REISIKIRI

Mali: Ma olin Timbuktus

Eestlastele on tuttav ütlemine: Käia Pariisis ja siis surra. Teel Bamakost Moptisse kuulsime bussi tagaistmel austraallasi lausumas sama mõtet aga natuke teisel kujul: käia Timbuktus ja siis surra. Kui aasta tagasi olime oma Lääne-Aafrika marsruuti paika panemas, siis Timbuktu oli kindlasti üks nendest kohtadest, kus tahtsime ära käia.
Selle linnaga kaasaskäivad legendid räägivad läbipääsmatust maailmanurgast, kus sool oli kullaga samas hinnas ning pikka ega ei olnud kõrvalistel tõendeid linna tegeliku väljanägemise kohta.

Timbuktu on linnake lääne-Aafrika riigis Malis, asudes Sahara kõrbe lõunaserval Nigeri jõe käärus.

 

15-16. sajandil oli Timbuktu Islami leviku keskpunktiks Aafrikas ning Mandingo Askia dünastia pealinn, siin asub sellest ajast pärit maailma vanim ülikool (Koranic Sankore University). Timbuktus on siiani säilinud ka 14-15. sajandist pärit kolm suurt traditsioonilises stiilis ehitatud mošeed - Djingareyber, Sankore ja Sidi Yahia.

 

Kaitsmaks linna ja selle ajaloolisi väärtusi kanti ta 1990. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Timbuktu asutati AD 1100 kui Tuareegide hooajaline laager. Kui linn 13. sajandil Mali impeeriumiga liideti, püstitati siia Mali sultani Mansa Musami poolt ka silmpaistvad ehitised (suur mošee ja kuninga residents). 1960. aastal sai Timbuktu osaks Mali sõltumatust vabariigist.

Olles juba aastasadu strateegiliselt oluliseks kaubateede ristumiskohaks, saabusid siia suured kaamelikaravanid põhja poolt kõrbest, tuues soola ja suundudes siit tagasi üle kõrbe elevandiluu ja väärismetalliga. Üks kilo soola oli omal ajal olnud samas hinnas mis kilo kulda.

Karavani peatusteta edasi-tagasi teekond üle kõrbe võtab aega ca 36-40 päeva ja nii on seda teed liigutud aastasadu. Tõsi, tänapäeval teevad selle töö ära suuremas osas veokid aga paar korda poole aasta jooksul on veel karavanid endiselt liikumas. Nende karavanidega on võimalik ka turistidel ühineda ja alati märgitakse, et tegemist on ühe maailma raskeima retkega. See on teekond, kus tagasiteed ei ole, kui teekond muutub tüütavaks või kui näiteks ka haigestud.

Kuna linnake on olnud pika aega maailmast otsekui äralõigatud liigub siin igasuguseid legende. Kui esimesed eurooplased hakkasid siia linna tulekut üritama oodati pikisilmi kirjeldusi, milline tegelik pilt linnast välja näeb. 19 sajandil see ka õnnestus ja pilt, mis avanes ei meenutanudki kullatud teedega linna, mida oodati. Rännumeest ootas ees tolmuste liivatänavatega linnake kõrbeserval kus endisaegsest hiilgusest ei olnud enam midagi järel.

Meie saabusime Timbuktusse pealelõunasel ajal peale viie tunnist loksumist autokabiinis ja pooletunnist praamisõitu mööda Nigeri jõge. Teede ääres oli palju eeslikaravane, kes tõid mitmesaja kilomeetri taha tarbekaupu, soola ja süüa. Olime ettevalmistunud selleks, et tänane Timbuktu on vaid oma endise hiilguse kahvatu vari - liivatolmus savimajad ja tolmused neegrilapsed kitsastel nimetutel tänavatel liivas sumpamas, kuid ikkagi tundus pilt meile kuidagi nukker.

Linna põhilisteks liikumisvahenditeks on eeslid ja mootorrattad. Ainukesed autod, mis siin liikuda saavad on spetsiaalse liivas sõitmise varustusega maasturid. Linnas pidi juba olemas olema ka üks takso kuid meie külaskäigu ajal oli ta kahjuks katki ja nii jäi meil see testimata. Hetkel on kõrbelise liivatormi Harmattani aeg ja see tähendab, et liiva edasi kandev kõrbetuul varjab ära isegi päikese.
Linnas ringiliikudes on suu ja silmad kogu aeg liiva täis ja ka peale mitmepäevast harjutamist ei suutnud me sellega leppida.

 

Külastasime linna suurimat mošeed, mis on väidetavalt ka ainuke, kuhu lastakse sisse mitte-moslemeid. Mošee lasi ehitada Mali imperaator 14. sajandil kui ta oli tegemas palverännakut läbi Sahara Mekasse. Timbuktus asub ka maailma üks vanimaid ülikoole, mis kahjuks aga mõned aastad tagasi suleti. See oli 16. sajandil moslemi maailmas üks suurimaid araabia hariduse keskusi.

 

Täna on Timbuktu kaudu islam toodud Sahara lõunaserva ja Aafrika riigid on siitkaudu suuresti islamiusu ka omale saanud. Tasapisi on jõudmas Timbuktusse ka moderne maailm - alates eelmisest aastast on siin mobiililevi. Mobiil on staatuse sümbol ja see ripub igal vähegi tegusamal tegelinskil kaelas, mis muidugi ei tahenda, et nendes mobiilides tingimata SIM-kaart sees on...

Olulise tõuke meie jaoks Timbuktusse sõit ette võtta andis seal samal ajal toimunud kõrbefestival. Timbuktu tundub olevat tõepoolest maailma serval kuid kõrbefestival toimus Timbuktust veel 65 km edasi kõrbesüdame suunas (huvilistele : http://www.festival-au-desert.org). Seepärast peetakse seda ka maailma kõige ligipääsetamatuks festivaliks.

Kuna teed ei ole ja liikuda tuleb otse pehmel liival siis ligipääs sinna on liiklus suurtel veoautodel. Festival on välja kasvanud tuareegide pidustustest ja sel aastal toimus viiendat korda. Korraldajateks on Mali kultuuri- ja turismiministeerium koos tuareegide ühinguga. See on suur tuareegide muusikapidu ja nende jaoks oluline kogunemiskoht.

Turistidele müüakse limiteeritud arv festivalipääsmeid ja sel aastal oli see arv 200. Kuna tegemist on eksklusiivsusega siis on ka hinnad vastavad. Sissepääs maksis 130 EUR ning siia lisandus kohamaks ööbimise eest tuareegi telgis otse kõrbeliival ning toit. Kohalikele on kõik festivalil tasuta, mis tähendab, et turistidelt saadava rahaga kaetakse tuhandete tuareegide festivalikulud. Kokku kolm päeva kestval festivalil esitlevad tuareegid oma kunsti ja kohale on kutsutud ka Mali artistid. Igal aastal tuuakse ka keegi esineja rahvusvaheliselt areenilt ning sel aastal olid kohal Saksa , India ja Aafrika muusikud.

 

Festivalil ringiliikumine tähendab päevade kaupa sõna otseses mõttes liivas sumpamist. Öösel kui tuareegitelgis end kerra tõmbad ei anna ka liiv rahu - mitu korda öö jooksul ärkad selle peale, et peen liiv tuiskab hoogudena otse näkku. Tuareegid kannavad nii ööl kui päeval turbaneid ja ilma nendeta ei kujutaks kõrbes olemist enam ettegi. Juba esimestel festivalitundidel olid ka kõik turistid end turbanitesse mässinud ja olemine muutus sellest kohe paremaks. Turban varjab näo liiva eest ja kaitseb ka silmi.

 

Tingimused, kus festivali korraldatakse tunduvad olevat siin küll kõige raskemad maailmas - kohale tuleb tuua autodel läbi pehme kõrbeliiva kõik alates veest ja elektrist. Festivali korraldamise märke nägime kõikjal kui Timbuktu poole liikusime. Teedel olid liiva sisse kinnijäänud või purunenud veoautod, laadungiks suured madratsikoormad või lavatehnika . Kokku kulub teekonnale festivalile jõudmiseks reeglina 2 päeva- siia sisse jääb 500 km uhamist ja praamiületus, sest Timbuktu asub Nigeri jõe teisel kaldal. Viimane 65 km sõitu kõrbeliivas võtab aega ca 4-5 tundi pluss autoparandus ja teepeatuse aeg otsa.

Tuareegid on Sahara piirkonnas elanud aastasadu ja koloniseerimisperioodil lõiguti ka nende ala mitmeks erinevaks riigiks.

 

Veel 1996.a oli viimane tuareegide katse end iseseisvaks muuta ja manifestatsioonid olid isegi Mali pealinnas Bamakos. Tänaseks on loodud mitmeid abiorganisatsioone, mis aitavad tuareegidel kaasaegse maailmaga kohaneda ja õpetavad neile kuidas paikseks jäädes eluga hakkama saada. Timbuktu vahekvartalid on täis väikseid onne, kus tuareegid endale elamiskoha on tekitanud.

Olime sellel hetkel nautinud Aafrikat täiel rinnal juba enam kui kolm nädalat kuid üllatusi jagus ikka veel igal sammul . Miks ükski kokkulepe ei kehti ja buss õigel ajal õiges kohas ei ole, ei üllata enam ammu. Ikka peab liikumisajale otsa arvestama ca 50 protsenti, et veidikenegi adekvaatsem number saada. Harjuda on aga raske sellega, et särasilmselt ja ausust vanduv lubaja muudab oma kokkulepet ühepoolselt kohe kui järgmise nurgani jõuab. Ilma kirjapanemise ja niiöelda ametliku „kontrakti” tegemiseta ei saa siin midagi toimuma.
Kõrbefestivalil jäime pikemalt rääkima ühe Kanada noormehega, kes oli aastaid mööda maailma rännanud. Kui arutasime temaga siin kogetut siis jäi ta mõttesse ja ütles ka oma kogemusele tuginevalt: Kui Aafrika on kannatlikkuse kool siis Mali on kannatlikkuse ülikool.

"7000 km läbi Lääne-Aafrika" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD