REISIKIRI

Louna Hiina: Guilin-Yangshuo-Lijiang-Dali-Kunming

Tervitused ja head uut aastat!!!

Saime lopuks internetti ja anname vaikse ülevaate, mis viimastel nädalatel teinud oleme. Alustasime Hiinast ja püüamegi enne Birma muljete jagamist need muljed ära setitada.

Hiina meeletult suur territoorium kätkeb endas mitte ainult väga vaheldusrikast loodust ja kliimat, vaid ka värvikaid erinevaid etnilisi rahvuskilde ja kultuure. Mõistagi on kultuurirevolutsioon viimase osas teinud kohutavat laastamistööd, kuid sellest hoolimata võib veel tänagi, eelkõige Hinna lõunapoolsetes provintsides, kohata vägagi kirevat elu-olu.

Jõudsime Hiinasse kohale läbi Guangzhou, mis jääb Hongkongist paarsada kilomeetrit lääne poole. Kuna suurlinnade külastamine oli plaanitud reisi lõpuossa, siis jäi ka kokkupuude Guangzhouga esialgu vaid lennujaama tutvuseks. Siit siirdusime juba mõne tunni pärast edasi oma esimesse sihtpunkti, Guilini. Tulime küll Tallinnast 25 laiuskraadi lõunapoole aga ilmastikust seda kuidagi aru saada ei olnud. Guilin võttis meid vastu jaheda ilmaga, mida omakorda võimendas äärmiselt kõrge niiskustase ja uduloor, mis kattis kogu linna. Nii et meie esimeseks ostuks said villased kindad Guilini keskturult ):

Hoolimata jahedast hooajast, toovad aga maailmakuulsad riisiterrassid ja karstilised mäevormid ka talvisel ajal siia tuhandeid turiste. Meie üllatuseks olid enamus neist kohalikud ehk hiinlased ise. Hiina siseturism on võimsalt arenemas ning moodustab juba praegu suurema osa turistide hulgast. See aga omakorda tähendab, et isegi hotellides ei osata sõnagi inglise keelt. Hiinas tuleb hakkama saada kehakeelt kasutades ja kui leiad mõne veidikenegi inglise keelt oskava inimese, on tark talt kohe paluda olulisim orienteerumisinfo hiina-inglise keeles paberile panna.

Riisiterrassid asuvad ca 65 km Guilinist põhja poole edasi minnes Longshengis ja see on ca poole päeva retk.

Terrassid on ümbritsetud imelisest külakesest, mis tänaseks on kohalike jaoks muutunud turistide teenindamise keskuseks. Kogu siinne tegevus keerleb turismi ümber ja endisaegsest kohalikule elu-olust ei ole siin muidugi enam palju järgi. Terrasse ääristava oru servas on mitmeid pildistamise platvorme, kust saad teha foto kaunite terrasside taustal. Kaaslaseks saad võtta ka kohaliku rahvariietes tüdruku, kui värve fotol väheseks jääb. Meil muidugi jäigi...sest viibisime kogu päeva sõna otseses mõttes pilve sees. Ehk siis oli meie saabumise päeval tihe udupilv endasse mässinud nii küla kui maalilised terrassid.

Kujutlusvõimet on aga päris lihtne käivitada, sest uduste ilmade puhuks on vaateplatvormidele sätitud suured trükitud pannood, mille taustal pilti tehes jääb vägagi realistlik mulje. Kohalikud turistid kasutasid seda võimalust usinalt.

Sadade aastate jooksul kohalike poolt loodud terrassid tõusevad astmetena mööda mägist kuppelmaastiku ning jätavad tõeliselt maagilise mulje. Justkui oleks tegemist imepeene tušijoonistusega, kus mustad äärisjooned kollakas-rohelise ribaga vahelduvad.

Lõuna võtsime kohalikus külarestoranis, mis oli ehitatud elumaja katusele. Traditsiooniline roog on siin lahtisel tulel bambusevarresse surutud aurutatud riis, millesse on segatud seeni või lihatükikesi ja juurvilju. Oli vaga maitsev. Soojasaamiseks võtsime kuuma rohelise tee kõrvale. Niiskus puges ikka vaga tõhusalt naha vahele ja kuumast teest oli sellest võitu saamiseks palju abi.

Lõunasöögi kõrvale rullisid oma juukseid meie rõõmuks endal lahti kohalikud rahvariietes näitsikud, kes on kuulsad oma pikkade juuste poolest. Nimelt on siinsetel naistel juba sajandeid traditsiooniks lõigata juukseid vaid 1 kord elus / 18 aastaseks saamisel. Seejärel seotakse saak patsi ja hakatakse uut patsi kasvatama. Kui juuksed juba küllaldaselt pikad, punutakse nooruspõlve pats sinna külge ja seotakse pea peale kokku. Kui sünnib laps, seotakse otsa ette endale ka juustest krunn, mis on kõigile märgiks, et tegemist on nüüd juba emaga.

Tagasiteel tegime kohustusliku turistipeatuse teekasvanduses ja kuulasime lugusid/legende kaheksa teesordi sünnist. Kuna väljas oli jätkuvalt külm ja niiske, oli see vägagi mõnus vahepala.

Õhtul jalutasime jõeäärses linnapargis, mida ehib elevandi londi kujuline kalju ehk Elephant Trunk Hill. Kui nime ei teaks, ei saaks küll arugi, kust see nimi on voetud. No aga vaadake ja veenduge ise:

Lisaks riisiterrassidele tuntakse Guilini piirkonda ka erilise kujuga mägede poolest. Kõige paremad vaated avanevad jõe pealt ja nende imetlemiseks tehakse siin laevakruiise Guilinist mööda Li jõge Yangshuosse. Maed on tõesti erilised ja müstilised, tõustes lamedalt maapinnalt püstloodis üles. Sellised karstilised mäetipud on tekkinud erosiooni tulemusena mitmete miljonite aastate jooksule olles olnud kunagi merepõhjaks. Vaga võimas vaatepilt!

Laevakruiisi lõppedes Yangshuos tegime sõidu bambuspaadiga ja käisime vaatamas kohaliku rahva elust pajatavat välietendust. Etendust mängitakse järvel ja igal õhtul vaatab seda ca 3000 inimest. Tegemist on väga kõrgel tasemel seatud lavastusega, kus teeb kaasa 600 näitlejat. Kaasatud on meisterlikud trikid vee kohal ja värviline vaatepilt on ülev. Lavadekoratsioonideks on järve taustal asuvad karstimäed, mis on erinevates värvitoonides välja valgustatud.

Guilinist ja Yangshuost siirdusime edasi Hiina provintsi Yunnani, mis on tuntud oma väga kireva etnilise koosluse poolest. Vahemaid saab siin läbida nii bussi kui ka rongiga, aga eelistasime ise aja kokkuhoiu mõttes siiski lennukit.

Jõudsime kohale õhtupimeduses, mil viimane taksogi oli juba koju läinud. Leidsime lisaistmetega jalgrattur-taksisti ja ta sõidutas meid lähima vanalinna hostelini. Lijiang vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ning on tõenaoliselt kõige paremini säilinud vanalinn Hiinas. Vanalinn jättis tõeliselt imelise elamuse. Saabusime nagu muinasjuttu. Kahekorruselised iidsed rohkete nikerdustega puidust majad, ülesse keerduvate otstega katused, kaunilt töödeldud puituksed ja eenduvad rõdud lõid äärmiselt meeleoluka atmosfääri. Ning kui siia lisada veel kitsad munakiviteed ja kogu linna läbiva veekanalite võrgustiku, oli vaatepilt täiuse lähedane.

Lijiang on koduks Tiibetist pärinevatele Naxidele, kelle šamaanid, Dongbad, lõid juba tuhat aastat tagasi kirjakeele, mis sisaldab rohkem kui 1300 piktoglüüfi. See on ainuke hieroglüüfiline keel, mis on tänini veel kasutusel. Naxide religioon on segu Tiibeti budismist, Islamist ja Taoismist. Kohapeal on võimalik tutvuda ka Naxide iidse muusikaga, mida esitab paarikümnest inimesest koosnev orkester. Vaga mõjus!

Hulkusime terve järgmise päeva mööda kitsaid tänavaid ja nautisime kohalikes restoranides Naxi roogasid. Viimased on tõesti hõrgutavad – peatoiduseks loomulikult riis, aga lisanditena erinevad juurviljad suurepärastes kastmetes nii et vaata, et pulkasid alla ei neela. Nii nagu head veini ei saa juua kruusist, ei saa süüa ka siinseid kohalikke sööke noa ja kahvliga. Midagi ei ole teha, lihtsalt pulkadega süües maitsevad nad paremini.

Kogu Lijiangi ümbrus on täis mitmeid matkaradu ja loodusvaateid, mis loovad võimaluse siin 2-3 päevaseid matku ette võtta. Olime just päevaplaanile mõtlemas kui Lijiangi turuplatsil kõnetasid meid Richard ja Li. Tegemist on kohaliku Naxi perekonnaga, kes korraldab omal käel reise kohalikesse küladesse ja kloostritesse.

 

Nende ettepanek minna koos külasid vaatama tundus ahvatlev ja nii me õnge läksimegi. Selgus, et tegemist on tõeliselt heade giididega, kelle põhieesmärgiks on näidata külalistele seda, mis jääb tavaturistide teest kõrvale. Kuna nad on ise kohalikud, avanesid meile kõik uksed, mille taha viivukski seisma jäime.

Lijiangist lääne suunas, viie tunni bussisõidu kaugusel Erhai Hu järve lähistel, asub Dali. Siia tullakse imetlema järve-äärsete rahvaste elu ja nautima looduslähedast mägimaastikku. Linna enda sümboliks on aga kolm pagodat, mida külastavad pidevalt hiina turistide hordid. Rännumehed peavad sissepääsupiletit reeglina kalliks ning piirduvad vaid sissepääsuväravast avaneva vaatega.

Linnapanoraami nautimiseks on mägedesse ehitatud ka köistee, mis meie sealoleku ajal oli aga remondi tõttu suletud. Dali keskuses asub mõnus kohvikute ja hostelite tänav, kus saime kokku erinevate rännumeestega.

Ühel keskpäevasel tunnil, kui hommikusest jahedast kümnest kraadist oli taas saanud kõrvetav kolmkümmend kraadi, sai meile üha rohkem selgeks, et kuigi piirkond, kus asume, on küll suurepärane, siis hoolimata sellest, kisub meid siiski üha rohkem soov liikuda soojematele laiuskraadidele. Algsete plaanide kohaselt pidime liikuma mööda maad lõuna Yunnanisse ja sealt edasi mööda maad Laosesse. Vesteldes aga kohalike rännumeestega, hakkas meile üha rohkem meeldima idee minna Birmasse. Tegelikult sai seda mõtet kaalutud ka juba paar kuud tagasi, kui kodus oma reisisihte paika panime. Sel ajal aga olid Birmas käimas üleriigilised rahutused, mistõttu arvasime, et ilmselt oleks mõttekas Birma seekord programmist välja jätta.

Lõpliku valiku otsustas siiski lennupiletite saadavus. Kuna otselendu Luang Prabangi (Laoses) ei olnud, aga koheselt oli saadaval lend Manadlaysse, siis see otsustas ka edasise sõiduplaani.

Tiirutasime veel samal päeval mööda Dali vanalinna tänavaid ning võtsime viimast. Õhtul haarasime oma kaks kotti ning sõitsime öise rongiga Kumingi, kust viisa saada ning jõulud vastu võtta. Rongisõit oli väga sujuv ja vaid esimene hetk oli veidi üllatav kui elumaja kõrgune lõputult pikk kahekordne terashiiglane meie ette veeres. Kohalikud kribasid aga kõik organiseerunult vedurite ustest sisse ja tõmbasid meidki justkui tolmuimejana endaga kaasa.

Kunming on 3,5 miljoni elanikuga Yunnani keskus ja peaasjalikult väravaks edasistele reisisihtidele. Linnas endas suurt midagi teha ei ole. See on rohkem autodele, kui jalakäijatele mõeldud. Suured mastaapsed tänavad ja ringteed teevad liikumise väga keeruliseks ja ebamugavaks.

Birma viisadega läks üllatavalt libedasti, kolm tundi ning templid olid passis. Ka ööbimiskoha leidsime suht kiirelt. Meie üllatuseks olid ümbruskaudsed restoranid väga põhjalikult jõulutemaatika üles võtnud. See tundub kaasaegses Hiinas selline moe asi olevat, et kliente restoranidesse saata. Umbes nagu meil Halloweeni tähistamine.

Viimaseks sündmuseks meile Hiinas jäi Shilini külastamine (Hiina keeles Kivimets). Käesoleva aasta juuni kuus UNESCO looduspärandi nimistusse arvatud geoloogia park asub sadakond kilomeetrit Kunmingist lääne pool ja hoolimata turistide rohkusest, on siiski huvitav ja kaunis piirkond. Karstilised kivimassiivid, mis kasvavad püstloodis välja maa seest, olid väga müstilise välimusega ning suurepäraseks lõpppunktiks meie seekordsele Lõuna-Hiina tuuritamistele.

"Kagu-Aasia tuur vol.2" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD