Namiibia
detsember 2018
Namiibia-Botswana-Zimbabwe
Kõigepealt
tulevad tuulehiilid, mis õige pea nooreks tormiks kasvavad ja siis juba mõne
minutiga raju mõõtmed võtavad. Telk meie auto katusel on küll mitme poldiga
kinni keeratud, aga arvestades meie auto kõikumise amplituuti ja koos sellega
samas rütmis kiikuvat telki, tekib korduvalt kahtlus, kas see ikkagi peab.
Kõrged põlispuud meie kohal kohisevad üha võimsamalt ning telgile langevate
varjude lähenemine ja kaugenemine ei jäta fantaasiale palju ruumi. Ahvid puude
latvades kiljuvad ja kriiskavad ning seda tugevaminie, mida rohkem tuul hoogu
kogub. Siis hakkavad sähvatama esimesed välgud ja ikka nii, et kogu taevakuppel
lööb kogu ulatuses valgeks, nagu oleks suur prozektor meie peale keeratud. Ja
et sellest vähe poleks, kärgatab seejärel järsult kõuemürin, mis tahaks taeva
pooleks murda. Ja siis uuesti, ja siis uuesti. Ning lõpuks taevas murdubki ja
kõik see vesi, mis justkui oodanud põua ajal oma aega, hakkab täie hooga alla
valguma. Õigem oleks vist öelda, kallama. Ning nii katkematult umbes neli tundi
järjest.
See on tõeline
Aafrika - kui loodus möllab, siis juba täiega, pooltoone siin ei eksisteeri.
Oleme juba
kolmandat nädalat teel mööda meie jaoks käimata radu. Alustasime Namiibiast,
külastasime Zimbabwet ning nüüdseks oleme jõudnud Botswanasse, Okavango Delta
kaugeimasse soppi, Moremi rahvusparki. Mööda kitsaid ja käänulisi liivateid,
läbi mudaste teeradade ja tihkete puutihnikute oleme oma 6000 kilomeetri pikkusel teekonnal kogenud
kõrbe, savanni ja troopika ürgset loodust, silmapiirini laiuvaid ebareaalselt
ilusaid maastikke, võrratut loomariiki ja ka ülipõnevaid hõimurahvaid.
Saabumine Namiibiasse, Windhoek
Maandume Namiibia
pealinna Windhoeki lähistel asuvasse lennujaama hommikul kella kümne paiku. Namiibia
on Eestiga samas ajavööndis. Hea seegi. Vähemalt lisaks pikale ja väsitavale
lennureisile, mis kulges läbi Amsterdami ja Angola pealinna Luanda, ei pea nüüd
ajavahe käes kannatama. Lennujaamas ootab meid ees juba autorendi esindaja, kes
meid koos kahe Šveitsi turistiga firma esindusse sõidutab. Šveitslased, nagu
peagi selgub, on farmerid, omades oma kodumaal arvestatavat piimakarja ja
meiereid ning kes nüüd on poolenisti nö töömatkal, et tutvuda kohaliku
piimakarja kasvatusega. Namiibia ja piimakarja kasvatus kõlab küll ootamatult,
aga nagu selgub, siis kohalik saksa kogukond on ka selles osas siin edusamme
teinud.
Pealinn ise
asub 50 km kaugusel lennujaamast. Nii et pisut alla tunni sõitu ja olemegi
kohal. Linn on kaasaegne, puhas, mitte väga tormakas ja üldse mitte aafrikalik.
Tänavad on nimetatud enamjaolt suurte Namiibia ja naaberriikide liidrite järgi,
sekka ka endisest koloniaalperioodist Beethoven, Einstein ja paljud teised Saksa
suurmehed.
Auto
vastuvõtmine võtab ajaliselt umbes 4 tundi. Auto on igati uhke, pikendatud kere
ja kolme uksega Toyota Land Cruiser. Mäletan, et reisi ettevalmistades ei olnud
sugugi lihtne leida firmat, kes pakuks autot kuhu kaks kolmeliikmelist peret
sisse paigutada ning kuhu lisaks ka kogu matkavarustus mahutada, rääkimata
katusetelkidest. Nüüd oleme siis aga siin kohal ja vaatame oma silmaga tellitu
üle. Käime kohaliku esindajaga kõik detailid koos põhjalikult läbi, vahetame olemasoleva
katusetelgi suurema vastu, pakime oma kohvreid ja kogu reisivarustust.
Autorendi omanik, Saksa päritolu, aga ennast uhkusega namiiblaseks nimetav
Morten, tundub olema naljamees. Meie eelhoiakuid Aafrika osas ennetades,
rõhutab ta korduvalt: Namiibia on väga eriline Aafrika riik, see ei ole mingi
ligadi logadi Kreeka või Itaalia. Iga meie suurema üllatuse, emotsiooni või
tormaka küsimuse peale tõmbab ta silmad kavalalt kissi ja muheleb: piano-piano.
Lõpuks kui autorooli istume ja rooli asetuse kohta, mis paremal pool paikneb,
mõtlikuks jääme, rõhutab Morten: right
side tähendab ju õige pool, rool on meil õigel poolel.
Paar
vihmasahmakat kastavad meid vahepeal korralikult märjaks, andes märku algavast vihmahooajast.
Etteruttavalt öeldes selgub hiljem, et need jäävadki järgneva paari nädala
jooksul ainsatakse vihmapiiskadeks. Saame lõpuks liikuma ja jõuame esimesse
söögikohta, mis asub kohalikus toidumarketis Superspar ning on igati
eeskujulik. Mida aga pole, on elekter, mis on just enne meie saabumist
lahkunud. Mõningase, nii umbes tunnise, ootamisega saame lõpuks oma salatid,
mis on tõesti suurepärased. Sööme, teeme veel mõned ostud toidupoes ja suundume
oma esimesse ööbimiskohta. See asub valgete linnaosas. Majad on siin kõik
moodsad, väga euroopalikud, kõrgete taradega ümbritsetud, mis annab märku, et
turvalisus on väljakutseks ka siin. Sätime ennast kolme magamistoaga Airbnb
maija sisse, teeme esimesed kohalikud õlled ja siis lõpuks magama.
Sõit kõrbesse
Hoolimata
korralikust väsimusest, ei lase 30- kraadine kuumus korralikult magada. Laura
laiutab meie vahel, sipleb kogu aeg ning magada suurt ei saagi. Nüüd juba
kolmas poolik öö järjest. Hommikuks oleme aga siiski uuesti jalul, kella
üheksaks on asjad pakitud, killavoor koos ja reis võib alata.
Võtame oma
esimese sihi lõunasse Namibi kõrbe suunas, et jõuda õhtuks Sesriemi, mis on
väravaks imelistesse liivadüünidesse.
Namibi kõrb
on maailma vanimaid kõrbi, mis oma laiemas tähenduses laiub kahetuhande
kilomeetri ulatuses mööda kogu Namiibia Atlandi ookeani rannikut
Lõuna-Aafrikast Angoolani. Kõrbe nimi tähendab tõlkes tohutut välja ja on
andnud nime ühtlasi ka kogu riigile. Kui lääne osas laiub Namibi, siis kesk ja
idaosas Kalahari kõrb. Riiki, mis on oma pindalalt pea 20 korda Eestist suurem,
asustab vaid paar miljonit elanikku, olles sellega hõredaima rahvastikuga
riikide hulgas teisel kohal peale Mongooliat. See tähendab ühtlasi ka seda, et
vahemaad erinevate vaatamisväärsuste vahel on märkimisväärsed, reeglina 400-500
kilomeetrit. Kogeme neid lõputuid vahemaid kogu meie reisi ajal.
Esimesed 90
km on igati korralik asfalttee, teeme väikese vahepeatuse Rehobothis ja
seejärel pöörame kursi lääne suunas, kus asfalttee läheb sujuvalt üle
kruusateeks. Kõik eelnev tundubki juba liiga mugav ja mitte aafrikalik. Hea on
aga see, et tee on lai ning kohati ei saa arugi, kust kollane kiviklibune tee
samavärvi kõrbeliseks lauskjaks maastikuks üle läheb, nii et kuigi auto rapub
korralikult, saame ikka 80-90 km rauas hoida.
Peale
lõunat kella neljaks jõuame lõpuks Sesriemi, mis on kämping keset kõrbe. Kui
hommikul alustasime Windhoekist, oli temperatuur 30 kraadi, sihtkohas aga juba
42. See on tõeline leitsak. Autost välja astudes lööb põrgulik kuumus pahvakaga
näkku. Ei mäleta, et oleks sellist hõõguvat kuumust varem kogenud. See lausa
kõrvetab. Eriti suureks katsumuseks on see lastele, kes kuuma trotsides
uimastena autost välja taaruvad. Ainsaks varjualuseks on bangalo tüüpi
õlgkatusega suur pambusseinadega vastuvõtu ala, kust aegajalt jahutavad briisid
läbi puhuvad. Istume siin maailma servakese peal, joome külma õlut, puhkame
kuumusest ja üritame aklimatiseeruda. Laura kirjutab koju Mammale oma esimese
postkaardi värskete muljetega: Tsau Mamma, Mihkel ja Pets, meil on siin on üle
40 kraadi sooja ja palju loomi. Liiva tormab peaaegu kogu aeg. Kindlasti on
teil Eestis palju parem. Aafrikas on suht nõme.
Sellise
siira ülestunnistuse peale otsustame, et samal õhtul enam midagi uut ette ei
võta. Sööme, joome, käime välibasseinis ujumas ja teeme korraliku õhtusöögi.
Õhtul võtame esimest korda ka oma auto katusetelgid lahti. Kõik sujub kiiresti
ja hästi. Isegi magamine on igati OK. Kuigi õhtul on temperatuur kuskil 30
kraadi kanti ning endiselt üsna raskesti talutav, siis hommiku poole on seda
pisut üle 20 kraadi, mis tundus juba jumalikult jahe.
Liivadüünid
Ärkame
hommikul aovalges, kui enamus kämparitest on juba oma autosid käivitamas. Kõige
varajasemad startisid juba viie paiku, et enne päikesetõusu kohale jõuda.
Otsustame, et ei hakka lastega koos üle pingutama. Võtame rahulikult – ärkame,
teeme kuuma termoseveega hommikupudrud, pakime asjad ja asume teele. Kummalisel
kombel on kogu trass alates Sesriemi rahvuspargist asfalteeritud, sõida nagu
linnas! Seda tunnet ei lase aga tekitada maastik, mis tee kulgedes üha
ebamaisemaks muutub.
Liivadüünid nii vasakul kui paremal koguvad kõrgust ning
hommikuse päikese valguses paistavad nad erakordselt ilusates punakates
toonides, samal ajal kui düünide varjuline külg jääb kontrastselt tumedaks –
väga maaliline!Esimene
düün millega lähemalt tutvust teeme, on Düün 45, mis saanud oma nime kauguse
järgi Sesriemist, asudes 45-ndal kilomeetril.
Varajased ärkajad on düünil juba
käinud ja võtavad nüüd selle jalamil hommikusööki. Düün on suhteliselt kergesti
ronitav, vaid 150 meetri kõrgune. Veidi tekitab vaid raskust imepeenes liivas
sumpamine. Võtame ka meie selle matka ette. Laura on väga viril ja tuleb pika
venitamise peale vaid poolele teele. Muus osas on aga kõik väga muljetavaldav.
Kuigi päike on juba eredalt säramas, on düüni kontrastne ja looklev hari
endiselt oma punakates varjundites teravalt uhke ja suursugune.
Siit 15 km
edasi ning siis veel 5 km autoga liivas surfates, asub teinegi väga põnev koht
- Deadvlei. Kuigi kraadiklaas näitab vaid 30 kraadi ja tuulehood on jahutavad,
on päikese käes ikkagi juba päris karm olla. Sihtkohani on siit veel poolteist
kilomeetrit jala astuda ning põrgukuumuses ei olegi see nii lihtne. Nüüd
mõistame, miks enamus juba enne päikesetõusu siiapoole vurasid. Deadvlei asub kuni
400 meetri kõrgustest düünidest ümbritsetud oru põhjas, kunagises kuivanud jõe
sängis, millest on tänaseks järgi jäänud praguliseks kuivanud savine soolaväli.
Ning see, mis selle koha eriti ebamaiseks teeb on rohkem kui paarituhande
aastased mustjad kuivanud Akaatsiate puuvõrad, mis nagu kummituslikud luukered
keset elutut välja kangestunult seisavad. Tõeline looduse poolt hüljatud koht.
Kunstiliselt lausa postkaardivaadetega koht.
Teekond Swakopmundi
Düünid ja Deadvlei
külastatud, teeme veel kiire lõunasöögi Sesriemis ja võtame suuna Swakopmundi
suunas. Enne sihtpunkti peatume ka Walvis Bays, mis on tuntud kui Lõuna - Aafrika
suurimaid flamingode peatumiskohti. Hetkel on siiski merevesi madal ning
seetõttu ka flamingod kaugel taamal nii et roosad väljad jäävad meil seekord
kogemata.
Flamingosid otsides jõuame aga lõpuks ühe suure soola-tehaseni. Nagu
kohapeal selgub, siis toodetakse Walvis Bays 90% kogu lõuna-Aafrika
soolavajadustest. Avanev vaatpilt on vapustav – valged kõrged soolamäed loovad
tunde justkui oleksime lumistesse mägedesse sattunud.
Korralik kõrgendatud asfalttee WalvisBayst Swakopmundi kulgeb 40 km mööda Atlandi ookeani kallast
põhja suunas. Tee on just kui liivatamm, mis takistab liiva pealetungi
sisemaalt ning kõik mis jääb maantee ja rannajoone vahele, on looduselt kätte võidetud
maa. Sellel kitsal ribal käib aktiivne ehitamine ja uute asumite rajamine.
Saksaliku täpsuse ja järjekindlusega.
Swakopmundis
Veedame
kogu päeva Swakopmundis. Algselt olime plaaninud siinsetest supermarketitest
kokku osta kogu oma reisi toiduvarud kuid Tallinnast sai viimasel hetkel päris
korralik kuivtoidu tagavara siiski juba peale laetud ja tänu sellele saame
tervet vaba päeva siin linnas nautida.
Swakopmundis
domineerivad valged inimesed, enamjaolt Saksa päritolu, musta nahavärviga
inimesi näeb vaid teenindavatel töödel. Namiibia oli kuni esimese maailmasõjani osa
Saksa impeeriumist ja kandis tol ajal Saksa Edela-Aafrika nime. Hiljem liikus
Namiibia Lõuna-Aafrika Vabariigi koosseisu ning saavutas isesesvuse aasta enne
Eesti taasiseseisvumist. Kuigi saksa koloniaalperioodist on juba rohkem kui 100
aastat möödas ning riigi ametlik keel on täna inglise keel, on siin üllatavalt
palju tunda Saksa mõjutusi nii kultuurilises plaanis kui igapäevases
tänavapildiski.
Linn on
ülimalt läänelik ning sellist Aafrikat, mida me seni Lääne- või Ida-Aafrikas
kogenud olime, siin juba ei kohta. Söögikohad on enamasti Saksa köögiga. Nii et
bratfursti ja hapukapsast saab vajadusel kõikjal. Leiame lõunasöögiks juhuse
tahtel ühe Aafrikaliku restoran-kohviku, kus saame kenasti aega viita. Nagu
ikka, siis Laura puhul läheb toidu valikuga taas asi nutuni välja, aga
tasahilju oleme talle selgeks tegemas, et Aafrikas väga valikuid ei ole ning
süüa tuleb seda, mis on.
Tuhanded merilõvid
Ärkame varavalge,
kell kuus, et hiljemalt pool kaheksa startida. Lõpuks kui killavoori liikuma
saame, selgub, et Laura poolne auto uks ei lähe lihtsalt enam kinni. Lukuga on
mingi jama ja see ei kuuletu absoluutselt. Helistame autorendi firma omanikule
Mortenile ja õnneks on tal siin linnas remonditöökojas ka oma kontakt olemas.
Kimame sinna ja kella üheksast saame ka lõpuks liikuma. Täname õnne, et see ei
juhtunud hiljem teel olles.
Cape Cross
asub 125 km mööda Atlandi ookeani kallast Swakopmundist põhja suunas. Koht on
tuntud, kui üks suurimaid merilõvide kolooniaid maailmas. Oleme loomade
arvukuse osas pisut eelarvamuslikud, kuna Walvis Bay Flamingode vaatamiskogemus
näitas, et lindude arvukus sõltub hooajast. Õnneks ei pea me pettuma. Merilõvid
paiknevad siinkandis aastaringselt ja neid on siin tõesti kümneid tuhandeid.
Külaliste keskuse tädi väitel lausa 150 tuhat.
November ja detsember on
poegimise periood ning väikseid musta kasukaga hülgepoegasid on kõikjal kuhu
silm ulatub. Mõned alles nabavöödiga emaküljes. Eriti lastele on see
suurepärane ja vägagi elamuslik kogemus.
Swakopmundist põhja poole jäävat Atlandi rannikut nimetatakse Luukere
rannikuks. Portugali meresõitjad nimetasid seda ka Põrgu Väravateks. Loendamatu
arv laevu on siin
rannikul jäänud tormide kätte. Merehädalised, kes imekombel pääsesid uhuti
randa, kus neid ootasid vaid sadade kilomeetrite ulatuses elutud liivaväljad.
Veel tänagi
on siin näha hulgaliselt kummituslikke laevafrakke vedelemas. Et seda kõike ka
oma silmaga näha, peaks eraldi paar päeva selleks planeerima. Kuna eelistame
elutule loodusele aga pigem elusat, liigume nüüd juba sisemaa suunas, et
külastada kõigepealt Damara hõimusid ja seejärel liikuda Opuwosse, Himba
hõimudele külla.
Kaljujoonised
Valime õhtuseks
sihtkohaks Twyfelfonteini, Damaara- maa südames asuva ja Unesco kaitse all
oleva piirkonna, kus saab tutvuda siinsete kunagiste põliselanike, bushmanite, kuni
6000 aasta vanuste kaljujoonistega. Kohale jõudes selgub, et rahvuspark
suletakse siin suht varakult ning olemegi jäänud värava taha. Õnneks on meie
planeeritud kämpingukoht lähedal ja saame oma külastuse sujuvalt planeerida
järgmiseks päevaks.
Ööbime
Xaragu kämpingus, kirjade järgi lux kämpingus, kus luksus tähendab eraldiasuvat
puidust hütti koos tualeti ja kraanivee toruga. Elekter sinna hulka ei kuulu,
sest seda siin lihtsalt ei ole. Õhtu saabudes süüdatakse aga õlilambike ja
valgus saabubki. Natuke kõhedust tekitab lisainformatsioon, et piirkond asub
elevantide asualal ja juhul kui nendega ööbimiskoha jagamine ei peaks sobima,
siis raha ei tagastata. Kuna aga vihmaperiood pole veel alanud, siis
laagriplatsile meid segama keegi siiski ei tule. Nii et pakime end lahti ja
jälgime kuidas Aafrika päike silmapiiri taha loojub.
Laagriplatsi
töötajaskond on igati sõbralik, eriti üks nooremapoolne owambo naisterahvas,
kes on siin tööd alustanud just äsja. Selgub, et ta oli üsna pika matka Angoola
piiri äärest ette võtnud, et endale tööd leida ning lõpuks Xaragu kämpingusse
maandunud. Naine oli uhke ja rõhutas korduvalt, et Namiibia esimene ja ka teine
president olid mõlemad owambod. Mis peale hilisemat googel`damist vastas ka
tõele ja oli igati loogiline, sest owambod on suurim etniline grupp Namiibias.
Ärkame taas
kuue paiku, lapime telgid autokatusele kokku, pakime asjad, teeme kämpingus
vastuvõtusaalis kaasavõetud pakinuudlitest kiire hommikusöögi ning asume uuele
katsele Twyfelfonteini suunas. Seekord pääseme väravatest sisse ja uudistame
kaljujooniseid, mida kohalik damaara rahva esindaja meile entusiastlikult
tutvustab. Aeg-ajalt kasutab ta damara keelseid väljendeid ja lauseid ning need
on ohtrasti täis klikke, mis muudavad keele kõla igati lõbusaks.
Damaarad
Tagasiteel põikame
ka damaraade külasse sisse. Erinevate etniliste gruppide elustiiliga
tutvumiseks on Namiibias loodud mitmeid nn elavaid muuseume. Siin saab tutvuda
kohalike iidsete kommete ja rituaalidega. Damaarade elav muuseum, on igati autentne,
tutvume siin nende igapäeva tegevustega – sepatööga, tule tegemisega, taimedest
kogumise ning nendest rohtude kogumise ja kasutusega.
Kõige põnevam osa on
mõistagi kohalik rütmikas tants ja laul. Tants ja laul tuleb neil väga hästi ja
ehedalt välja, kõrvaltvaatajatel end
absoluutselt segada ei lasta. Damaarad on ülevoolavalt sõbralikud ning isegi
Laura, kes esmakordselt niipalju tumeda nahavärviga loomanahkades hõimlasi
näeb, söendab nendega koos mõne pildi teha.
Damaarade
juurest lahkudes jäävad teele veel orelivilesid meenutavad kaljuseinad, põlenud
mägi ja kivistunud mets – põnevad looduse formatsioonid. Astume sealtki läbi
aga kuumus on juba nii suur, et pikemalt olla väljas ei kannata ning võtame
suuna Opuwo suunas, et minna külla himbadele. Erinevalt kõikidest teistest
etnilistest gruppidest Namiibias ei vaja nemad enda tutvustamiseks elavaid
muuseume. Himbad on suutnud säilitada oma kombed ja traditsioonid tavapärases
elukeskkonnas külades kõige moodsa pealetungi kiuste.
Himbad
Esimesi
himbasid kohtasime me tegelikult juba Swakopmundis, kus nad tänaval oma
käsitööd müüsid. Selline tänavakaubanduse
tasemel kohtumine on aga pigem ebameeldiv, iga pildi eest nõuti eraldi raha ja
oma käsitööd määriti meile kaela suht agressiivselt.
Opuwo ja selle ümbruses olevad himbade külad on aga täiesti vastand sellele,
mida Swakopmundis kogesime. See on lihtsalt ebamaine, kui näed kaasaegses
linnapildis loomanahkades poolalasti inimesi segamatult oma igapäevaseid
toimetusi tegemas, laskmata häirida end muu maailma kulgemisest. Suurim üllatus
himbade puhul ongi ehk see, et nad on vaatamata üleüldisele linnastumisele
suutnud säilitada oma traditsioonid ja kombed.
Leiame Aive
abiga Opuwost himba, kes on valmis meiega lähiümbruse küladesse kaasa tulema. Ta
on ennegi teejuhiks olnud ja soovitab meile esimese asjana teha külaskäik
kohalikku supermarketisse, et külakosti varuda. Ostame siit kaasa mõned suured riisikotid,
erinevaid toidukaupu. See on oluline, et saada kohe alguses külaelanikega hea kontakt
ning ei peaks iga foto pärast eraldi kauplema hakkama.
Himbade
küla on nomaadidele omaselt tüüpiline primitiivne puitroigastest ümbritsetud
territoorium, kuhu on püstitatud kümmekond õlgkatusega savihütti. Päevasel ajal
on külas vaid naised ja lapsed, sest mehed on loomakarjaga väljas. Külas elavad
koos ühe suure pere liikmed. Siin näiteks kolm täiskasvanud meest, kümme naist
ja 30 last või umbes sinnakanti, sest täpset arvu ei saa isegi kohalikud kokku.
Mitme naise
pidamine on siin normiks. Kuigi raha oskavad himbad üsnagi hästi lugeda, on tähtsaimaks
käibevahendiks endiselt siiski lehmad. Traditsiooniliselt on siin kõik mõõdetav
lehmade arvuga, ka elu. Näiteks kui tapad mehe, pead maksma 35 lehma, kui tapad
naise, 45 lehma. Pangem tähele, naise elu on mehe omast väärtuslikum. See on patriarhaalses
kogukonnas päris üllatav, hõimupealikuks on siin alati meesterahvas. Loogika on
aga vastavalt kohalike selgitustele veenev - naine on väärtuslikum, sest annab
järglasi ja näeb suuremat vaeva.
Visuaalselt
on himbad teistest Namiibia hõimudest selgelt eristuvad eelkõige oma
sügavpunaka nahavärvuse ja huvitavate saviga kaetud patside poolest. Välimuselt
meenutavad nad vägagi lõuna-Etioopias Omo orus elavaid hamereid. Silmatorkavalt
atraktiivne nahavärv kannab lisaks dekoratiivsusele ka praktilist eesmärki ning
juustesse sätitud soeng näitab lisaks ilule ka sotsiaalset staatust. Puberteedieas
on noorel himba tüdrukul vaid kaks patsi ja need langevad laubale, peale
puberteeti kaunistatakse ennast rastapatsi sarnaste punutistega, mis kaetakse
ookri ja võirasva seguga, need katavad endiselt ka nägu. Alles siis kui noor
naine on valmis abiellumiseks, võib näo patside alt nähtavale tuua, et potentsiaalsed
kosilased nägu näeks.
Kuna vesi
on juba ajalooliselt siin piirkonnas olnud väga piiratud ressurss, siis pesemise
peale seda ei raisata. Himba naised ei pese ennast kunagi veega vaid kasutavad aseainena suitsuvanne, mis tehakse
kohalike taimede baasil. Keha värvimiseks kasutatakse otjize pastat, mis
saadakse võirasva, punase ookrikivi pulbri ja kohaliku aroomi taime kokku
segamisel. Tulemuseks on savijas kehakreem, mis kaitseb kuuma päikese ja
malaaria sääskede eest ning annab omakorda ka eristuvat aroomi, mida himba
naised uhkusega looduslikuks lõhnaõliks kutsuvad. Laseme ka meie oma näod punase
võidega üle maalida. Hiljem linnas punaste nägudega ringi käies on pettumus
suur - sellest ei tee ükski vastutulija
erilist numbrit, sulandume sujuvalt massi.
Kergelt
peale kantud näokatte maha saamiseks tuleb hiljem aga päris palju vaeva näha. See
on korralikult nahal kinni ja kõik kraanikausski korralikult punane. Mälestuseks
himbadest jääb meile aga hulgaliselt loomanahast, metallvõrudest ja sulgedest
valmistatud kauneid eksootilisi ehteid, mida himba naised oma kaelas, juustes
või kätel kannavad.
Hererod
Opuwo
tänavatel jääb silma ka üks teine eristuv hõim – hererod. Nad on tegelikult
lähedases suguluses himbadega, kes samuti räägivad bantu keelegruppi kuuluvat
herero keelt. Kuid nende eripäraks on uhked silmatorkavad kostüümid, mida
tunneb kaugelt ära nende värvikate toonide, laia joonega kleitide ja peakatete
poolest.
Hererode lähiajalugu on tegelikult üsna kurb. Ligi kolmveerand hererode
populatsioonist hukati eelmise sajandi alguses Saksa kolonisaatorite poolt.
Seda peetakse ka 20-nda sajandi esimeseks genotsiidiks. Herero sõdalastel oli
tavaks kanda hukatud saksa sõdurite vormi, uskudes et nii saavad nad osa surnud
sõduri energiast. Ka herero naiste riietus on saanud mõjutusi Saksa misionäridelt
ja kaupmeestelt.
Õhtu
vedeleme Opuwo country lodges taastume päevasest kuumusest. Paarikümne kraadine
basseini vesi tundub neljakümne kraadises õhus raudkülmana. Ööbime kohalikus kämpingus,
mis on lodgest veidi eemal.
Etosha
Etosha
rahvuspark laiub aukartustäratavalt suurel territooriumil, kattes võrdlusena
mõõtmetelt enam kui pool Eesti pindalast. Algselt oli plaanis kasutada parki
sisenemiseks lõunapoolset Andersoni väravat, aga Opuwo poolt tulles tundus
mõistlikum siseneda teele jäävast Calteni nimelisest lääne väravast. See andis
ühtlasi võimaluse sõita kogu rahvuspark risti läbi. Kohe värava ees tervitavad
meid nagu muuseas puude lehti ampsates kaks
suurt kaelkirjakut. Eestis olles mõtled küll, et neid kõiki on ju nii mitmeid
kordi loomaaias nähtud ja mis seal ikka üllatavat olla saab kui pärislooduses
samu loomi kohtad aga reaalsus on siiski teine. Esimesel hetkel ikka täiesti üllatav
ja isegi uskumatu vaatepilt.
