REISIKIRI

Põhja-Vietnamis

Kuna olime teinud kohapeal reisiplaani Myanmari lisavangerduse, siis pidime näpistama aega nii Laose kui Vietnami arvelt, et tagasilennu ajaks ikka Hiina jõuda. Vietnami osas tähendas see valikut põhja ja lõuna vahel, sest mõlemasse ei oleks sel korral jõudnud. Reisimehed rääkisid, et põhi on nostalgilisem – endine kommunismi kants ja arengutasemes nö askeetlikum kui lõuna. Otsustasime selle kasuks.

Maandusime Hanois päris hilja õhtul ja tegime enne väljalendu veel igaks juhuks ka telefonikõne ühte hotelli, et olla ööbimiskoha suhtes enam-vähem kindel. Lonely Planetist olime teada saanud, et võltsi pähe pakutakse kohapeal lisaks muule ka hotelle. Olime seega lugenud vastavat hoiatust ja endas enam kui kindlad, et meid nad juba ninapidi ei vea.

Et olla selles aga lõpuni kindel ja mitte lasta end eksitada Hanoi öös orienteerumisel. palusimegi saabudes kohe taksojuhil end lennujaamast soovitud ööbimiskohta sõidutada. Kõik tundis nagu päris olevat – takso kandis ametlikke värve ja oli varustatud taksomeetriga, lennujaama väravas viipas talle ka politseinik. Pärale jõudes tormas päikeselise naeratusega uksehoidja meile vastu, soovides teretulemast ning kasutades sama hotelli nime, kuhu soovisime jõuda. Tähelepanu hajuski kuni hetkeni, mil märkasime silmanurgast, et taksojuhile maksti meie kohaletoomise eest mingit eritasu. See tõi meid kahe jalaga maa peale ja otsustasime igaks juhuks linnakaardilt kontrollida oma asukohta. Kui ka peale mitmekordset küsimist ei õnnestunud asukoha kohta adekvaatset infot saada, oli meile selge, et tegemist on siiski täiesti teise hotelliga, mis asus kaugel linna keskusest ja millel oli ilmselt turistide saamisega probleeme. Hiljem mõistsime ka seda, et meie soovitud hotelli nime oli taksojuht petturitele telefoni teel ette öelnud, et nad ust avades meid tervitada oskaksid. Sellised lood!

Järgmisel päeval Hanois ringi käies kohtasime kesktänaval ka „ehtsat“ Harrodsi kaubamaja. See meid enam üldse ei üllatanud.

Kuid Hanoi ise on muidugi pärlike! Kui sätid end vanalinna, leiad eest tõeliselt eksootilise Vietnami.

 

Kui otsida Hanoi kohta midagi eripärast, mis esmamuljena koheselt silma torkab, siis on selleks kahtlematult mootorrattad. Umbes samuti nagu jalgrattad Pekingis või lehmad Indias. Neid jätkub lihtsalt kõikjale ja pole ka imestada: Kolm miljonit mootorratast viie miljoni elaniku kohta – see on muljetäratav kogus. Liiklus on täiesti absurdne ning annab silmad ette sarnasele kogemusele araabia maades.

Eriti torkab see silma ristmike ületamisel, mis on loomulikult reguleerimata ning kuhu mootorratturite hordid justkui võitlevad sõdalased erinevatest suundadest külmavereliselt täie hooga peale tormavad. Ning kui juhtud olema kolmerattalise cyklo eespingil istumas, tõugatuna keset kogu seda möllu, siis on viimse päeva mõtted kerged tulema. Aga võta näpust, ristmikule jõudes juhtub väike ime ning purustavat kokkupõrget ei toimugi. Igaüks leiab oma pilu, kust läbi lipsata ning kõik suunduvad sõbralikult valitud rada mööda edasi.

Vanalinn tundubki olevat Hanoi kõige eksootilisemaks ja põnevamaks piirkonnaks, mis on täis kirevaid väikepoode, restorane ning katkematut tänavakaubandust. Hulkusime siin muretult ringi, tutvusime kohaliku käsitööga ning lasime hea maitsta kohalikul hõrgutaval köögil.

Hanoi üheks leivanumbriks on ka veenukuteater. Tundub, et see on siin ka kujunenud kõigi külastajate kohustuslikuks vaatamisväärsuseks, sest seansid toimuvad kindla graafiku järgi iga paari tunni tagant ja saalid on puupüsti vilkuvate fotoaparaatidega turiste täis.

Marionett-nukkude teema tundub Kagu-Aasias regioonis vägagi populaarne olema. Seda kogesime Myanmaris ning nüüd siis ka Vietnamis. Siinseks eripäraks on kogu etenduse toimumine vees, mis on alguse saanud kunagistest etendustest riisipõldudelt.

Paarsada kilomeetrit Hanoist ida suunas asub Halongi laht, mis on üks Põhja-Vietnami kauneimaid looduslikke vaatamisväärsusi. Sajad veest püstloodis välja kõrguvad karstilised kaljusaared on äärmiselt kaunid ja mõjuvad uduloorist tõustes müstilistena.

Vaatepilt on üsna sarnane kogetuga Li jõe retkel Guilini ja Yangshuo vahel Lõuna-Hiinas, sest karstiline pinnavorm on väga iseloomulik kogu regioonile. Ostsime kajuti kahemastilisel puitlaeval ning lasime ennast kaks päeva mööda merelaineid kiigutada, libistades silme eest läbi imeilusat karstimaastikku.

Vietnami pühamaist pühamaks isikuks on loomulikult rahva isa ja valgustaja Ho Chi Minh (tõlkes: valguse tooja). Linna servale on loodud suur pompöösne mausoleum, mis kopeerib oma olemuselt pea üks ühele Lenini samaotstarbelist rajatist Moskvas (kelle täissuuruses ausammas veel senini siin läheduses kõrgub). Palsameeritud valgusetoojat saab näha viiel päeval nädalas ning kord aastas viiakse seltsimees paariks kuuks ka Moskvasse parandustöödele. Mõned iroonikud on soovitanud kohalikel selleks ajaks teha leping Madame Tussaud muuseumiga.

Erinevalt paljudest teistest Kagu-Aasia liidritest, kelle peamiseks saavutuseks on olnud hävitava kommunismi importimine oma kodumaale ning mille ideoloogiast on kõik kui katkust taandumas, on Ho Chi Minhile koht Vietnamlaste südames siiski igaveseks kindlustatud. Tegemist nende jaoks iseseisvuse toojaga, kes vabastas oma rahva kolonialismi kütkeist. Või vähemalt on see rahvale nii ette mängitud

Kommunismist on tänases Vietnamis järgi jäänud siiski veel vaid ühepartei süsteem. Hiina poolt viljeldav kapitalistliku diktatuuri mudel on levimas lisaks Venemaale jõudsasti ka Kagu-Aasia kommunistlikes riikides. Vietnami uueks mantraks on raha ning seda on märgata igal sammul. Religiooni mõju ei ole siin kaugeltki enam nii tugev, kui näiteks Myanmaris või isegi Laoses.

Vietnamlased on väga töökad. Huvitaval kombel ei käi see nende naabrite, Laose ja Kampuchea kohta. Endistel kolonisaatoritel, prantslastel, on ütlus: „Vietnamlased külvavad riisi, kampuchealased vaatavad selle võrsumist ning laokad kuulavad selle kasvamist“. Tänapäeval tuleks lisada veel: „… ning hiinlased võtavad saagi“.

Hiina mõju on kogu Kagu - Aasias äärmiselt tugev. Hiina, kes võimutses Vietnamis kogu esimese milleniumi, ei taha kuni tänini Vietnamit tunnistada täisväärtusliku riigina ning kipub teda pigem käsitlema oma provintsina. Säärane suhe tuleb vägagi tuttav ette kui kõrvutada meie „suure sõbra“ suhtumist Eestisse.
Uue mõjutusvahendina hiinlaste poolt on tänaseks kujunenud majandusliku ülemvõimu kinnistamine. Hiina investeeringud on domineerivad kogu Kagu-Aasia regioonis ning investeeringutega ei voola sisse mitte ainult raha vaid ka miljonid hiinlased. Hiinlaste üheks edu pandiks on kindlasti ka lokkav korruptsioon Vietnamis ja siinsetes lähiriikides, mis avaldub poliitikute äraostetavuses. See omakorda sillutab teed magusatele Hiina investeeringutele ning annab rohelise tule kohalike võimude mõjukuse samm-sammulisele vähenemisele.

Skeptikud on arvamusel, et Laos ja Kampuchea ei pruugi iseseisvate riikidena tulevikus enam hakkama saada ning on suur tõenäosus, et Hiina, aga ka Tai ja Vietnam pretendeerivad oma osale. See ei juhtu kindlasti täna ega homme. See võib võtta viiskümmend aastat, võib-olla sada.

Vietnam oli meie käesoleva reisi viimaseks sihtriigiks ning ühtlasi ka viimaseks riigiks Kagu-Aasia mandri osas, mida me ei olnud seni veel külastanud. Siit edasi võtsime suuna tagasi Hiinale.

"Kagu-Aasia tuur vol.2" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD