Martinique ja Saint Lucia
märts 2014
Kariibi mere saartel
Otsisin juba ca aastake tagasi võimalust Kariibi mere saarte külastamiseks ning üsna veendunud kinnisidee oli ka see, et parim võimalus selleks on need meritsi läbi seilata.
Ühel veebruarikuu keskpäeval potsataski postkasti e-meil, et Nordea katamaraan, mis teinud ringi ümber palli, on nüüd Kariibil seilamas ning asjaarmastajatel oleks võimalus üks meeleolukas reis sealkandis võtta. Kirjutajaks oli Riivo. Olin teinud Riivoga korra purjesõidu Gotlandile, trehvanud Väinamere regatil ning päevakese ka Soolomonide saarel, kus Riivo Nordea purjetamise etapp lõppes ja minul algas. Pikemat mõtlemist polnud vaja ning andsin oma kinnituse. Kuu enne sõitu oli Riivo kenasti kuuese reisiseltskonna kokku saanud.
Lennuki peal teemat arutades selgus, et kisub vist seikluseks - kaasalööjad kohtuvad suures osas esimest korda elus ning täpne purjetamismarsruut, mida mööda kulgeda, polnud veel paigas. Suurepärane, reis võis alata!
Fort-de-France, Martinique
Martinique on Prantsusmaa departemang teisel pool Atlandit, nii et sinna lendamisel on sisuliselt tegemist Prantsuse siselennuga. Mis küll kestab üheksa pikka tundi :). Neid lennukeid voorib emamaa ja saare vahel mitmeid päevas, nagu liinibusse, ning väidetavalt on hinnatasegi kohalike jaoks vaid paarisaja euro tasemel. Sama kehtib ka mobiilikõnedele, mis on kümme korda odavam, kui muudel saartel. Ning tõenäoliselt ka paljudele muudelegi asjadele. Sotsialistlik Prantsusmaa on teinud kõik, et oma endiseid kolooniaid pehme võimuga emamaa sügavas rüpes hoida.
Alustasime oma merereisi Fort-de-France\'ist, otse linnale nime andnud merekindlustuse jalamil laiuvalt lahelt, kus Nordea katamaraan meid juba koos kapten Sveniga ootas.
Marinique`i tänane pealinn Fort-de-France sai pealinna staatuse peale 1902, kui endine pealinn Mont Pelee sisuliselt kümne minutiga vulkaani tuhaga üle kaeti ning kõik 30 000 linnaelanikku endaga hõõguvasse hauda kaasa viis.
Linnakesega tutvumine jäi põgusaks, kuna päikseloojanguni jäid vaid mõned tunnid ja arvestades laupäevast päeva, oli niigi kogu linnaelu juba keskpäevast välja surnud. Õnneks töötasid aga toidupoed, nii et saime oma esimeste päevade toidumoona jahile toimetada ning selle teadmisega juba järgmise päeva hommikul purjetada edasi järgmisse sadamasse - Le Marini.
Le Marin, Martinique
Le Marini jahtsadam on tuntud kui purjejahtide turvasadam, olles üks väheseid jahtide pelgupaiku siinsete keeristormide eest, mis Kariibi saari kimbutavad igal aastal augustist oktoobrini. Turvasadamad on kohad, kus kindlustusfirmad julgevad ka jahtidele kindlustust pakkuda, mistõttu kasutatakse seda piirkonda massiliselt ka lihtsalt jahtide nö parkimiseks. Silmaga haarates tunduski, et vaid kümnendikes jahtides kees elu.
Meie jaoks oli oluline saada siin kai koht, et oma katamaraani veepaake tankida ja ankrumehhanismi parandada, millest viimane küll ei õnnestunud, sest kohalik \"my friend\" mõistis, et teenimisvõimalus on tema jaoks olematu, laiutas vaid käsi ning sammus süüdimatult minema. Üllataval kombel on niivõrd sõidetavates kohtades, nagu Kariibi mere saared, kaide olemasolu väga rariteetne teema. Parimal juhul on vaid poi kohad ning väiksemates kohtades tuleb leppida vaid ankrus püsimisega. Iseenesest on see OK, aga laeva ja maa vahelise logistika teeb see keeruliseks.
Rodney laht, St.Lucia
St.Lucia oli esimene iseseisev riik, mida külastasime. Jäime ankrusse Rodney nimelises nö kunstlikus laguunis, mis on inimese poolt loodud.
Laguun on ümbritsetud uhkete luksusvilladega, mida päikesenäljas eurooplastele ja ameeriklastele osakutena pakutakse.
Sellega külgneb ka täismahus väljaarendatud Eurolinnak, kus kõik vajalik valgele inimesele ühte kohta kokku kuhjatud. McDonalds vaid puudus. Veel:)
Rodney Laht on muuseas ka kuulsa üle Atlandi kulgeva regati ARC lõpppunkt, mis saab alguse Grand Canarialt.
Marigot laht, St.Lucia
Jahtsadamad, kus seni peatunud oleme, on superilusad kohad, väga maaliliste vaadetega, aga siin on reeglina ümberringi nooblid kinnisvara-arendused ning kohalike olmega kokkupuudet väga ei ole. Aga noh, ega seda kohalikku siin nii väga enam säilinud polegi, arvestades milliste hordidena siit neid kruiisilaevu ja muid turiste läbi ratsutab.
Marigot jahtsadamast oli hea võimalus käia ka natuke saart vaatamas. Kauplesime endale minibussi ja sõitsime St Lucial ringi. Ega saarte sisemaal suurt midagi põrutavat näha pole. Kuna saared on vulkaanilise päritoluga, siis käib elu reeglina vaid vee ääres lahe soppides. Ning sedagi peamiselt Kariibimerega külgneval läänerannikul, sest idarannik on valla Atlandi tuultele ja lainetele ning seetõttu ei anna seal leiba ei põllumajandus ega ka turism. Sisemaa on üldjuhul mägine ja asustamata. Kõik arvestamisväärsed teemad on vähemal või rohkemal moel seotud siiski vaid veega.
Turistide jaoks tähendab see purjetamist, snorgeldamist, sukeldumist, kalapüüki, lebotamist randadel ja jahtidel. Kohalike jaoks aga valdavas osas turistide teenindamist.
Kohalik rahvas ning eriti turistidega kokku puutuv publik on üsna tõrjuva ja kindlasti mitte teenindava hoiakuga. Meenutab pisut Jamaikas kogetut. Rastafarism on levinud teema ning rastamehi võib siin igal tänava nurgal hängimas ning kanepit kimumas näha. Viimast nimetatakse Bob Marley\'ks ning seda käiakse ka ohtralt turistidele pakkumas.
Hinnatase on kõrgem kui Eestis, eriti kõik see mis turistidele suunatud. Seetõttu on siinsed turistid valdavalt heas vormis pensioniealised ning noori bailajaid sisuliselt ei kohta.
Käisime vaatamas Anse La Raye kalurite küla, snorgeldasime Anse Cochonis (paraku oli parima snorgelduskohana väljareklaamitud paik väga kesise veealuse maailmaga) ning käisime ka Soufriere nimelises linnas, mis oli esimene Kariibi mere hõnguline koht. Eriti efektne oli linna koloniaalarhitektuur.
