Inimesed on aga sõbralikud ning hoolimata sellest, et liigud siin mustanahalises linnadzunglis ainsa valge laigukesena, jääb vähemasti mulje, et oled oodatud. Vähemasti liikuva rahakotina.
Pisut rohkem kui kümme aastat tagasi oli siinkandis päris ägedad madinad Guadalkanali põliselanike gwalede ja kõrvaltsaarelt pärit malaitalaste vahel, kes üha ekspansiivsemalt saarel jalga hakkasid kinnitama. Viimased lahingud peeti kaheksa aastat tagasi ning nüüdseks on rahu Austraalia ja Uus-Meremaa abiga taas jalule seatud, vähemalt näiliselt. Kuigi kõrvaltvaatajana seda ei märka, kohalike hinnangul olevat pingeid veel senini õhus.
Ka Teine maailmasõda ei jätnud seda piirkonda puutumata. Just siit Guadalkanali saarelt algas 1942. aastal ameeriklaste otsustav pealetung jaapanlastele, vastukaaluks Jaapani äkkrünnakule Pearl Harbouris. Keskseks põhjuseks oli jaapanlaste poolt rajamisel olev (tänase nimega) Hendersoni lennuväli, mille eesmärgiks oli luua baas Austraalia ründamiseks. Lahingud olid väga ägedad ning ülisuurte kaotustega mõlemale poolele. Põhjalastud laevade ja allatulistatud lennukite hulk oli nii suur, et Honiara lähistel olevat väina nimetatakse täna Raudse Põhjaga väinaks. Tulles aga tänapäeva siis ....vrakisukeldumisteks on see kindlasti üks parimaid kohti maailmas.
Saarelt saarele saab siin liikuda nii laevade kui lennukitega. Laevade puhul tuleb arvestada, et nende liikumisgraafik on sama ettearvamatu nagu sõidu peale kuluv aeg. Lennukid on küll kiirem liikumisviis, kuid lennukipark seevastu kuidagi liigagi eksootiline. Mõnda õhuriista mahud vaevalt sisse ning ka vanus pole neil mitte esimeses nooruses.
Esimene kord, kui kohalikku lennukisse sisenesin, olin kindel, et siit ma tagurpidi kohe ka välja astun. Neljas teineteise taga asetsevas logisevas pingis mahtusid kaks inimest vaevalt õlg õla kõrval istuma.
Õhku aga see tõusis ning lennata suutis ka. Lennu käigus kujunes põhiküsimuseks hoopis koht, kuhu maanduda. Hoolimata piloodi väga kindlakäelisest lennuki suunamisest maapinna suunas, ei suutnud ma maandumisrada tuvastada. Vahetult enne maandumist see aga õnneks nähtavale ikka ilmus. Seghe maandumisrada on vaid üks kitsas rohuriba, mis algab koheselt veepiirist ja rullub läbi küla. Sama äraarvamatu oli ka lennujaamahoone, milleks osutus pisike kümne ruudune päevi näinud majahakatis.
Seghe on väravaks tulles Marovo laguunile, mis on maailma suurim omasuguste hulgas. Matikuru öko-lodge, kuhu peale pooletunnist paadiga sõitu saabusin, oli nagu põgenemine maailma servakesele. Koht asub Marovo laguuni lõunatipus oleval üsikul saarel ning kuna ühtegi turisti ei olnud, siis viibisin seal vaid koos pererahvaga. Ööbimiskoht oli paarsada meetrit eemal piltilusa vaatega lodges ümbritsetuna dsungli häältest. Elektrit asendas õlilamp ja joogiveeks oli vihmavesi. Täielik eraldumine.
Esimesel õhtul tegime peremehega ühe kalalkäigu, aga mida ei saanud oli kala. Teisel õhtul see siiski õnnestus ja tõmbasime koos Benjaminiga välja päris piraka Vahuu (King fish) välja, mis kohe ka õhtusöögiks lauale sai sätitud.
Kogu eelneva päeva veetsime laguuni põhjatipus asuval rifil, kus sai snorgeldada, koos... haidega. Need elukad on kuni pooleteist meetri pikkused ja hoolimata kohalike väitest, et ega midagi ei juhtu, oli ikka parasjagu kõhe küll. Haid on uljad ja ujuvad agaralt aplate lõugadega su ümber.
Ikka tekib tunne, et ei ta kas nad aru ikka saavad, et sa kõigest turist, mitte lõunasöök, nende jaoks oled. Vee all suurused visuaalselt ka võimenduvad ning pooleteist meetrine hai hakatis tundub kolme meetrise lahmoonina.
Aga veealune vaatepilt tervikuna on muljetavaldav. Paar meetrit veepiirist langeb merepõhi sirgloodis 50 - meetri sügavusse ja kogu see rahu serv on täis pikitud värvilisi koralle ja kalu. Väga-väga maaliline vaatepilt.
Laguunid ongi siinkandis üheks peamiseks vaatamisväärsuseks. Lisaks Marovo laguunile jätkuvad riburada Roviana ja VonaVona laguun. Üks ilusam kui teine. Lõpuks saab ilu su ümber nii palju, et on oht seda enam mitte märgatagi. Roviana laguun on peaküttide sünnikohaks. Veel eelmise sajandi alguses käis siinkandis hoogne inimpeade jahtimine rituaalsetel eesmärkidel. Lõpuks läks asi nii hulluks, et ümbruskonna külad ja saared jäid inimestest täitsa tühjaks, kuna enamus oli kõik maha notitud. Ja loomulikult kõlbas inimliha ka söömiseks. Piiri laustapmisele pani alles misjonäride saabumine eelmise sajandi alguses.
Täna saab Rovianas näha sõjakanuusid, millega peakütid liikusid ning tutvuda peamiste võitluskohtadega.
Peade kõrvaldamisest ei pääsenud ka peakütid ise, seda nende puhul küll aga peale nende surma. Pealuu saarel on senini vaatamisväärsuseks ritta laotud kuulsaimate hõimupealike pealuud. Nende kõrvale on aga asetatud ka laste pealuud, keda selleks otstarbeks kõrvalhõimudest kinni püüti, kasvatati ning siis ohverdusena kasutati.
Pealuu saarest algab VonaVona laguun koos oma imeilusa Lola saarekesega. Saar on juba paar sajandit tagasi ära ostetud ühe inglise päritolu kaupmehe poolt, kelle lapselapsed tänaseni siin kaunist puhkekohta peavad. Neli aastat tagasi kui tsunami Laguuni läänetippu tabas, peamiselt Gizot, sai ka Lola saar kannatada. Peamiselt maavärina tõttu langes kogu saareke meeter allapoole ning kaotas sellega mitmeid meetreid väärtuslikku liivast rannariba. Liivarand ei ole siinkandis väga tavaline nähtus, sest peamiselt palistavad veepiiri vaid tihedad mangroovisalud.
Salomonide saarestiku ligi tuhandest saarest on vaid kolmandik asustatud, nii et Robinsoni elu on siin üsna lihtne alustada. Inimesed on reeglina siiski väga kogukondlikud ning elavad hõimude ja klannidena väikestes külakestes.
Keskseks osaks Melaneesi kultuuris on Wantoki süsteem (pidginis keeles "Üks keel"), mis tähendab, et igal klanni liikmel on alati oma klanni piires õigus ulualusele ja söögile ning samas ka kohustus kõigile oma klanni liikmetele seda pakkuda. Seda võiks tänapäevases mõistes nimetada vast sotsiaalseks turvasüsteemiks, millel on kahtlemata väga suured plussid aga ka suured miinused. Eriti siis, kui kanda vastav süsteem üle poliitikasse ja ärimaailma, kus Wantok moondub koheselt korruptsiooniks – oma klannisiseseks käenduseks. Ning korruptsiooni jätkuvat siin täiega.
Rahvusriietest ei ole siinkandis palju rääkida. Kui täna kannavad pea kõik kas turult ostetud või humanitaarabist saadud T-särke, sortse ja seelikuid, siis veel mitte väga palju aega tagasi liiguti ringi vaid niudevöödes. Küsisin Marovo laguunil oma võõrustaja käest pikemalt mõtlemata, millisest tekstiilist ja millise mustriga on nende naiste rahvusriided, ning ei saanud ega saanud vastust. Lõpuks see siiski tuli – rohuseelikud.
