REISIKIRI

Myanmar (Birma)

Myanmari külastamine on alati vastuoluline. Võiks öelda, et isegi eetiline küsimus. Alates 1995-st aastast on Myanmari tuntud vabadusvõitleja tütar ning tunnustatuim opositsiooni liider Aung San Suu Kyi, rahvasuus tuntud ka lihtsalt The Lady, korduvalt pöördunud muu maailma poole palvega: „Külastage meid hiljem". Sellele üleskutsele on olnud tugevaid pooldajaid. Aga ka vastaseid.
Boikoti pooldajate arvates toetavad turistid oma rahaga valitsevat Huntat, mida viimane hädasti vajab, pikendades seeläbi veelgi agooniat, milles riik sipleb juba kümneid aastaid. Ning lisaks eelnevale kasutab valitsus turismiga seotud kohtade arendamiseks sunnitööjõudu, rikkudes sellega jõhkralt inimõigusi.
Turismi pooldajad leiavad siin siiski, et turism on ainuke võimalus kohalike jaoks teenida lisatulu ning saada ühendust välismaailmaga. Boikoteerijate kahjuks kõneleb ka teatav silmakirjalikkus, sest miks mitte boikoteerida siis juba ka näiteks Kuubat, Tiibetit või Hiinat, kus lood inimõigustega samuti mitte rohkem kui korras. Dalai Laama on omaltpoolt teinud kõik selleks, et kutsuda muud maailma külastama Tiibetit ning seeläbi teadvustama Tiibetis valitsevat probleemi.
Nii et kokkuvõttes on otsus igaühe enda teha. Meie otsuseks oli minna.



Veendusime selle otsuse õigsuses üsna mitmel korral hiljem ka kohapeal, vesteldes kohalike inimestega septembridemonstratsioonidest ja suhtumisest turismindusse. Ühe huvitavaima argumendina toodi välja fakt, et vaid turism on sundinud valitsust arendama riigis internetti ja telefonisidet. Ning just selle puudumine oli üks peamisi põhjuseid, miks valitsusel õnnestus rahvahulki omavahel isolatsioonis hoida ning demonstratsioonid nõnda kiirelt ja tõhusalt maha suruda.

Viimase aja sündmused riigis on paraku vahendanud turistide voogu pea kümnekordselt. Turistide vähesust oli tunda igal hetkel. Maandudes riigi moodsaimal ja suurimal endise pealinna Mandalay lennuväljal, sai meie lennuk uhkes üksinduses rulleerida üle kogu lennuvälja. Väike 70-ne kohaline lennuk oli täis pakitud pooleks nii kohalikke kui ka Hiina ärimehi, kes siin suuremat osa riigi majandusest omavad. Peale meie ei ühtegi rännumeest.



Lennujaamas puudus ka igasugune nn turismiinfo, kust esmast teavet transpordi ja ööbimise kohta saada. Hiina Birma saatkonnast saadud turismibrozüüri ei soovinud me siiski kasutada, sest see sisaldas vaid riiklike hotelle ning see ei sobinud kokku meie sooviga vältida valitsusele kuuluvaid ettevõtteid ning toetada vaid kohalikku eraettevõtmist. Valjudes lennujaama hoonest, leidsime suht kiiresti autot meenutava sõiduvahendi ning palusime end kesklinna sõidutada. Tunnine teekond linna suunas oli vägagi kirgastav, justkui rännak ajas kolm sajandit tahapoole.





Teeservadel liikuvad vesipühvlitega vankrid ning taamal laiuvad riisiväljad täis askeldavaid põllutöölisi kõige algelisemate põllutööriistadega, olid kõik kokku justkui kaadrid ajalooraamatutest. Olime lõpuks päral!



Mandalay oli Myanmari pealinnaks enne Briti koloniaalperioodi ning kannab täna kultuuripealinna staatust. Linn ise ei ole kaugeltki ilus, kui pidada silmas kõike seda, mida siia ehitatud viimasel sajandil. Huvitavaks ja põnevaks teevad selle koha siiski siinsed kloostrid ja pühakohad. Eriti mõjusad on senini säilinud tiikpuu puidust ning ohtrate puitnikerdustega kloostrid, mida mitmes kohas kohtasime. Puit mõjub soojemalt ja elavamalt kui kivi ning on tugeva sisendusjõuga.



Lihtsad ideed mõjuvad alati geniaalselt. See käib kindlasti ka Kuthodaw Pagoodi kohta, mis on ristitud "maailma suurimaks raamatuks". Kesk-stuupa ümber on rajatud 729 väike-stuupat, milles igas ühes on marmortahvel raamatu ühe leheküljega.



Tundub, et Myanmaris on saanud reegliks, et iga uus valitseja valib riigile ka uue pealinna asukoha. Nii tehti seda sajandeid tagasi ning sama harrastab ka tänane Hunta valitsus. Mandalay ümbruses on mitmeid endisi pealinnu (Amarapura, Mingung, Sagaing), millega tutvumist siin ohtralt iga nurga peal pakutakse. Ning neid tasub kindlasti külastada. Veendusime selles ise.



Surematuse linna, Amarapura, lähistel käisime Mahagandhayon Kyaungi mungakloostris. Väga mõjus vaatepilt avanes munkade ennelõunasele söögikorrale mineku jälgimisel – tuhanded mungad hiirvaikselt rivis liikumas, igaühel käes anum toidu kogumiseks. See on munkadele ka ühtlasi viimane söögikord päevas. Mungaelu on teadagi kasin.





Üheks vaatamisväärsuseks Myanmaris on kindlasti inimesed ise, kelle sõbralikku naeratust jätkub kõikjale. Eriti päikeseline on see Myanmari naiste puhul, kelle näod on alati kaetud Thanakha puust tehtud loodusliku puudriga, mis käib nii make up-i, näohooldusvahendi kui ka päikesekaitse eest. Mehed harrastavad veel senini kanda sarongina seotavaid seelikuid, mis on tõenaoliselt kaasa tulnud ajast, mil oldi osa Briti Indiast.

Myanmari tuiksooneks on kogu riiki põhjast lõunani läbiv Irrawaddy jõgi. See on ka suurepäraseks võimaluseks liikuda sujuvalt edasi Mandalayst Bagani suunas. Jõereis kestab terve päeva ja on võrreldav sarnaste jõeretkedega mööda Nigerit ja Niilust.



Jõereisi sihtpunkt on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud müstiline Bagan, mis on samuti Myanamary üks kunagisi pealinnu ning mille õitseaeg jäi 11-13.sajandisse.





42-l ruutkilomeetril on kokku üle mitmetuhande templi – kloostri ja stuupa. Seda on rohkem, kui jõuab ette kujutada. Esimesel päeval rentisime hobukaariku ning sõitsime terve päeva templite vahel ringi. Teisel päeval tuuritasime jalgratastega. Eriti kaunis ja igavikuline on päikeseloojangu vaatamine.



Baganist võtsime suuna Inle järvele mis on koduks peamiselt Intha inimestele. Merepinnast pea kilomeetrikõrgusel laiuv 22 km pikkune ja 11 km laiune järv asub tasandikul, mis jääb maaliliste mägede vahele. Koik, mis siin on, on seotud järvega. Kokku arvatakse siin elavat ca 130 000 inimest.





Järve peal asub ka suurem osa teivastel seisvatest küladest.









Vee peale on loodud ka ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike muud eluks vajalikku, kala tuleb (loe: ujub) nagunii koju kätte. Mandrilt tuuakse mullamättaid ja istutatakse need vaiade otsa, mis hoiavad kokkukasvanud mättaid minema ujumast. Nii on siia rajatud lausa kasvanduste kaupa näiteks tomatiaedu.

Paadiga mööda järve liikudes ei pääse ka kõikvõimalikest käsitöö kohtadest. Tekstiili, metalli, tubaka jms sarnase tootmine toimub veel täna kõik samal tasemel nagu meie esivanemad tegid seda sadakond aastat tagasi. Eriline on siinsete naiste oskus toota tekstiili lootoselillede varte sees olevast venivast niiditaolisest sasist. Kangastelgedel kootakse ta riideks ja kokku moodustub selline kotiriide moodi tõeline ökokangas.



Inle jarv on tuntud siinsete kalurite eksootilise aerutamiskunsti poolest, mis on saanud yhtlasi ka jarve tunnuskujundiks. Aerutamine toimub yhe jalaga paadi tagaosas seistes ning teise jalaga aeru soudes, mis jatab molemad kaed vabaks toimetamaks kalavorkudega.





Inle järvel on võimalus kohtuda ka Padaungi hõimu naistega, kelle päriskoduks on põhja-Birma, Tai piiri poolne osa. Hõimu eripäraks on naistele kaelavenituseks seatavad pronksist võrud, mille eesmargiks on pikendada naise kaela niipalju kui võimalik. Võrude seadmist alustatakse 6-7 aastaselt ja mida enam neid juurde tuleb (iga kahe aasta tagant uus) seda väärikamaks naise staatus muutub. Suurimat karistust Padaungi naisele, kui võrudest ilmajätmine, olla ei saa.
Tänaseks on Padaungi hõimus alles ligi 7000 naist, kes iga päev kannavad endaga kaasas ligi 2-3 kg kaelavõru.



Vana aasta viimasel õhtul sõitsime kanuuga mööda kitsaid sisekanaleid ning jõudsime päikseloojanguks keset hõbedasi riisipõlde teivastel seisva kloostrini. Eemalt vaadates tühjana seisev klooster oli siiski koduks ühele mungale, kes oli ütlemata rõõmus meie saabumise puhul. Pühamees oli 68 aastane ning veetnud siinses kloostris juba 28 aastat. Vestlesime temaga kuni väljas pimedaks laks, soovisime talle head vana aasta lõppu ning läksime ööbima järve lähistel olevasse Nyaungshwe külakesse.



Meie reisi lõppsihiks sai Yangonis asuv Myanmari kõige püham koht Shwedagon'i pagood. Väidetavalt olevat siin rohkem kulda kui Inglise Pangas. 98 m kõrgune kuldlehtedega kaetud stuupa kõrgub ja domineerib üle kogu linna. Legendi järgi on stuupas säilitatud viimase Buddha 8 juuksekarva ja kolme eelneva Buddha säilmed.





Shwedagon'i pagoodil on seos ka Eestiga. Siin tegutses oma elu viimases pooles pühamehena Eesti kuulsaim budist Vend Vahindra (1873-1962), kodanikunimega Karl Tõnisson, kelle XIII Dalai Laama nimetas Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu Budistlikuks Peapiiskopiks.

Viimase päeva õhtu veetsime Yangoni keskväljaku ääres paiknevas interneti kohvikus. Just siin ümbruses toimusid riigi viimased septembrikuised meeleavaldused. Esimesi asju, mis koheselt suleti, oli loomulikult siinsed internetipunktid. Hunta teeb kõik selleks, et info levikut piirata. Viimase üllatusena tõsteti just meie siinviibimise ajal kõikide satelliit TV omanike aastamaksu tasemeni, mis sisuliselt sunnib kõiki sellest loobuma. Käekiri tuleb vägagi tuttav ette!

Oleme täna juba teist päeva Laoses ja ei suuda ikka harjuda olukorraga, kus elekter on olemas 24 h ööpäevas, kus internetile ligipääsu ei piirata ning kus majaseinast vaatab vastu ATM automaat. Kohalikud ei oska siin ilmselt arvatagi, kui õnnelikuna nad end võrreldes Myanmari rahvaga tundma peaksid.

Muidugi on igal mündil kaks külge. Myanmar on veel puutumata turistide hordadest ning seetõttu ka äärmiselt ehe. See oli meie jaoks siiani üks mõjusamaid kogemusi.

"Kagu-Aasia tuur vol.2" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD