Rio de Janeiros
november 2012
Ladina-Ameerika vol.2
Reisi viimased päevad möödusid Rio de Janeiros. Mõlemad päevad olid pilvised, aga see eest oli hea ja mitte liiga palav jalutada. Käisime mööda Copacabana, Ipanema ja Lebroni fronti, külastasime suhkrupea mäge ning uitasime mööda linnakeskust ringi. Õnnestus külastada ka Rio osariigi parlamenti, kus oli parajasti istung käimas. Väga tuttavlik pilt - üks vend esines kirgliku sõnavõtuga ning kolm venda haigutas tühjas saalis. Ei üllatanud! :)
Suhkrupea mäelt avanesid suurepärased vaated alla Riole, mis on väga kenasti ümber lahesoppe ja mäenõlvasid laotuv pilkuköitev linn. Ning kui ei teaks milline on elustandardite erinevus rikka all-linna ja mäenõlvadel paiknevate näiliselt kirkavärviliste slummide ehk kohalike keeles favelade vahel, siis võiks tunduda, et elu on siin kui lill.
Viimasel päeval leidsime kohaliku giidi (kes elab ka ise favelas) ning käisime tutvumas mäenõlvadel kulgeva eluga. Buss viis meid mäe küljele ning sealt hakkasime juba jalgsi mööda kitsaid tänavaid all-linna suunas laskuma. Sotsiaalne kihistumine torkas silma igal sammul. Kõige vaesemad on kõige kõrgemal ning mida allapoole liikuda, seda korralikumaks hakkavad muutuma ka eluasemed ning muu elu-olu.
Favelade ajalugu ulatub üle-eelmisse sajandisse, kui Brasiilia värbas endisi neegerorjasid sõtta Paraguai vastu ning lubas vastutasuks maad. Maa, mida peale sõja lõppu pakuti, jäi Rio järskudele mäenõlvadele. Sõna "favela" on puu nimi, mis sai ühtlasi uute asukate esimeseks koduks, mille varjuliste lehtede all nad kõigepealt elasid. Sealt edasi hakati kokku klopsima papi-, puidu- ja plekitükkidest hurtsikuid, mis on tänapäevaks jõudnud kiviehitisteni välja.
Rios on kokku ligi 800 favelat, kus elab üle kahe miljoni inimese ning kus lokkab ülimalt kõrge kuritegevus. Kõike favelasid ei saa muidugi ühe vitsana vaadata. See, mida meie külastasime, oli suhteliselt rahulik kohake, aga ka siin oli piir, kust edasi ei julge isegi taksojuhid sõita.
Slumme, kus tänavatulistamised ja narkogängide vahelised madistamised on üsna igapäevane nähtus, pidavat kuskil neljakümne ringis olema ning nendes kohtades suudetakse mõningastki tasakaalu saavutada vaid sõjaväe otsese sekkumisega.
Huvitav on see, et üleminek rikaste piirkonnast faveladesse toimub üsna järsku. Mõnikord lahutab kahte maailma vaid tänav, kus ühelpool teed on eluaseme hinnaks pool miljonit dollarit ja teisel pool käepärastest vahenditest kokkuklopsitud hurtsik. Ning sarnaseid üleminekuid võib täheldada ka slummide siseselt, kus näiliselt lähedasi piirkondi läbiv tänav või ühtlasi olla ka piiriks üle mille enam suhtlust ei toimu.
Samas on slummid ka kohaks, kus läbi erinevate sotsiaalsete gruppide ja kultuuride kokkupõrke on sündimas põnevaid ettevõtmisi ja kultuurilisi ilminguid. Slummi külastusel puutusime kokku kohalike noorte poolt esitletava capoeiraga, mis on Brasiilia neegerorjade võitluskunstist välja arenenud tants ning millest hiljem arenes New Yorki tänavatel välja breiktants. Muuseas, ka pea kõik Rio samba koolid asuvad täna slummides.
Kokkuvõtteks oli favelade külastus väga heaks kontrastiks Copacapana ja Ipanema toretsevale rannamelule ning ühtlasi ka viimaseks ettevõtmiseks sellel reisil.
Homme juba kodutee jalge all!