Selle
tundega ostame rahvuspargi väravast endale ka piltidega kataloogi, kus on üles loetletud
kõikvõimalikud loomaliigid, putukad, roomajad ja linnud, kellegi siin kohtuda võib
ja neid liike on sadades. Teel Okaukuejosse, meie ööbimiskohta, kohtame
peamiselt sõralisi - impalaid, antiloope, sebrasid, kaelkirjakuid ja lisaks ka
elevante, jaanalinde.
Vihmahooaeg on rohkem kui kuu võrra edasi lükkunud ja
tänu sellele saab loomi hõlpsasti näha veesilmade juures, mis siia Etoshasse on
loomade tarbeks loodud. Tee peal märkame
asustuse silti, viita Dolomite lodge ja otsustame sisse keerata - huvitava
kohaliku disaini ja supervaadetega koht! Saame siin lõunatada ja end veidi
sirutada ning liigume tempokalt edasi järgmise ööbimiskoha poole.
Eelmisel
ööl Opuwos hakkas üks telk avanedes liigendkohast murduma ja helistasime
rendifirmasse, et meile asenduse saadaksid. Nüüd kämpingusse jõudes oligi meie
üllatuseks asendustelk kohale saabunud. Transport oli ikka ootamatult kiire ja
operatiivne kui arvestada siinseid vahemaid.
Kämping ise
oli väga rahvarohke ning esimese tutvuse loomadega saab siin teha ka kohe
kämpingu territooriumi kõrval oleva veesilma juures. Kui väga kannatlik olla ja
kogu päeva viitsida siin istuda võiks pea pool kõikidest siinsetest loomadest
ära näha, no vähemalt enamuse suurest viisikust – elevandi, lõvi, pühvli, võib
olla ka leopardi ja ninasarviku.
Kuna aga
kihk on siiski pigem ise metsikut loodust avastama minna, võtame esimese sõidu ette
juba vahetult enne päikeseloojangut. Loomade vaatlemiseks ongi parimaks ajaaknaks
kas päikese tõus või loojang. Keset päeva on shansid juba oluliselt väiksemad,
sest vähemasti suuremad kaslased on siis oma öise jahisaagi juba pintslisse
pistnud ja selle peale uinakut tegemas.
Sõidame kämpingu
tarastatud territooriumilt välja ja võtame suuna Etosha soolaväljade suunas.
Pöörame spontaanselt esimesest kõrvalteest väiksemale haruteele võsade vahele
ja kaua polegi vaja tiirutada - ühel hetkel seisab meist kümnekonna meetri
kaugusel uhke ninasarvik ja põrnitseb meie poole. See on hea üllatus, sest suur
ja maskuliinne ninasarvik, kel sisuliselt puudub looduslik vaenlane, on siiski
suhteliselt arglikud ning naljalt sa nendega silmitsi ei satu. Sõidame edasi
ning üsna pea märkame lõvisid, kes rohu sees otsivalt ringi vaatavad. Pimedus on
saabumas ning õhus on tunda ärevust, ööelu intensiivistub ning siis kui
meiesugused tavaliselt magama suigatavad, siin alles tegelik elu hakkab.
Tiirutame pikalt ringi, näeme naudime avanevaid vaatepilte. Ühel hetkel kui
olime valvsuse kaotanud, turgatab meelde, et kas polnud mitte nii, et enne
päikeseloojangut peaks kämpingus tagasi olema. Kontrollin märkmetest üle - jah,
loomulikult nii ongi! Pool tundi juba loojangust möödas, pimeneb kiirelt ja
meie alles 30-ne kilomeeri kaugusel kämpingust. See võtab mõneks hetkeks ikka päris
kõhedaks, sest olime eelnevalt juba kuulnud legende, kuidas peale
päikseloojangut pannakse väravad kinni, sisse ei saa ning ainsaks valikuks oodata
aia taga autos hommikut. Mis siis, et oled ju kämpingusse sisse registreerunud
ja ööbimise eest tasunud.
Lisame
kiirust, aga palju ei saa, sest üha rohkem on oht mõni metsakodanik pimedas
alla ajada. Ühel hetkel ongi suur emalõvi risti tee peal ees. Aga see pole veel
kõik. Teeserval seisab vähemalt seitse hüääni, kes lõrisedes lõvi poole
jõllitavad. Seisatame auto ning üritame mõista, mis toimub, aga väljas on juba
liiga pime. Viimased päiksekiired veripunasel horisondil heidavad punakat
varjundit üle maantee, mis muudab nähtavuse veelgi raskemaks ning nii jääbgi
meile selgusetuks, kas hüäänid ka tegelikult üritavad rünnata lõvi, mis tundub
vähetõenäoline, või hoopis käib võitlus murtud saagi või territooriumi pärast.
Lõpuks
peame siiski mootori käivitama ja edasi liikuma. Väga kahju, sest tundub, et
nüüd see õige elu alles hakkab. Kämpinguni jõudes, on kogu territoorium
kummaliselt kottpime ja väravad suletud. Prõmmime uksel ja lõpuks ilmub üks
unine vennike välja, kes meid asjasse süvenemata varuvärava juurde suunab.
Sõidame sinna ja õnneks on pargist väljuva tee väravad veel avatud, kust kohe
ka luba küsimata vastassuunas sisse pressisime. Kohe on ka kohalikud valvurid
kohal, vehivad närviliselt oma taskulampidega kottpimeduses, sest nagu peagi
selgub, on elekter kogu territooriumil kadunud ning meile hakatakse selgitama rangeid
reegleid. Kuna aga oleme end juba parki sisse pressinud, on selge, et
vabatahtlikult me end siit loomade vahele välja tõsta ei lase. Seletame
põhjalikult, kuidas auto mootor tee peal katki läks, millist vaeva me selle
parandamisega nägime ning lõpuks päädib vaidlus sellega, et jätame oma paberid
valvuri lauda ning lepime kokku kohtumise hommikuks, kui suur ülemus kohale
tuleb.
Hommikul
ärkame enne kuute ja läheme pargi kõrval oleva veesilma äärde loomi vaatama.
Selgub, et oleks pidanud veerand tundi varem tulema, sest äsja olevat looduse kroon
lõvi just lahkunud. Meile jäävad vaatamiseks vaid toiduahela järgnevad osad -
sebrad, impalad ja antiloobid. Nüüd kus päike väljas ja linnud rõõmsalt
sädistamas, tundubgi kõik vastukaaluks eelneval õhtul nähtule jälle taas nii
üllas ja sulnis. Nagu paradiisi kujutaval maalil, kus kõik loomad sõbralikult
koos eksisteerivad. Paraku näeme meie siinsel pildil vaid neid, kes öises
olelusvõitluses ellu jäid.
Võtame täna
väga rahulikult, sööme hilist hommikusööki ja vedeleme basseini ääres. Päike on
kuum ning kaua ei kannata päikese käes olla, varju all on veel olla täiesti
talutav. Vahepeal käib Aive ka suure ülemusega kohtumas, et dokumendid tagasi
saada. See läheb õnneks libedalt, sest onule on vahepeal kümme korda suuremaid
probleeme tekkinud ning meie teema on selleks korraks maas.
Edasi
liigume ida suunas, Namutoni kämpingusse. Lõuna ajal kerkib temperatuur taas
üle kolmekümne ja see tähendab ühtlasi, et sellise kuumusega siin suurt kedagi
ringi uitamas ei näe. Kui mitte arvestada antiloobilisi, kes on juba nagu
tapeet seinal. Tasapisi oleme ka juba ise kuumusega harjumas ning aru saanud,
et autos ei ole konditsioneeri tark kasutada. Pigem hoiame auto aknad lahti ja
üritame tuulebriizidest kosutust saada. Teeme vahepeatuse Halali kämpingus, mis
on suurepärane koht järgnevaks kosutavaks supluseks jahedas basseinivees ja
karastavaks õlleks ning jätkame matka. Namutoni, kuhu õhtuks jõuame, on
oluliselt rahulikum koht, vähem inimesi ja looduski juba rohelisem. Esmakordselt
on kämpingu koht muru peal.
Järgmisel
hommikul teeme veel viimased tiirud lähimate veesilmade ümber. Kaelkirjakuid on
seekord kohal kohe hulgim. Loendame siin neid kokku pea paarkümmend!
Ilus punkt
Etoshale, lehvitame neile ja vurame edasi Rundu suunas, mis jääb Namiibia
lõuaserva, vastu Angola piiri.
Jõulud Rundus
Nelisada
kilomeetrit ning kliima ja loodus muutub pea täielikult. Liigume
poolkõrbelisest kliimavöötmest pool-troopilisse. Kõik läheb silme all aina
rohelisemaks ja lopsakamaks. Mida lähemale Rundule, seda sünkjamaks läheb ka
taevas. Esmakordselt peale teist nädalat saame näha vihma ja see on ikka tõeline
vihm. Taevas müristab täie raginaga, tuuleiilid puhuvad hooti üle tänavate nii,
et roigasaedadega ümbritsetud bambushütid kohati liiva iilide alla mattuvad,
välk sähvib täiega. Kohalikud ei lase sellest end aga väga segada. Lapsed
sebivad karjakaupa mööda teeääri ja lehvitavad sõbralikult kui neist möödume.
Tasapisi hakkame harjuma juba ka vasakpoolse liiklusega. Vasakusse ritta
hoidmine tundub juba iseenesest mõistetav, ka vasaku käega käigu vahetamine ei tundu
enam suuremat sorti väljakutsena. Mis aga endiselt harjumatu, on vastaspool
asuv suuna näitamise kang. Ikka ja jälle lõppeb suuna näitamine sellega, et
kojamehed käivad klaasil edasi-tagasi.
Lõpuks
maabume Kawai jõe kaldal, Tambuti lodege`s. Üle jõe paistab juba Angoola. Igati
kena kohakene, kus jõulud rahulikult
vastu võtta. Tellime õhtuks Oryxi liha ja kohalikku jõekala, lisaks ka Lõuna
Aafrika Pintoage`i. Liha ja kala ei ole kül suuremat sorti maitseelamused, aga
see eest eksootilised ja Aafrika kohta võib igati rahule jääda. Lastele on
vahepeal päkapikud külas käinud, vaatame kinkide lahtiharutamist ja elame
üllatustele kaasa.
Jõulu
esimest püha tähistame kohalikus katoliku kirikus, mis on omaette kogemus.
Kirik on pidulikes rõivais inimesi ääreni täis, meeleolu ülev. Kõik õõtsuvad
edasi- tagasi käte ja kehaga hoogsalt õõtsudes, teada- tuntud jõululaule saadavad afrotrummid ja häälekad
huilged. Arvestades meie põhjamaist ülimalt tõsist ja konservatiivset
jõululiturgia formaati, on see siin kõik vägagi elamuslik ja nauditav.
Kawango jõgi
Jõulukontserdi
meeleoludes jätkame oma reisi edasi mööda Caprivi maakitsust ida suunas läbi
Divundu ja Kongola, et jõuda õhtuks Kawango kämpingusse. Caprivi on kitsas pea
500 km pikkune maakitsus, mis jääb põhjast Angoola ja lõunast Botswana vahele.
See rajati jõuga Saksa okupatsiooni ajal, et saavutada juurdepääs Zambesi jõeni
ja sealt edasi Saksa Ida-Aafrika kolooniani, mis oli osa tänasest Tansaaniast.
Teepeale jääb mitmeid rahvusparke. Peame aga tegema valikuid ning eelistame
otse Kawangoni sõita ja külastada sealset rahvusparki.
Kawango lodge`i jõudes selgub ootamatult, et oleme meie tegelikust
telkimiskohast juba mööda põrutanud. Kohapealne vaatepilt hellitab silmi,
disain on elegantne ja lux-Aafrikalik. Arvestades võimalikku vihmasadu, maksame
seekord lisaks ning saame ööbimiskohad telkmajades või täpsemalt öeldes luksustelkides,
mis kujutavad endast postidele tõstetud puitalustel olevaid presentriidega
kaetud karkasse jõe kaldal. Telgid on igati toredad ja mugavad, eraldi
magamistoa ja maitsekalt sisustatud tualetiga. Ning väga ilusa vaatega jõele,
mis otse meie juurest mööda vuliseb.
Enne
pimeduse saabumist sõidame ka rahvusparki. Esmane eelistus on võtta pigem
jõematk, aga kuna kauguses juba müristab ja lööb välku, siis paadisõitu ei
söendata pererahva poolt ette võtta. Paat on metallist ja liigagi magus
sihtmärk äikese jaoks.
Paneme oma
autole käigu sisse ja kimame pargi suunas. Mõnikümmend kilomeetrit sõidetud,
läbime ühe paljudest tavapärastest küladest, kus rahvas veel meeleolukalt jõulu
esimese püha järgselt külatänaval ringi hängib. Liigume mõõduka kiirusega, nii
umbes 50 km tunnis, kuni ühel hetkel üks uljas noor neegrinaine hakkab kätt
vibutades meie auto poole liikuma. Jüri on seekord roolis ning üritab kiirelt auto
vastassuuna vööndisse kallutada, et mitte lasta ennast üksikust lehvitajast
segada. Naisterahvas aga läheneb ja läheneb ning lõpuks hakkab hoo pealt auto poole
hüppama. Jüri teeb veel viimase järsu pöörde vasakule, et kokkupõrget vältida,
mis ka õnnestub, aga naine jõuab siiski käega vastu juhi poolset peeglit
prahmatada nii, et killud lendavad ning seejärel vajub teele kotina kokku.
Peatume kohe
ning peale esimesest ehmatusest taastumist saab üsna pea selgeks, et kogu küla
on end pühade puhul pildituks joonud ja ei saa veel arugi millisest õnnelikust õnnetusest
on nende suguõde pääsenud. Õnneks tuleb juba eemalt vanemaid inimesi ning
naisterahvas, kes kerge käekriimustusega pääseb, toimetatakse tee äärde istuma.
Kõik oligi
seni juba siinset liikluskultuuri arvestades liiga hästi läinud. Ohkame
sügavalt ning kaalume selles parajas shoki olukorras ka lodge`i tagasi minekut,
aga kuna päike pole veel loojunud, otsustame kõige kiuste ikkagi rahvuspargi
üle vaadata. Temperatuur on juba õhtuselt jahe ning park on võrreldes seniste
Namibia poolkõrbeliste loodusparkidega väga lopsaka taimestikuga. Kohati läheb
tee puude vahel nii kitsaks, et autoga on suisa keeruline läbi pressida.
Looduslik keskkond on igatahes ümberringi väga eksootiline. Maha kukkunud puud
ja nendel kasvavad erinevad ronitaimed, huvitav linnulaul ja taimestik.
Mida aga ei
ole, on loomad, sest ohtrad vihmavalingud on sundinud neid pigem põõsaste
varju, kui lagendikel ja teeradadele huitama. Enne lahkumist märkame aga siiski
puude all esmakordselt pühvleid ja päris hulgaliselt. Neli suurest viisikust on
nüüdseks nähtud.
Peegli paranduses
Alustame
päeva lahenduste otsingutega, kuidas katkine juhipoolne autopeegel korda saada,
mis eelmisel õhtul puruks löödi. Ilma tahavaate peeglita edasiliikumine oleks
ilmselgelt liiga riskantne. Autoremonditöökojast pole mõtet muidugi unistadagi
ning sobilikes mõõtmetes peegli aseainet ei leia me ka lähimast suveniiripoest.
Lõpuks sebib üks kohalik külamees meile umbes käelaba suuruse murtud servadega peeglitüki,
mille ta ilmselt kodus suurema peeglitüki purustamise tulemusena on saanud. See
tundub igati sobilik ning rullime tüki isoleeriga korralikult auto peeglihoidja
külge kinni. Tulemus on täitsa talutav ning nagu hiljem selgub, kestab see
kenasti meie reisi lõpuni välja.
Kawango küla: Elevandi kaka insight
Auto taas
liiklemiskõlbulikuks saadud, jätkame oma hommikut Kawango küla tuuriga. See
osutub senistest külastustest paraku kõige turistilikumaks aga mõningaid
tarkuseteri on siit siiski kõrva taha panna. Nagu näiteks see, et elevandi
sõnnik on igati praktiline abivahend. Hambavalu korral pannes seda vastu hamba
iget, on tal paistetust leevendav toime. Veelgi enam, kui elevandi sitt alla
neelata, aitab see kõhulahtisusest kergesti jagu saada. Lisaks on ta tänuväärne
lõkkematerjal ning selle aromaatse lõhna ja suitsuga kõik sääsed eemale
peletada. Vot nii!
Täna on
plaanis kahe riigipiiri ületamine, kõigepealt Namiibia-Botswana piir ja
seejärel Botswana-Zimbabwe piir, et õhtuks ühe otsaga Viktoria joani jõuda.
Arvestades meie seniseid piiriületamise kogemusi nii lääne- kui ka ida-Aafrikas,
kõlab kõike seda ühe päevaga teha võimatu missioonina. Tuginedes aga kohalike
soovitustele, võtame selle siiski ette.