Rahvuspargid - floora ja fauna
oktoober - november 2019
Madagaskar
Järgmisel päeval külastame oma reisi
esimest ja ühtlasi ka Madagaskari ühte enimkülastatavat rahvusparki Isalot.
Sellega hakkab vaikselt lahti rulluma uus mõõde meie teekonnal. Kui senini
oleme tutvunud peamiselt saareriigi imekauni looduse ja taimestikuga ning
kogenud kuhjaga seiklusi mööda lääneranniku olematuid teeradasid ja kohtunud
kiviaegsete hõimudega, siis nüüd puutume kokku ka esimeste loomariigi
esindajatega. Enamus turistidest Madagaskarile just sellepärast tulevadki, sest
pilt, mis meile sellest imelisest saareriigist on maalitud, on täis servast
servani lopsakaid vihmametsi ning sellele saarele ainuomaseid leemureid,
kameeleone, erkpunaseid tomatkonni ja maailma suuremaid Argema mittrei liblikaid. Meie ees avanev pilt on
siiski teistsugune. 2000 aastat tagasi, kui esimese inimese jalg saarele astus,
oli 90% kogu territooriumist metsaga kaetud. Aastaks 1950 oli sellest vaid
veerand järgi jäänud ning tänapäevaks on veel vaid pisut üle 10% saare
territooriumist metsa all. Sellega on kohutaval kiirusel vähenenud mitte ainult
taimestik, vaid ka loomariik, mille loomulikuks elukeskkonnaks kadunud metsad
olnud on. Sellises tempos on riigi peamised vapiloomad – leemurid, varsti vaid kauge
mälestus. Rahvuspargid ongi veel viimased varjupaigad, kus neid oma loomulikus
elukeskkonnas hoida ja inimeste toidulauale jõudmise eest kaitsta. Käesoleva
aasta alguses Madagaskari uueks presidendiks valitud endine
meelelahutusärimees, üritusturundaja ja mitme TV ja raadiojaama omanik Andry
Rajoelina, kelle kampaania käigus tasuta jagatud T-särkides lausa pool riiki
tundub ringi käivat ning keda meie reisisaatja Luc sõbralikult DJ presidendiks
nimetab, on andnud juba suurejoonelisi lubadusi panustuste osas metsamaade
laiendamisse ja alepõllunduse tõkestamisse. Tundub, et peamiseks probleemiks
siin riigis ei ole mitte vähesed võimekused, vaid eelkõige poliitilise tahte
puudumine. Puuduvad toimivad regulatsioonid ja ka institutsioonid, kes suudaks
neid ohjata. Korruptsioon lokkab täiel jõul ning riiklikud huvid on erahuvidest
alati tagapool. Eks aeg näitab, kas uuel presidendil on piisavat tahet selles
osas midagi muuta. Rahvas igal juhul loodab ja ootab suurt muutust.
Esimene leemur
Isalo rahvuspargi maastikud on mastaapsed,
taamal kõrguvate võimsate kaljude ja suurte lagendikega.
Sedapuhku liigume
edasi oma enda kondimootoril. Meie teerajad kulgevad üles- alla loogeldes mööda
jõe kanjoni serva. Peagi kohtume ka meie reisi esimese leemuriga.
Selleks on valge
Sifaka ehk tantsiv leemur, kes liigub naljakalt üks külg ees tantsiskledes ja
üles- alla hüpeldes. Siinses piirkonnas on ta ainuke isend ning giidi jutu
kohaselt käivat just hetkel ka hoogsad paarilise otsingud. Mõned sajad meetrid
edasi kohtume ka rõngassaba leemuritega. Neid on juba hulgalisemalt. Oktoober
on poegimisperiood ning mitmel leemuril on pisikesed pojad selja küljes
rippumas.
Teejuht tutvustab ka huvitavaid taimi, mille lehed sõrmega puudutades
hakkavad kaitseks kokku tõmbuma. Stick putukas on niivõrd nähtamatu põõsastes,
et isegi fotopildil on teda põõsa okstelt raske üles leida.
Näeme ka
kameeleoneid, sealhulgas ka siinse piirkonna kõige väiksema isendit, mis on
kuivanud puulehtede hulgas täiesti
nähtamatu!
Edasine teekond kulgeb loodusliku
basseinini, mis on kosutavaks vahepeatuseks, kus kuumuses ladestunud tolm
kehalt maha loputada.
Laurale on see siiski pettumuseks, sest vesi on liiga
külm, põhi kaljune ning arvestades tema haiget jalga, siin ujuda veel ei saa.
Teel tagasi näitab giid meile ka kohalike bara hõimude hauakambreid, mis on
looduslikes mägikoobastes. See on eriti iseloomulik just Isalo rahvuspargile,
mis on barade püha territoorium.
Elu safiirikaevanduses
Peale lõunat otsustame minna tagasi Ilakakasse,
kus eelmise päeva ööpimeduses eskorti ootasime. Tahame ka oma silmaga
kaevandatavaid kalliskive ja kaevandust ennast näha. Kalliskivid kui ka
poolvääriskivid on kõik muidugi väga ilusad ja neid on tõesti väga palju eri liike, sealhulgas granaat, ametüst,
turmaliin ja berüll. Eriti kuulus on siinne piirkond siniste ja roosade
safiiride poolest. Kaevanduses endas aga olevat töö tänaseks lõppenud ning
sinna enam ei saa. Vestlen kohaliku prantslasega, kes toimetab kaevanduses ja
tunnen siinse elu-olu vastu huvi. Prantslane on siinkandis juba aastast 1991.
Tema isa oli Madagaskaril Prantsusmaa suursaadik ja nii ta Madagaskarile
sattuski. Ilakakasse sattus ta juhuslikult, et siia ühte hotelli püsti panna
ning juhuse tahtel vaid 6 kuud enne seda, kui siin esimesed safiirid avastati.
Täna, 25 aastat hiljem on pisikesest külast saanud suur linn. Äri õitseb ning
kurta pole põhjust. Lõpuks prantslane sõbruneb ja aitab meile ikkagi teejuhi
kaevandusse leida. Oleme tänulikud ja sõidame linna lähistel olevasse
kaevandusse. Ilma töötajateta ei ole see muidugi nii atraktiivne vaatepilt, aga
siiski piisavalt muljetavaldav, et mõista millistes tingimustes ja kui rasket käsitööd
tuleb teha, et vääriskivideni jõuda.
Kogu töö käib käsitsi kühvlikeste ja
kirkaga. Kui keskmine kuutasu Madagaskaril on 40-60 dollarit, siis siinne tasu
on pigem kõrgemast otsast ehk siis 2 dollarit päevas. Selliste tööjõukuludega
pole automatiseerimise peale veel pikka aega vaja mõelda. Kaevanduse kõrval on
ka ca 20 meetri sügavused ja meetri laiused inimkätega uuristatud augud, kust
maa alla saab laskuda ja safiire otsida.
Tööohutuseeskirjadest siin muidugi
midagi ei teata. Üks vale samm ja leiad ennast fataalsest august. Meie
siinolekul lippavad kaevanduses väiksed lapsed aukude vahel rõõmsalt kilgates
ringi. Muretu lapsepõlv safiirikaevanduses ei pruugigi nii muretu olla.
Luc jääb meiega
Õhtul jalutame veel Ranohira tänavatel ja
ostame puuvilju, mangod on juba küpseks saamas.
Õhtu suurima rõõmusõnumina
saabub teade, et meie tee peale maha jäetud auto võtmed on ülesse leitud! Luc
on sellest lausa rõõmurõngas ning kulistab ühe õlle teise järel. Tunneme huvi,
mis nüüd autost endast võiks saada? Selle peale ühmab muretu Luck eht
madagaskarlikult: Minu mure olid vaid võtmed, ülejäänu osas vaadaku kontor ise
kuidas autoga hakkama saavad. Noogutame mõistvalt. Sellega tundub ühtlasi, et
meie autosaaga on läbi saanud ning alles nüüd on ehk ka kindel, et Luc saab
meiega kogu reisi lõpuni kaasas olla.
Hoolimata väikestest viperustest ja
sellest, et aeg on tema jaoks aeg-ajalt paindlik mõiste, oleme Luciga siiski
väga rahul. Ilma tema keeleoskuseta ja kohalike teadmisteta oleksime me
tõelises hädas.
Viimane leemur?
Ranohirast jätkame oma teekonda mööda RN7
maanteed põhja suunas edasi. Järgmiseks suuremaks sihtkohaks on Ranomafana
rahvuspark. Tee peale jääb aga ka Anja reservaat, mis asub kümmekond
kilomeetrit enne Ambalavaod ning on suurepäraseks vahepeatuseks, et tutvuda siinsete
loomadega ja teha lõunapaus. Kui rahvuspargid on riiklikus omandis, siis
reservaadid on loodud kohalike kommuunide poolt.
Näeme kameeleone, mis on päris kogukad.
Eriti hirmuäratav on nende pikk keel, mis kehaga samas pikkuses välja käib kui putukat
haarab. Näeme ka ringsaba leemureid, aga neid on oluliselt rohkem, hüpeldes
okstel ringi 10-15 liikmeliste perekondadena. Nagu selgub, siis karja juhiks on emasleemur, mis on imetajate
hulgas üsna harv nähtus. Veel 20 aastat tagasi loendati neid Madagaskaril kokku
ligi 40 000, tänaseks olevat vaid 2000 isendit järgi jäänud. On ilmne, et
ahv nimega Homo Sapiens on maailma
lõplikult üle võtnud. Kui asjalood samas tempos jätkuvad, peetakse hiljemalt
kümne aasta pärast siin viimase leemuri matuseid. Loodetavasti nii ei juhtu.
Barad ja betsileod
Mida rohkem Ranomafanale lähemale, seda
enam hakkab muutuma nii loodus, maastikud, inimesed kui ka teeäärne külapilt.
Läänekalda kuivad lehtmetsad on sujuvalt võtmas lopsakamaid vorme. Üha rohkem on palme ja
eriti majesteetlikud on rändurpalmid, mis kasvavad vaid ainult Madagaskaril ja
mille kontuur ehib ka riigilippu. Tõuseme merepinna suhtes ning teed lähevad
loogelisemaks ning Ranomafana vihmametsa sisenedes liigume vaid mööda
serpentiine. Kui ranniku alal nägime vaid sakalava hõime, siis Toliarast edasi
juba ka bara hõime ja Ranomafanani jõudes ka Betsileo hõime.
Barad on saarel suurimad seebude
kasvatajaid ja on ajalooliselt elanud poolnomaadlikku eluviisi, ehkki
tänapäeval tegeleb üha suurem osa neist põllumajandusega. Ka riigi suurim seebude
turg toimub barade asualal Ambalavaos. Julguse demonstreerimine on bara
kultuuris mehelikkuse põhialus. Noored mehed praktiseerivad veel tänapäevalgi seebude
varastamist, et tõestada oma mehelikkust enne abiellumist. Tänapäeval on see
küll seadusega keelatud, aga vanad traditsioonid on visad kaduma. Üha enam on
ka relvastatud bandiite, kes varastavad seebusid pigem rikkuse kui sotsiaalse
prestiiži nimel.
Betsileod on kõrgmägedes elav etniline
grupp, mille tunneb ära kirevamate riiete ja kõrgete kitsaste kahekorruseliste
hoonete järgi. Esimene korrus on loomadele ja teisel elavad inimesed ise. Tee
peal satume juhuslikult ka betsileode turupäevale, mis on ülimalt kirev ja
meenutab kohati Ladina-Ameerika põlisrahvaste samalaadseid laadapäevi.
Vihmametsas
Ranomafanas peatume väga eksootilises
ööbimiskohas, mis on rajatud kõrgele mäenõlvale otse rändurpalmide vahele.
Loodus on siinkandis seni nähtutest kõige troopilisem. Kõnnime pea neli
kilomeetrit läbi vihmametsas ettetallatud kitsaid radu, mis kulgevad enamasti
mäekallakutel. Elu toimub siin mitmel korrusel. Kõrgel latvades näeme kolme uut
leemuri liiki. Madalamas tsoonis märkame ka eksootilisi linde.
Pealelõunase aja vedeleme kohalikus
basseinis, kuhu koguneb vesi kohalikest kuumaveeallikatest. 40-50 kraadine vesi
on suure kuumuse käes üsnagi äkiline, aga siiski heaks lõdvestuseks. Vesi
sisaldab korralikus koguses väävlit, mis peopesadelt naha kooruma paneb.
Ranomafanast liigume edasi Tana suunas
ning teeme vahepeatuse Madagaskari käsitöölinnas Ambositras. See on ka esimene
koht, kus näeme suuremal hulgal kohalikku käsitööd, mille valmistamisel on
kasutatud nii puitu, palmilehtesid, nahka, metalli, kui ka kohalike kivimeid ja
poolvääriskive.
Kameeleonid ja leemurite saar
Reisi lõppu olime jätnud 2 päeva varuaega
juhuks kui ei jõua õigeks ajaks pealinna tagasi. Õnneks püsisime ajaplaanis ja
see andis meile võimaluse võtta ette lisaplaan ja teha ring ka Andasibe rahvuspargis. Tee peal külastame
kameeleonide reservaati ja see on eriti lastele tõeliselt vahva kogemus. Pargis
on kokku üle neljakümne erineva kameeleoni ning nad on tõepoolest väga-väga
atraktiivsed. Looduslik evolutsioon on voolinud nad oma igapäevase elukeskkonnaga
nii ühte nägu, et nende märkamine on ettevõtmine omaette. Erinevaid värvitoone
on servast serva ning mis kõige huvitavam, nad ei pelga ja tulevad julgelt su
peale jalutama.
Laura jaoks on see alustuseks ehmatav, sest kameeleoni küüned
on puudel ronimiseks üsnagi teravad, aga väiksemate isenditega ei ole selles
osas enam probleemi. Näeme pargis ka esmakordselt Madagaskari suurimat liblikat
Argema mittreid. See on erakordselt ilus kollast värvi ja
efektse tiivasirutusega isasliblikas. Hiljem ostame sellest ajendatult Tanast
ka nii isas- kui emasliblika kollektsioonina kaasa.
Andasibes
külastame kõigepealt parki, kus näeme Madagaskari suurimaid Indri indri
leemureid. Indrid elavad vaid siin ning neid on tänaseks vaid 120 isendit järgi
jäänud. Päris kurb tõdemus.
Reisi
suurimaks kõrgpunktiks kujuneb leemurite saare külastus, kus on hulgaliselt tavalisi
pruun-leemureid ja bambuse leemureid. Eriti aktiivsed on pruun leemurid, kes
hüppavad meile otse pähe ja ronivad õlgadele. See viib lapsed täiesti pöördesse
ja on suurepäraseks punktiks meie rännakutele mööda rahvusparke.
Tagasi alguspunktis
Reisi viimasel päeval külastame pealinnas Tanas ka kuninganna
paleed, mis on rajatud linna kõige kõrgema mäe tippu. Kompleks on küll ise
renoveerimisel ning sisse ei pääse, aga see eest saame nautida kuning(anna)likku
vaadet üle kogu pealinna.
Siin me nüüd siis oleme, 3000 kilomeetrit tundmatuid radu seljataga ning üks väike
killuke maailma taas rohkem tundma õpitud. Kõik see, mis tundus alguses lihtsa
loodusmatkana läbi Madagaskari imelise looduse ja maastike, osutus tegelikkuses
oluliselt suuremaks ettevõtmiseks. See oli kindlasti üks enim pingutust vajavaid
reise meie seniste reiside jadas, aga samas ka kindlasti üks põnevamaid.
Madagaskar üllatas iga nurga pealt ning see on soovitamist
väärt igale ühele, kes on valmis seikluslikuks rännakuks ja kella keeramiseks
tagasi ajalukku. See on reis, mis kindlasti ei unune ega segune, muutudes ajas
vaid väärtuslikumaks nii oma kogemuslikkuse kui fantaasia inspireerimisega.
Siin saavad kokku eriline looduspilt, eksootilised loomad ja rannapuhkus, unustamatud
maastikuvaated ja seda kõike ühendavad rõõmsameelsed kohalikud, kes vaatamata siinsele
elustandardile on elurõõmsad ja avatud! Õnneks on siiski nii vähe vaja!