Mali: Kayes, Bamako, Djenne, Mopti, Dogonite maa
detsember 2004 - jaanuar 2005
7000 km läbi Lääne-Aafrika
Malis on miskit millele me seal oldud nädalate jooksul nime panna ei osanud. See eriline sarm kumamas inimestelt ja selle taustal looduse olematu rohelus. Silmapiirini ulatuv savann ja poolkõrbeline sahel. Nagu Egiptuski on Mali riik, mille elu on otseselt seotud jõega, siinsel juhul Nigeriga. Lääne - Aafrikat vaadeldes asuvad siin regiooni põnevaimad kultuurid. Legendaarne Timbuktu asub Sahara serval ja riigi keskosas on suursugune ja võimas Bandiagara järsak (suur ja lame kivimassiiv), mis on koduks lummavale Dogoni rahvale.
Täna on Mali maailma üks vaesemaid riike kuid ajaloos on olnud tegemist rikkaliku kultuuri ja värvika suurimpeeriumiga. 4 – 11 sajandil kontrollis see impeerium (Ghana) kogu Saharat läbivat karavaniteed, mille kaudu transporditi kulda ning mis oli piirkonna tuiksoone rollis. Oma tähtsuse kaotas ta alles seoses eurooplaste poolt avastatud mereteega, mis võttis selle rolli üle.
Muutunud 19. sajandil Prantsuse kolooniaks iseseisvus Mali 1960.a. Seitsmekümnendatel on riik kannatanud nii sisemiste kui välimiste kriiside käes kuid täna on kõikjal tunda edasiminekut ning riiki juhitakse mitmeparteilise demokraatlikult valitud valitsuse poolt.
Mali elanikkond koosneb paljudes etnilistest rühmadest: Bambara, Songhai, Mandinka, Senoufo, Fula ja Dogon. Ametlik riigikeel on prantsuse kuid enimräägitav bambara.
Saabusime oma müstilise presentkatusega Suzuki Samuraiga Senegali-Mali piirile ennelõunasel ajal ja panime end valmis õige tarekese otsinguks kust saada infot Mali viisa kohta. Nimelt oli meile lubanud Mali saadik Moskvas (kelle alla Eesti kuulub), et saame piirilt tema edastatud faksi alusel ilma mingite probleemideta viisa kätte. Kuna siinoldud nädalad on meile õpetanud, et kõik on siin ettearvamatu, olime kõigeks ka valmis. Õige piiriputka äratundmiseks läks aega paar tundi ja kokku olime selle ajaga kogunud neli templit koos juhistega kuhu järgmisena minna. Kui nägime kauguses saviputkat, millest edasi oli vaid tühi väli, sai selgeks - kui me siit õiget templit ei saa siis edasi ei ole enam kuhugi minna. Suurte päikeseprillidega välivoodil pikutav must mees vaatas meid kahtlustavalt ja libistas üle huulte rahasumma - numbri mis oli meie jaoks üle ootuste suur (ca 800 EEKi) ning kohalikus mõistes poolaasta palk. See oli test. Kui ta nägi, et kraabime välja tähtsat faksipaberit ja kui olime lubanud kohe Moskvasse helistama hakata, härrasmees leebus ja summa vähenes kolmekordselt. Meie faksipaberil olevat blanketti ei olnud ta muidugi iialgi enne näinud ja nüüd veeris ta seda näpuga järge ajades kümme pikka minutit. Olime talle loomulikult innustunud pilkudega tuge pakkumas. Viisast unistada selles savionnis muidugi ei saanud kuid tempel õnnestus meil siiski kätte saada! Hingevärina saime siit ka kauba peale kaasa, sest kes teab kas seda templit viisa pähe ka riigist väljudes tunnistatakse. Kuid lõpp hea kõik hea - meie ees oli avanemas Lääne- Aafrika pärl - Mali!
Sisenesime Malisse Senegalist ning Mali tervitas meid savannilise maastikuga. Baobabi puud kõrgusid mõlemal pool teed üle laia lagendiku ja savann esines oma täies hiilguses. Kell lõi juba kolmandat keskpäeva tundi kui olime ületanud Mali piiri ja võisime nüüd kergemalt hingata, sest olime suutnud läbida oma seniste kogemuste põhjal kõige raskema piiripunkti.
Mali on suuruselt umbes kaks-kolm korda sama suur kui Prantsusmaa. Piiri on tal koormavalt palju ja põhjaosa külgneb Saharaga. Puudu on aga merepiir ja seetõttu on hetkel Elevandiluurannikul toimuv andmas tõsist hoopi Mali majandusele. Mereteest äralõikamine on kergitanud niigi väga madala ostujõuga Malis hindu eelkõige esmatarbekaupadel ja seetõttu andnud löögi pea kõikidele elanikele. Kuna Mali on oma põhisadamana siiani kasutanud Abidjani siis nüüd käib kibekiire uue merevärava otsing. Hetkel töötatakse selle kallal, et saada pääs merele Ghana kaudu.
Kuid taas siis meie teekonna juurde. Peale piiriületust ei olnud põhjust enam asfaldist unistada, ees ootas pikk tee mööda tuttavlikku punast savi-liiva teed. Senegal oli meid vahepeal ära hellitanud korralike teedega, mis kohati olid isegi paremad, kui näiteks meie Tallinn-Tartu maantee. Ainult selle vahega, et siin lõppes asfalttee nagu joonlauaga lõigatult.
Panime end valmis kuueks tunniks punases maanteetolmus loksumiseks, sidusime rätikud mereröövli kombel taas näo ette ja sõit Mali kunagise pealinna Kayese poole võiski alata. Tegime oma sõitu väikeste vahepeatustega. Peatusime eelkõige siis, kui autojuhi nägu morniks kiskus või kui taas mõni teele sätitud tünn politseipostist märku andis. Juhi rahustamiseks oli olemas kindel rohi - andsime talle taas söögikorra jagu peenraha. Kümne minuti pärast oli ta tagasi, nägu naerul ja lausus oma tavapärase lause: Now I am very very happy! Hea meel oli meilgi ning liikusime edasi. Politseipeatustega muidugi nii kergelt ei läinud ja ikka tuli mõnd hädasolevat politseiperekonda toetada. Põhjusi, mida nad raha küsides välja tõid, oli mitmeid. Näiteks teatas üks politseinik, et tal on pojal sünnipäev ja seega vaja kingitust osta, teine leidis raha vaja olevat linnasõiduks jne. jne.
Kayes on Lääne-Mali keskus ja ühtlasi ka esimene koht kuhu prantslased Malis end elama seadsid. Kayese strateegilist tähtsust suurendas ka eelmise sajandi alguses rajatud ja tänini läbi linna kulgev Dakar-Bamako raudtee. Täna on tegemist turistidele pehmelt öeldes mitte eriti atraktiivse linnaga ning eelkõige võib siin silmata valgeid inimesi vaid vilksamisi linna läbimas, et teha pika teekonna järel vaheööbimine enne Mali pealinna Bamako poole suundumist.
Meie jõudsime siia kohale õhtupimeduses ja kohalik poisike jooksis meil paar viimast kilomeetrit, hotelli suunas teed näidates, kõrval. Hotelli leidsime vastavalt Lonely Planeti soovitustele ühest sisekvartalist ja jäimegi ööseks siia ankrusse.
Peale sissesättimist hakkasime selgitama teeolusid Bamako suunal, kuhu tahtsime jõuda juba hiljemalt järgmise päeva õhtuks, et kindlustada enda jaoks uue aasta vastuvõtt juba Mali pealinnas. Peale mõningasi selgitusi sai meile aga üsna kiiresti selgeks, et meie vapper Suzuki Samurai ei ole võimeline selliste teeoludega 600 km läbima ühe päevaga. Asusime õhtupimeduses otsima võimalust jätta siin oma autoga hüvasti ja leida uus viis edasi-liikumiseks. Hotelli omanik oli lahkesti nõus meile bussijaama näitama, et saaksime selgust väljuvate busside kohta. Sõit bussi-jaama võttis muidugi lubatud 5 min asemel aega poolt tundi, sest ta pidi kogu linnale oma tumendatud klaasidega ja põhjakeeratud makiga auto tagaistmel olevat kahte valget eksponeerima, ise pidulikult meile tugeva prantsuse aktsendiga ringsõitu põhjendades: Kayes by night.
Kuna ülevaadatud buss nägi tõepoolest bussi moodi välja siis otsustasime sellega järgmisel päeval Bamako poole liikuma hakata (ette rutates võib muidugi öelda, et loomulikult ootas hommikul lubatu asemel meid ees hoopis teine buss). Kõik otsad on siin ca 500-600 km nii, et sõidule punktist A punkti B tuleb arvestada vähemalt üks päev pluss ka võimalus, et ööbida tuleb katkiläinud bussis tee ääres. Keskmiselt iga 50 km järgi juhtub sõiduvahendil mingi viperus (kumm, kardaan jms) ja parandamisele kuluvat aega ei oska keegi ette prognoosida. Kuid inimesed on siin vaga sõbralikud ja üks on kindel - kohaliku koloriidi sees juba igav ei hakka!
Varahommikul asusime teele pealinna Bamako poole ja kohal olime sama päeva südaööl. Meid tervitas särtsakas eestlasest proua Eva Diallo, kes on Malis elanud juba 40 aastat ning on teadaolevalt sealmail ka ainus paikne eestlane. Üheskoos tähistasime me uue aasta saabumist vahvas välirestoranis Bamako linnasüdames.
Eva on uskumatult vitaalne naisterahvas ning sama uskumatu ja kirev on ka tema elulugu. Eva oli abielus kroonprintsiga, kes suri aga juba nende kooselu algaastatel kahjuks raskesse haigusesse. Sellest abielust on Eval kolm poega, kes on kõik kõrgharidusega ning seetõttu ka hästi elus edasi jõudnud. Kahe pojaga õnnestus meil ka kohtuda. Aastavahetuse paigaks oli Eva valinud Bamako kesklinnas asuva linna populaarseima välirestorani Bla-Bla, kus me üheskoos tema tuttavate ning kohalike niiöelda rikaste ja ilusatega uue aasta vastu võtsime. Meie seltskonda kuulusid Eva , üks tema poegadest (Koit), leedulanna koos oma kohaliku päritoluga abikaasaga ja nende poeg, kes töötab Leedus lauljana. Koht oli eksootiline – värvilised lindid rippusid maast laeni ning lõbu jätkus laialt. Istusime koos Eva tuttavatega ühises lauas ja jälgisime kuidas nn esimene Mali uut aastat vastu võtab. Peale südaööd hakkasid tänavad täituma ning paarikümne minutiga olid need rahvast täis nagu päise päeva ajal - muusika mängis tsiklimürina taustal ja linna keskplatsil esinesid artistid suurel vabaõhukontserdil.
Järgmisel päeval käisime vaatamas Bamako keskust presidendilossi ümber ja Eva rääkis meile Mali ajaloost. Bamakoga tutvunud ning Evaga hüvasti jätnud, suundusime edasi. Esimese peatuse tegime Djennes, mis asub 700 km ida suunas. Djenned peetakse üheks Lääne-Aafrika müstilisemaiks ja ilusaimaks linnaks. Tegemist on ühtlasi ka ühe vanima linnaga ning oluline on see, et alates 14. sajandist ei ole linnapildis palju muutunud.
Djennes asub maailma suurim savitellistest mošee, mis on klassikaline Saheli stiili näide, täna on ta kantud ka UNESCO maailmapärandi. Kahjuks saab näha vaid Mošee välist ilu, mitte-moslemitel ei ole võimalik sinna väidetavalt siseneda peale seda, kui moeajakiri Vogue tegi siin sündusetuid pilte Mošee taustal.
Saheli stiili on järgitud ka kogu linna ehituses. Kitsad tänavad ja savist majakesed üksteise külge justkui kleebituna jätsid väga erilise mulje. Valisime Djenne külastamiseks esmaspäeva, mil linn on kõige rahvarohkem, sest suurele turupäevale kogunevad nii linna kui ka ümberkaudsete külade inimesed. Turuplats on otse mošee ees ning muudab kogu linna kirevaks ja sumisevaks inimpesaks.
Djenne oli ka koht, kus üle pika aja taas valgeid turiste kohtasime. Tagasi tulles saime küüti ühe itaallastest vanapaari maasturis, kes pajatasid meile kogu tee vahvatest ja eksootilistest seiklustes erinevates maailmanurkadest. Aafrikas täheldasime, et need turistid kes siia jõuavad, on reeglina avastamas enda jaoks no viimast kontinenti. Sest tundub nii, et siia tullakse alles siis, kui suurem osa muid kohti juba läbi käidud. Seetõttu on ka meie kontaktid siinsete rännumeestega olnud väga põnevad ja sisukad.
Djennest võtsime suuna edasi Dogonite maale, mis asub Põhja- Malis. Otsustasime piirduda kahepäevase matkaga mööda dogonite külasid.
Dogonid elavad piirkonnas, mis kunagi oli asustatud tellemite poolt ja kuna tellemeid enam järgi ei ole (nad sunniti dogonite poolt lahkuma Burkina Faso suunas) siis liiguvad nende kohta igasugused legendid. Näiteks see, et nad oskasid lennata. Põhjuseks nende majade paigutus kõrgel mägede külgede sees. Külade kaupa on majakesi mäeveeru sisse tipitud ja nendeni jõudmiseks tuleb päris palju vaeva näha.
Öö veetsime Dogonimaal Ende külas ühes dogoni onnikeses.
Dogonite külad on ehitatud kõik sarnase süsteemi järgi : küla keskuseks on vanameeste jutuplats ja eraldi kohad on mošee, perekondade ja laste jaoks. Kujundlikult on piirkonnad jaotatud inimese kehaosi järgides - vanameeste jututuba on paigutatud kõige tähtsamale, pea kohale.
Lisaks oma põnevale arhitektuurile ja käsitööle, on dogonite kultuur ja religioon seotud tugevalt ka kosmoloogiaga. Nimelt sisaldavad dogonite pärimused endas üksikasjalikke andmeid täht Siiriusest. Huvitav on fakt, et juba pikka aega on dogonid eristanud Siiriuse tähe juures kolme tähte/kaaslast, millest kaks on nähtavad ja kolmas nähtamatu. Kui moderne astroloogia on pikka aega teadnud, et Siiriuses on kaks tähte, siis alles 1995. aastal avastati uute võimsamate teleskoopidega, et kahe tähe kõrval on ka kolmas täht. Ka suurim dogonite festival Sigui toimub vastavalt nende tähtede liikumisele ja iga 60-ne aasta tagant.
Dogonite hõimu pärimused kinnitavad, et tsivilisatsioon Maal sündis tänu kontaktidele Siiriuse tähesüsteemi planeetidelt pärit olenditega. Dogonite kosmoloogia keskne osa on üksikasjadeni hämmastavalt täpne teadmiste kogum Siiriuse tähesüsteemist. Dogonite kosmogooniline müüt hõlmab inimese esivanemate loomist, mille järel toodi Maa puhastamiseks üks neist ohvriks ja loodi valmiskujul esimesed inimesed. Vastavalt müüdile asus inimestega juba asustatud Maa alguses Siiriuse läheduses, kuid üks selle tähe komponent plahvatas ning seepärast paigutas dogonite jumal Amma Maa ümber teise tähe - Päikese - juurde. Kosmiline reis sooritati paadis, milleks oli Maa ise.
Nad valdavad astronoomiat, neil on kalender, arvutuskunst, laialdased teadmised inimese anatoomiast ja psühholoogiast, ettekujutus geneetikast, süstematiseeritud ravimite valmistamise oskus. Ja sealjuures puudub dogonitel kirjakeel, astronoomilised seadeldised ja nad ei tunne taevamehhaanika arvutamise meetodeid.
