Mägi-Karabahhia vol.1
juuni 2009
Kaukaasias
Karabahhia endine pealinn
Sushi asub imeilusal kaljukünkal, ümbritsetuna maalilistest orgudest ja
püstloodis langevast kanjonist. Veel eelmise sajandi alguses, enne „liitumist“
N. liiduga, nimetati Sushit väikeseks Pariisiks. See väga tugevate Pärsia
mõjutustega linn, mida läbis kunagi ka siiditee ning kus elu kees täie jõuga,
oli täis uhkeid ja kauneid ehitisi. Täna nõuab selle äratundmine tugevat
ettekujutlusvõimet.
1991 aasta 9.mai öösel
toimus siin pöörane lahing armeenlaste ja aserite vahel, mille oskuslikku taktikalist
plaani veel tänini enamus sõjandusõpikutes eeskujuks tuuakse. Niinimetatud
avatud koti taktika alusel suleti neljast linna väljapääsust kolm ning sunniti
nii aserid Sushist põgenema. Kuigi sõja lõpuni oli jäänud veel kolm aastat, oli
siiski tegemist ühe otsustavama lahinguga, mis sillutas teed tänase pealinna
Stepanekeri vabastamisele ja sealt edasi juba kontrolli haaramisele kogu
Karabahhias. Esimene tank, mis linna sisenes on paigutatud aukohale mäekünka
otsa.
Kuigi tänini on
faktiliselt tegemist armeenlaste kontrolli all oleva iseseisva riigiga (mida
keegi veel maailmas ei ole tunnustanud), siis juriidiliselt on Karabahhia siiski
endiselt osa Aserbaidžaanist. Nii et pinged on endiselt üleval ning piirialadel
ei ole soovitav liikuda. Üksikuid granaate ja kuule siin aeg-ajalt lendab.
Kohalikud on surmkindlad, et elavad iseseisvas riigis ja nende silmis võib,
vaatamata tõeliselt askeetlikele elutingimustele, välja lugeda siirast rõõmu
saavutatu üle. Ammu ei olnud sellist patriotismi kohanud.
Saabusime Sushisse
varajasel õhtutunnil, päike oli veel kõrgel, aga temperatuur õnneks juba
talutaval tasemel. Viimane kilomeeter mööda mäeserva ülesse lookles mööda
katkist kruusateed ning lõpuks ülesse jõudnuna saime heita pilgu üle kogu
linna. Pilt mis avanes oli ülimalt trööstitu. Lagunenud majad, inimtühjad
tänavad ning selle taustal nostalgiline õhtupäike jätsid kõik mulje nagu oleks
sattunud kuhugi Mehhiko kivikõrbe, kus tuul üksikuid puulehti mööda kiviklibu
edasi lohistab.
Linna keskuses kõrgub
väheseid renoveeritud ehitisi – Ghazanchetsotsi kirik, kus aserid sõja ajal oma
kõige kallimat varandust – laskemoona, hoidsid. Nad teadsid suurepäraselt, et
ainus mida armeenlased kindlasti ei pommita, on nende oma kirik.
Viisime linna keskplatsi
kuumaval asfaldil läbi hüvastijätutseremoonia oma kaasränduri Evelinaga, kes
soovis minna avastama kanjonikoopaid ja asusime öömaja otsima.
Evelina tõi saatus meie
teele Armeenias. Suundudes Tatevi kloostrisse, märkasime silmanurgast, et kesk
kõrgeid teravanurgalisi kaljuservi, mediteerib seal üks heledapaine reisisell. Hiljem paari tunni
pärast kloostrist naastes oli ta end juba ootevalmilt tee äärde sättinud, sest
olime esimene ja ilmselt viimane auto kes sel päeval sellel külavaheteel vuras.
Nii meie ühine teekond algaski. Selgus et tegemist elukutselise rännumehega,
kes juba kolmandat aastat üksinda ringi seikleb. Evelina on Leedust pärit kunstnik
ning osutus ülipõnevaks reisikaaslaseks. Nii põnevaks, et ette rutates olgu
öeldud, meie teekond ristus veel pärast seda mitu päeva.
Nüüd siis vahetasime
aadresse ja lehvitasime üksteisele. Evelina suundus oma seljakotiga kuhugi pool-rusustunud
majamüüride vahele, meie öömaja otsima. Liiklesime ühelt kõrvalt tänavalt teise
ning maandusime lõpuks ühe lootusetuna näiva halli raudvärava taga. Kohalikud teadsid
rääkida, et siin pidavat olema kodumajutus. Peale mitmekordset prõmmimist avati
lõpuks siiski värav ning selle tagant ilmus välja perenaise naeratav nägu,
justkui päike. Olimegi õiges kohas.
Väliselt trööstitu
fassaadiga kahekorruselises majas oli paar korraliku ja puhast tuba, kuhu end
elama sättisime. Perenaine ei lasknud pikalt asju sättida, kutsus meid kohe
agaralt laua taha, pakkus süüa-juua ja hakkas ilma pikemat sissejuhatust
tegemata oma traagilist elulugu ette vuristama: kuidas nad elasid õnnelikult Bakuus;
kuidas neid hakati ühel hetkel taga kiusama; kuidas nad pidid selle eest
Karabahhiasse põgenema; kuidas nad sõja üle elasid ja mis see kõik neile
tähendas. Kuulasime sõnatult.
Mõne tunni pärast saabus koju ka energiline peremees Saro, suu laias
naerus ning silmad sädemeid pildumas. Nähes meid oli tal kohe valmis sõjaplaan
– „nüüd kohe linnapeale ja ma näitan teile, mis meil siin müüride vahel
tõeliselt varjul on“. Loomulikult võib sellisest pakkumisest vaid unistada ja
kaks korda me end kutsuda ei lasknud.
Saro oli tõeline oma riigi patrioot ning väga laiade
ajalooteadmistega. Mõne hetkega suutis ta seletada oma koduvärava tagant
vonkleva rohtu kasvanud teekese iidseks siiditeeks ja kõik tee peale jäävad
varemed uhketeks pärslaste-aegseteks majadeks. Nelja tunniga olime läbinud
justkui virtuaalse ajalooretke läbi esmapilgul küll olematu linna, kuid mis
sada aastat tagasi veel kees ja pulbitses elust. Saro suutis meie jaoks ta taas
pulbitsema panna, sest iga müüri juures joonistas ta meile silme ette kunagise
lossi.
Aadresside asemel on
majade ustel, mis katust kanda jaksasid, kirjutatud värvipintsliga peremehe
nimi. 94-ndal aastal peale sõda oli kõigil siin võimalus maja oma soovi järgi
valida. Sinna kuhu oma nime kirjutasid, see ka sinule sai kuuluma. Kõlab
justkui Metsiku Lääne lugu maade jagamisest, ainult Metsiku Ida versioonina ja
toimus see kõik alles 15 a tagasi. Saro majal oli ühe teise mehe nimi ja meie
tähelepanu juhtiva küsimuse vastusena selgus, et nad olid vahetuskaubana oma
majad ära vahetanud, kuid nime ei ole mõtet enam üle kirjutada, sest kõik
linnakeses teavad seda.
Teekonna lõpp oli eriti
irreaalne. Peale pikka kolamist sõjas laastatud linnatänavatel, looduslike
miinide ehk lehmakookide vahel, jõudsime imekaunile kaljusele platoole, mis
meie suurimaks üllatuseks olevat kasutusel metsiku golfiväljakuna! Nimelt,
olevat üks pururikas välisarmeenlane selle siia mõned aastad tagasi rajanud
ning aegajalt käivat ka lööke harjutamas. Kuna ta oli kodus oma jalga
vigastanud ja sel hooajal veel Karabahhiasse koduväljakule mitte jõudnud, siis
oli väljak suhteliselt rohtukasvanud ning ka meie harjutuslöögid jäid seepärast
tegemata. Kuid panime taaskord silmad unistades kinni ja silme ette ei olnud
keeruline manada vägagi korralikku golfiväljakut.
Jõudsime õhtuhämaruses
koju tagasi ning saime lõpuks esimest korda sel päeval hinge tõmmata. Kuid, nagu
kohe selgus, seda mitte kauaks. Mõne hetke pärast koputati uksele ning sisse
astus … ei keegi muu kui meie leedulasest uus sõber Evelina! Tema olevat siiamaani
mööda kaljukoopaid ringi hulkunud ning ööseks endale magamisaset otsinud. Kuna aga
koopad olevat olnud niisked ja sobivaid puualuseid ka ei olnud, siis otsustanud
ta lõpuks ikka linna tagasi pöörduda ning midagi kuivemat endale leida. Ning
kuna siin läheduses olevat keegi vanamammi talle põlevail silmil rääkinud linna
saabunud kahest turistist, kes pidavat olema pealegi veel eestlased, siis oli
tal kõhklematagi selge kuhu suunas sammud seada. Meil muidugi kohtumisrõõm suur
ning Saro pere lisas kiirelt ilma sõnagi lausumata koha lauale juurde.
Istusime kõik koos ümber lauakese, mis lühikese ajaga täitus
kõikvõimalike parimate paladega armeenia köögist. Tagatipuks nööbiti veel ka
kohalik puskar lahti ning hoogne toostide väljakäimine läks lahti. Evelina avas
oma ande ja kaevas seljakoti põhjast välja armeenia rahvuspilli Duduki. Õhtu
edenes hoogsalt ning tooste jätkus varaste hommikutundideni.