus meid tervitas ülevaade Aafrika erinevatest kultuuridest ning tavadest. Kuna kõik oli puhtas prantsuse keeles, siis piirdusime me põhiliselt vaatamisega. Nikerdatud ja dekoreeritud puukujukesed andsid meile ülevaate, millega meil peagi rinda tuleb pistma hakata. Teisel korrusel oli näitus orjakaubandusest ja see oli tõesti väga kurb vaatepilt. Aheldatud inimeste kujukesed erinevates piinamisvõtetes, jooned maakaardil, kus on ära märgitud kust ja kui palju inimesi väevõimuga orjaks müüdi. Aafrikast viidi kolme sajandi vältel kokku 20 miljonit inimest orjadena Ameerikasse. Laevadel surid neist kuni pooled. Kolmnurk Euroopa-Aafrika-Ameerika töötas õlitatult. Orjad liikusid Ameerika istandustesse, puuvili ja muu toore rändas omakorda Euroopasse, kus toodeti lõppprodukt ning saadeti vahetuskaubana orjade vastu Aafrikasse.
Nüüd siis taas muuseumituuri juurde. Lisaks püsiekspositsioonile juhatati meid lahkesti ka hoovimajja, kus olevat ajutiste näituste saal. Naeratades vaatas uksel seisev turvamees meie piletid üle ja viipas käega sissepääsu suunas. Kuna esimene korrus oli tühi saal siis läksime sujuvalt edasi teisele korrusele. Kui olime avanud klaasukse, jäime silmad suured peas vaatama...saal oli täiesti tühi. Tegime ka igaks juhuks ringi peale, et selles veenduda kuid tõesti oli ta tühi mis tühi. Mõnes kohas rippusid nöörid seintel justkui oleks veel mõnda aega tagasi siiski seal mingeid pilte eksponeeritud. Jäigi arusaamatuks, kas turvamees valvas öö jooksul kadumaläinud eksponaate või on see väga kaasaegne Aafrika kunst. Kui olime külaskäigu lõppenuks lugenud saabus ka teine särasilmne huviliste paar, väljasirutatud näppude vahel piletit hoides, kunsti nautima.
Dakaris olles on oluline ära käia Gore saarel. See on koht, kust läbi on Senegali orjakaubandus käinud ja täna on seal avatud muuseumid. Saareke on kena ja korras, inimesed ei ole pooltki nii agressiivsed kui pealinnas ja jalutada on seega meeldiv. Aafrikat ennast on seal muidugi vähe järgi, sest kõik on turistide jaoks ära klantsitud. Kuid muljetavaldav oli kindlus, kus orje kaaluti ja hinnati. Siin on kambrid, kus on seintel kirjad ning kogu aeg tiksub meeles, et see kõik ei olnudki nii väga ammu, alles 18-19 sajandil.
Orjakaubanduse ajaloost endast on tehtud siin rannikualadel kindel toode, mida turistidele müüa. Kõik orjakaubandusega seotud olnud kohad on välja reklaamitud kui olulised vaatamisväärsused ning konkureerivad samade kohtadega Gambias ja Ghanas. Meiega samal ajal olid seal ka Ameerikast saabunud mustad ja nad seisid kogu selle aja vaikides, pisarad voolamas mööda põski alla.
Paari päeva pärast alustasime oma teekonda lõuna poole, et jõuda lähemale Gambiale.
Enne pimeduse saabumist ei õnnestunud meil saada kaugemale kui Koalacki ja seeparast tuli meil siin öömajale jääda. Linnakesest leidsime Caritase missiooni hosteli ja hommikuni olime pühade õdede hoole all. Hommikul viskasime taas seljakotid selga ja alustasime teed bussijaama poole. Bussijaam oli nagu ikka - meeletu slumm, prügi - loomad-inimesed läbisegi, läppunud hais ja agressiivsed müügiinimesed. Kui sind märgatakse siis haagib sulle sappa kohe trobikond kohalikku kes loodavad bussijuhilt su kohaletoimetamise eest vaevatasu saada. Süsteemi peaaegu ei ole ja kõik käib nagu jumal juhatab.
Liikuda saab bush taxidega, mis on sellised väiksemat sorti valged lagunenud minibussid kus kogu elamine on katusel ja inimesed istuvad üksteise otsas pinkidel. Reeglina kõlgub ka tagaukse juures paar tüüpi lisaks. Teine variant on pressida end niinimetatud takso peale, mis on universaalkerega Peugeot aastast ca 1950 ja olemuselt veidi kindlam.
Koalackist edasi liikudes oli meie sihtpunktiks väike külake Toubakouta. Kui olime juba paar tundi sõitnud üritasime kaardiga orienteerudes paika panna, kas oleme ikka õigel teel. Meie kõrval kogu tee nohisenud kohalik muudkui noogutas kui talt küsisime kas Toubakoutasse ikka läheme. Kui auto lõpuks peatus saime aru, et olime omadega välja jõudnud Gambia piirilinna Karangi…Küsisime taas meie kõrval istunud kohalikult, et kuhu siis meie Toubakouta jäi ja saime vastuseks süütu nohina.
Õnneks ei olnud Karang aga Toubakouta külast kaugel (ca 20 km) ja seega oli lootust enne ööpimedust sinna kohale jõuda. Leidsime sealtsamast teeäärest kohalikest kihiseva inimhulga, kes meid koha kõik abistama püüdsid hakata. Saimegi kenasti ühe auto peale ronida ning juba tunni pärast potsatasime külatänava alguses maha.
Küla ise asub imeilusa deltaga Sine-Saloum jõe suudmes. Delta on tekkinud tänu erilisele puuliigile, milleks on Mangroovid. Need puud on ainukesena maailmas võimelised kasvama soolases vees. Nende vili on elujõuline terve aasta, nii et kui küps seeme mudasse kukub jääb ta ellu kuni järgmise veetõusuni, et siis uusi võsukesi ajama hakata. Arenedes ja kasvades soolases vees on nad muutnud elamiskõlblikuks suure ala enda ümber. Nad muudavad pinnase keset vett huumusrikkaks ja loovad sellega võimaluse saarekeste tekkeks ning teiste liikide arenguks.
Tekkinud Mangroovi saarekestest saavad toitu paljud kalad ja siin pesitseb suur hulk linde, keda mujalt maailmast enam ei leia. Mangroovi juured ulatuvad veepeale ja igihalja taimena on ta ka terve aasta läbi väga dekoratiivne. See on suuresti ka ainuke põhjus, miks siia delta ala ümber on tekkinud hotelle. Nende juurest tehakse kalastusretki, kus võid püüda kõige imelisemaid kalu ja siin söögikohtades on väga head kalaroad. Delta tuuri tehes on hea paadiga (kutsutakse piroogiks) ära käia paljude legendidega seotud merekarpidest moodustunud matustesaarel (Shell Island). Terve saar on üks suur kuhi valgeid merikarpe ning uhked Baobabid kõrguvad madala taimestiku vahel.
Baobab on kohalikele asendamatu – tema vilju süüakse, oksi painutatakse punumiseks ja puitu kasutatakse kalade suitsetamiseks sest ta põleb väga kaua. Täiskasvanud Baobabi tüve õõnsus on vaga lai ning nelja-viiekesi mahub vabalt sinna sisse. Merikarpe kasutatakse siin aga killustiku asemel. Nendega on kaetud kõik tänavad ja isegi asfaldisegusena on nad väga dekoratiivsed. Põletades merekarpe tekib valge pulber, mida kasutatakse siin veega segades valge värvina.
Toubakoutas sõbrunesime kohaliku poisi Abdulah’ga, kes oli meile rõõmuga valmis oma kodukohta näitama. Käisime külakese risti põiki läbi ja lõpetasime oma matka tema juures kodus. Kuna ta isal on kaks naist siis pere oli suur.
Mitmenaisepidamine ei ole odav lõbu, sest üks naisevõtt maksab keskmiselt 200 USDi, mis on Senageli keskmiseks aastapalgaks. Koraan lubab suure rahakoti puhul kuni nelja naist ning rikkamates külades ka selliseid suuri majapidamisi kohtab. Kokku oli seal kõrkjatest punutud aia taga kaheksa hütikest ja nende vahel keskplats, kus kogu pere koos oli. Naised puhastasid pähkleid ja pereisa istus seal ees lamamistoolil, vaadates tegemisi uhke pilguga pealt. Hütid, milles nad elavad on muldpõrandaga kõrkjatest katustega onnid. Meie uus sõber oli ainuke pere kaheksast lapsest ,kes oli välja valitud koolis käima. Teised kõik pereliikmed tegid põllutööd, et pere ära toita ja maksta Abdulahi koolikulud. Koolipoisi tuba koosnes voodist ja lauast, kus laua kõrval mullal oli koolikott. Elektrit ei ole ja seepärast saab õppida vaid päeva ajal. Koolis käies kuuleb ta maailmaasjadest, mida siis kodustele edasi räägib. Linnas ta veel käinud ei ole, kuid tema unistus on saada arstiks, et siis tagasi oma külla inimesi ravima tulla. Õhtu lõpuks läksime vaatama Toubakouta jalgpallimatši kõrvalküla vastu ja kui olime tunnikese peale lubatud algusaega tühjal väljakul oodanud selgus, et mängu vist siiski ei tule. Põhjuseks see, et naaberküla ei olnud leidnud siiski transporti kohaletulemiseks. Staadion ise oli korraliku betoonseinaga ehitis, mis on abi korras ehitatud jaapanlaste poolt.
Hommiku saabudes oli see külakene meid endale täiesti avanud ning võtsime vastu otsuse liikuda edasi Gambia suunas. Nii me siis teele suundusime - kaks valget täpikest mustas meres…hallo Africa!
