REISIKIRI

Omaan

Teekond Muscati lennujaamast pealinna teises otsas asuvasse linnaossa Muttrahisse kulgeb mööda neljarealist magistraali kiirusega 120 km tunnis. Ei teagi mäletavat ühtegi pealinna, kus nii kiiresti linnas sõita saaks. Selleks on ka oma põhjus. Muscat on kitsas kuni 50 kilomeerine maariba, mis on pressitud mere ja mäeaheliku vahele. Valitseva Sultani Qaboosi nimeline kiirtee on peamiseks arteriks, mis ühendab eri linnaosasid ja võimaldab sedaviisi kiirelt vahemaid läbida. Esimene, mis linnapildis silma torkab on ühtlaselt valge, puhas ja suhteliselt madal hoonestus, ei ühtegi pilvelõhkujat. See on ka see, mis jätab Muscatist juba esimese hooga väga sümpaatse mulje. Võib vaid ette kujutada, milline kiusatus võis olla minna kaasa ülejäänud naabrite - Dubai või Abu Dhabi võidujooksuga maailma kõrgeimate hoonete peale. Sellega seoses meenuvad ka kunagised diskussioonid Tallinna kilukarbisilueti säilitamise kaitseks, et mitte reostada linnapilti kõrghoonetega. Aga ei, siin on aetud oma eristuvat joont. Respekt!

Valisime ööbimiskohaks Muttrahis samanimelise hotelli, mis üllatas meid väga sõbraliku hotelli-personaliga. Suureks värskenduseks oli siin ka esmakordselt koht, kus õlut pakuti. Peale kolmenädalast kuumust mõjus see tõeliselt kosutavalt. Sättisime end sisse ning läksime veel samal õhtul tutvuma palju soovitatud Muttrahi turuga, mida Araabia maades kutsutakse souq`iks. Souq oli tõesti väga eksootiline, aga kuigi vormilt araabiapärane, siis sisult täiesti indiapärane. Omaani enda käsitööd võis siit hea otsimistööga pisut leida, aga see on selgelt vähemuses. Ei pingutaks üle, kui ütleks, et souq on hindude poolt ära kaaperdatud. Pea kõik müüjad olid sisserännanud hindud ning ka enamus müüdavast kraamist oli toodud Indiast. Mis iseenesest on samuti väga vahva ning kindlasti parem kui odav Hiina kraam, aga kindlasti mitte see, mida paljud siia otsima tulevad. Tundub, et Omaani on ees ootamas sama, mis ka teisi lahe- äärseid Araabia riike. Kui veel kümme aastat tagasi võis öelda, et Omaan on omaanlaste riik, sest nende osakaal oli kogu rahvastikust üle kolmveerandi, siis tänaseks on see kahanenud pooleni. See on teiste naabritega võrreldes endiselt veel parim tulemus, aga on näha, et olukord muutub kiiresti. 

Järgmise päeva hommikul kohtusime Priidu ja Angelikaga, kes ühinesid meiega nädalaks, et Omaani põnevamatele kohtadel ring peale teha. Esimeseks hommikuseks värskenduseks võtsime sihiks minna vaatama delfiine. On ikka vahva küll, kui ühtäkki nad kümnete kaupa hullates veest välja viskuvad. Kuna aga tegemist oli 100% turisti üritusega, siis põhienergia läks kümnetest turistipaatidest eemale saamiseks, sest reeglina nii kui delfiinid nähtavale ilmusid, siis kõik paadid kohale ka tormasid ja delfiinid omakorda muidugi ka kõik vee alla kadusid. Õnneks oli paadikapten vilunud ning suutis meid kiirelt teistest lahti rebida. Igatahes sissejuhatuseks oli see vahva kogemus ning eriti muljet avaldav loomulikult Laurale, kes kõigepealt kartis, et delfiinid ta ära söövad ning kui selgus, et sellistel kavatsustel pole mingit alust, üritas kõigest hingest neile ühte pikka paid teha.

Muttrahi linnaosa lähistel asub ka vanem linnaosa Vana Muscat, mis nimetuse järgi peaks olema justkui vanalinn. Vanaks linnaks on seda siiski keeruline nimetada, sest enamus kogu vanalinnast on viimse kriipsuni restaureeritud, nagu oleks eile valminud. Aga sellegipoolest on siin huvitav näha majesteetliku Sultani paleed ja selle esist avarat väljakut. Samasugust uudsuse tunnetust saab kogeda ka linna teise otsa jäävas Sultan Qaboosi Suures Mošees, mis valmis kümmekond aastat tagasi. Kõik on väga uhke ja suur ning kuna kõrge vanuse ja ajaloolise maagiaga siin hiilata ei ole, siis on peamisteks märksõnadeks peasaali kohal rippuv maailma suurim Swarovski kristallidest tehtud 8,5 toonine lühter ja samas saalis tänaseks suuruselt teisele kohale langenud üle nelja tuhande ruutmeetrine Pärsia vaip. Esimese positsiooni napsas Omaani eest ära õite kiiresti Abu Dhabis asuv Šeik Zayedi mošee.

Tutvunud Muscatiga võtsime suuna mööda idakallast lõuna suunas, eesmärgiga jõuda õhtuks Ras Al Haddi. Kuna meri oli lähedal, siis otsustasime käia ka ujumas ning valisime selleks õige eksootilise kolmekümne meetri sügavuse Bimmahi karstilehtri, mis on oma mahult üks maailma suurimaid. Kuigi kohalikud arvavad, et säärane lauskmaal keset-ei-midagi asuv auk on tekkinud meteoriidi langemisest, siis geograafid klassifitseerivad selle siiski looduslikuks nähtuseks, mis on tekkinud pealispinna kokkuvarisemisel lubjakivi lahustumisel moodustunud õõnsusesse. Vesi oli mõnusasti jahe ning jalgadega tuli koguaeg aktiivselt tööd teha, sest vastasel korral oli väikeste kalakeste parv kohe tihedalt ümber jalgade. Ja see oli äärmiselt kõditav.

Enne õhtu saabumist tegime veel peatuse Suris, mis on Omani kuulus araabia dhou’de ehitamise keskus. Dhou on traditsiooniline ühe kuni kahemastiline avamere purjelaev, mis kannavad kolmnurkseid  purjesid ning neid võib siin näha veel tänagi. Linn asub väga suure tõusu ja mõõnaga piirkonnas - õhtul lebasid enamus laevadest kummuli kuival merepõhjal ning hommikul, kui tagasi tulime, olid nad kõik jälle kenasti vees oma loomulikus sõiduasendis. Sur olevat olnud ka kodulinnaks Sindbadile - samale meresõitjale, kes meenub lapsepõlvest suure seiklejana, kes võttis ette seitse väga seikluslikku ja ohtuderohket meresõitu ning kõikidest neist ka eluga välja tulla. Siiski ei ole lõpuni kindel, kas Sindbad oli üldse omaanlane, on ka viiteid, mis viitavad Baghdadi päritolule.

Õhtul kottpimedas maabusime Ras Al Haddi hotellis. Saabudes ei saanud arugi, mis väli see on, mida mööda sõitsime kuid hommikul leidsime end otse lennukite maandumisraja äärest. Jätsime oma kotid hotelli ning läksime siit kohe edasi Ras al-Jinzi kunagisse väikesesse kalurikülla, kus asub üks olulisimaid roheliste kilpkonnade pesitsuskohti India ookeanis. See on ainus koht kus neid hämmastavaid merehiiglasi ka lihtrahvas näha saab. Oleme sattunud üsna mitmes maailmanurgas erinevate kilpkonnade pesitsemiskohtadesse – nii Costa Ricas kui ka Kariibi mere saartel – aga kunagi ei ole õnnestunud sattuda neisse kohtadesse just sel ajal kui suured kilpkonnad poegima tulevad. Nüüd see siis esimest korda õnnestus. Nägime munemist ja munade peitmist ehk liiva peale viskamist. Nägime ka äsja koorunud pisikest kilpkonna pojakest ja tema edukat teekonda merelainetesse. Kui arvestada, et lõviosa hukkub neist juba teekonnal päästva merepiirini, siis nüüd on tal juba tõenäosus elada 300-400 aastaseks kordades suurem. Kõik see oli muidugi ülimalt suur elamus Laurale, kes sõnatult ja suurte silmadega protsessi jälgis. Huvitav oli teada saada, et kilpkonna sugu sõltub haudumistemperatuurist. Kõrgemal temperatuuril haudunud munadest tulevad emased  ja paar kraadi madalamal temperatuuril isased kilpkonnad. Kokku on maailmas seitse erinevat merekilpkonna liiki.

Järgmise päeva hommikul keerasime suuna tagasi põhja, et õhtuks Wahiba kõrbesse jõuda. Tee peal külastasime Wadi Bani Khalidi nimelist oaasi. Wadi tähendab araabia keeles orgu, reeglina orgu mille põhjas on jõesäng. Wadi Bani Khalid on Omaani üks kaunemaid Wadisid oma väga ilusa jõesängist oaasiga. Käisime siin ujumas vesi oli väikseid kalasid täis, kes usinalt kohe jalgu näksima hakkasid, kui korrakski paigale suvatsesid jääda.

Wahiba kõrbeliivad osutusid müstiliseks vaatamisväärsuseks. 80 km laiusel alal on kuni 180 km pikkused paralleelselt kulgevad punakad liivadüünid, mis on tekkinud väga pika ajaperioodi jooksul tänu kirde- suunalistele mussoon tuultele. Kõrbeala on saanud rahvasuus oma nime Bani Wahiba hõimu järgi, kuigi tänaseks on selle ametlikuks nimeks Sharqiya liivad. Düünid on kohati kuni 100 m kõrgused. Väga-väga võimas ja unustamatu vaatepilt. Uskumatu, et sellised loodusnähtused olemas on. Enne päikeseloojangut võtsime Priiduga ette ja ronisime üle saja meetri kõrguva düüni otsa, mis asus kohe meie laagri kõrval. See ei olnud üldsegi mitte lihtne ettevõtmine – nii kuidagi kaks sammu ülespoole ja koheselt üks samm allapoole vajumist. Lõpuks me aga düüni otsas olime ning vaatepilt oli vapustav. Kuigi taevas oli pisut pilvine, siis hoolimata sellest, loojuva päikese viimased kiired maalisid kogu maastiku ebamaiselt punakaks. Hommikul kordasime sama katset ja ronisime Aivega teises servas asuva düüni otsa, et sealt tõusvat päikest tabada ning ka see oli igati elamus. Laagrisse tagasi minnes tundsin kohalikult huvi, kas siin ka skorpione või usse võiks leiduda. Koheselt tuli ka väga iseenesest mõistetav vastus: kõrb ei ole ju inimeste kodu, see on skorpionite ja usside kodu. Vaatasin oma lahtiseid sandaale ja mõistsin üsna kiirelt, miks hoolimata kuumast õhust ja kõrbeliivast eelistavad kohalikud kanda kinniseid jalanõusid. Läks ikka hästiJ

Kõrbega tutvunud ja „kohustusliku“ kaamelisõidu läbinuna võtsime suuna Omaani kunagisele pealinnale Nizwale. Teel põikasime läbi ka Omaani ühest vanimast linnast Ibrast, mis on olnud kunagine riigi kaubanduse, hariduse ja religiooni keskus. Sattusime linna kolmapäevasel turupäeval, kui seal on muuhulgas avatud ka vaid naistele mõeldud souq. See on ainus omataoline Omaanis, väidetavalt pidavat neid olema ka veel Põhja-Aafrikas. Kuigi mehed sinna teretulnud ei olnud, võis eemalt mõista, et müüdi peamiselt naiste pesu ja kodutarbeid - ei midagi üleliia erilist. Hää oli aga see, et saime turult palju puuvilju, nii et oli taas mida pikal autosõidul nosida.

Nizwa oli Omaani pealinnaks 6-7 sajandil. Linn on ülejäänud Omaani linnadest väga erinev ja ka võrreldes teiste linnadega silmatorkavalt kauni ning erilise arhitektuuriga. Siin oli ka esimene ja viimane kord, kus õnnestus näha souqi, kus müüdi tõesti vaid ainult Omaani enda käsitööd. Surfasime mööda turgu ringi ning ostsime lõpuks pika kauplemise tulemusena hõbedase antiikse Omaani khanjari ehk vööl kantava kõvera tupeotsaga noa. Tupe külge ehtisid seitse võru, mida kanti kuninglikus perekonnas. Sama noa kujutist kahe ristatud mõõga taustal võib näha ka Omaani lipul. Nizwas külastasime esimest korda ka kohalikku kindlust, mis asus kohe souqi kõrval. Sarnaseid kindlusi käisime vaatamas ka Bahlas ja Jabrinis.

Õhtu hakul jõudsime Al Hamrasse, mille kõrval asub vanem lagunenud linnaosa Al Hamra. Kuigi kohta reklaamitakse paigana, kus veel säilinud Jeemeni mudatellistest majade arhitektuuri, siis tegelikkusest on sellest ikka väga vähe järgi jäänud - erosioon teeb oma töö. Hoopis põnevam oli samas lähedal, kümnekonna kilomeetri kaugusel, mäe järsakul asuv Misfat Al Abryeen`i küla. Kuigi kaugelt tundus kõik üsna kivine, siis külla sisenedes pani imestama, milline looduslik ja ehituslik mitmekesisus oli siia tekitatud oma roheliste palmisalude, kastmissüsteemide ja tänavalabürintidega.

Ööbimiskohaks olime oma arust valinud Jebel Shamsi, aga kottpimedas kohale jõudes selgus, et tegemist oli hoopis Jebel Hat Al Hamraga, mis asub 70 kilomeetrit õigest kohast eemal. Niipalju siis Tripadvisori soovitustest. Koht oli iseenesest aga ilus - maalilise vaatega mäenõlval ja hea köögiga. Magamiskohaks olid pilliroohütid. Kõik mägihotelli külalised olid eranditult Araabia Ühendemiraatidest, mis ei jäänud siit enam kuigi kaugele ning mis oli ka meie reisi järgmiseks planeeritavaks sihtkohaks. Enne tuli aga see õige Jebel Shams ülesse leida, rendiauto Muscatis tagastada ja siis alles uutele sihtidele suund võtta. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul võtsime suuna Jebel Shamsile ja olime paari tunniga kohal. Tegemist on Omaani kõige kõrgema mäega, mis on pisut üle kolme tuhande meetri kõrge. Kolasime kõigepealt Wady Ghul kanjoni põhjas, kuhu sai kilomeetri jagu autoga sisse sõita ning mõned sajad meetrid ka jalgsi mööda kuivanud jõe põhja liikuda. Seejärel sõitsime mäe tippu, kus sai juba tuhat meetrit sügavusse laskuvat kanjonit ka ülevalt poolt vaadata. Kohalikud nimetavad seda Araabia Suureks Kanjoniks ning vaated on tõesti Suure Kanjoni väärilised!

Kes oleks võinud oodata, et Omaan meid selliste loodusvaadetega kostitab! Reisinädalale tagasi vaadates võib küll käsi südamel öelda, et Omaan üllatas oma eripalgeliste loodusvaadetega – ulatuslikust kõrbeliivast kuni kõrgete mägede ja sügavate kanjoniteni, sinna sekka kõrbeoaasi veesilmi, lopsaka loodusega mägikülasid ning ujedaid kõrbelaevu ehk kaameleid . Pigem olime valmis araabiapäraseks kultuurivaatluseks kui et loodusreisiks.

"Reis ümber Pärsia lahe" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID