REISIKIRI

Lihavõttesaarel

Kord aastas koguneti saare edelaserval asuvale kõrgendikule, et osaleda aasta tähtsaimal üritusel - Lindmehe valimisel. Püha paik Orongo asus Rano Kau vulkaanikraatri serval, dramaatiliste vaadetega paigas, kus ühele poole avanes muljetavaldav vaade vulkaani lehtri keskmes laiuvale järvele ja teisele poole mõõtmatusse kaugusse ulatuv ookean. Kalda servast umbes miili kaugusel laiusid kolm Motut - kaljuna kõrguvat saarekest, millest kaugeim Motu Nui oli võistluse sihtkohaks. See oli kohaks, kuhu Manutara (Tiir) tuli septembris munema oma esimesi munasid.

Iga klann valis välja oma võimekaimad ja osavaimad esindajad. Võistlus oli karm, mis võis maksma minna ka elu, kuid oli oma pingutust väärt. Eesmärgiks oli jõuda kaugeima saareni, leida esimene Manutara poolt munetud muna ning toimetada see tervena tagasi. Selleks tuli kõigepealt ronida mööda püstloodis langevat kaljuseina alla ookeani vahutava piirini, ujuda lainelauda meenutaval pilliroost alusel kõhuli kroolides läbi haiderohkete murdlainete viimase saareni. Saarel varjuti koobastesse, kuhu jäädi ootama esimese linnu saabumist või õigemini muna munemist. Ootamine nõudis palju kannatust ning võis kesta mõnest  päevast mõne nädalani. See, kes avastas esimesena muna, pidi tuldud teed tagasi tulema. Nüüd tuli endaga kaasa võtta ka muna, mis pidi tervena püsima kogu teekonna. Ikka läbi lainete 1,6 km kaldani ja seal mööda neljasaja meetri kõrgust kaljuseina ülesse kuni alustatud punktini. Esimesena terve muna kohale toimetaja kuulutati Lindmeheks ning seda au sai kanda terve aasta, kuni uue lindmehe valimiseni.

Kõlab just nagu mõnes põnevusfilmis? Aga ei, tegemist on kultusega, mida viljeleti Rapa Nuil viimati veel 19-nda sajandi lõpus, kuni katoliku missionäärid saarele saabusid. Saar, mis oli kunagi paksult metsaga kaetud ning kus asus vaikse ookeani suurim lindude koloonia, oli tabanud kiire metsade kadu ja koos sellega lindude järsk vähenemine. Ressursside kadu põhjustas klannide vahelisi sõdasid, võimutasakaalu muutumist ja seljapööramist kõrgete kiviskulptuuride - Moaide ehitamisele ning uue kultuse esiletõusu, mille keskmes oli uus jumal Make Make. Moaid, mis olid senini olnud sidemeks elavate ja surnute vahel, asendusid nüüd elavate inimeste - Lindmeestega (Rapa Nui keeles Tangata Tanu), kes valiti läbi karmi võistluse. Veel täna on Orongo külas näha hulgaliselt petroglüüfe, kus kujutatud linnupeaga inimesi ning mille au osaliseks said igal aastal valitud võistluse võitjad. Petroglüüfid on osalised sarnased Hawailt leitutega, mis viitab sellele, et Lindmehe kultus ei olnud ainuomane vaid Rapa Nuile. Küll oli unikaalne aga võistlus ise.

Saare kõige kõnekam ja nähtavam osa on teadagi Moaid - kuni kümne meetrised kiviskulptuurid, mis on juba aastasadu kõrgunud mööda saare rannajoont, vaatega sissepoole saart. Moaid asetsevad Ahudel - need on hauaplatsid, kuhu alla maeti klanni pealikud. Suurima Moaide arvuga Ahu asub Tongarikil, kus on püstitatud Moaid viieteistkümne järjestikuse klannipealiku auks.

Moaide ehitamine algas kaheksandast sajandist ning kestis kuni 16-nda sajandini. Kõigepealt ehitati väikeseid, kuni meetriseid kujusid, seejärel hakati looma üha suuremaid. Kõrgeim Moai, mis paigaldatud, on 10 meetrit kõrgune ning kõrgeim skulptuur, mida hakati looma, aga mis ei jõudnud oma kohale, oli 22 meetrit pikk. Ajaloomüsteeriumiks jääb see, kuidas nii raskeid, kuni 180 tonniseid kujusid suudeti liigutada kuni 18 km kaugusele. Ja seda siis, kui kujude tahumiseks kasutati kivikirveid ning puudusid kaasaegsed vahendid.

Seal, kus on müstika ja teadmatus, on alati platsis kohe ka hulgaliselt erinevaid teooriaid, nagu seda võib kohata maiade ja inkade ehitiste või egiptuse püramiidide puhul. Kõige lennukamad versioonid on seotud maaväliste jõududega, sealt edasi otsitakse seoseid kadunud kontinentide - Atlantise ja Lemuuriaga kuni kõik võimalike muude esoteeriliste lahendusteni välja. Viimane lahendus, millest on olnud pikemalt juttu ka eestikeelses National Geographicus, keskendub rahvapärimusel, mille alusel kujud kõndisid oma kohale.

Teine suur spekulatsioon käib teema ümber, kuidas sai saart tabada äkitselt ülikiire metsada kadu. Räägitakse kohalike mõõdutundetust ressursside raiskamisest (mis võib olla hoiatavaks signaaliks kogu planeedile), järsust ilmastiku muutumisest kuni väga lihtsate lahendusteni - lihtsalt valge mees tõi saarele rotid, mis lõpuks metsad hävitasid. Müstikat lisavad veel ka saarelt leitud rongorongo kirjatahvlid, mis on seni lahti dešifreerimata ning mille väidetavad viimased mõistjad ei ole paraku enam elus.

Aga nagu ütles meie öömaja peremees: nii kaua kui on teadmatust ja müstikat, nii kaua püsib meie äri. Ning turism on siin saarel tõesti ainus äri, mis hästi toidab. Saarel, mis on oma suuruselt viiendiku võrra väiksem kui Muhu, elab 6000 elanikku ning kõik on nad vähemal või rohkemal määral seotud turismiga. Rõhuv enamus elab saare ainsas linnas Hanga Roal ning turistile tähendab see, et kõik on mugavasti käe-jala ulatuses.

Meie viimasel siinviibimise päeval käisid saarel hoogsad valimised. Kõiki väikesaari tundub ühendavat sarnased püüdlused suurema autonoomia ning eritingimuste kehtestamise poole. Nii ka Rapa Nuil, mille sooviks on vabaneda Valparaiso provintsi staatusest ning saavutada eraldi regiooni privileegid. Kas uued valimised midagi selles osas ka kaasa toovad, näitab aega, aga päikeseloojanguks oli uus pealik valitud ning kogu saarerahvas oli teda rongkäiguna saatmas ja kärarikkalt õnnitlushõiskeid karjumas.

Istudes sadamarestoranis ja vaadates seda lärmakat rahvamassi, oli isegi raske uskuda, et asud maailma eraldatuimas kohas, kust on pea 4000 km Tšiili rannikuni ning lähima saareni Pitcairnini 2000 km. Saarel on oma fluidum ning see viib ennast kaasa. Mida enam mattud siinsesse ajaloomüsteeriumisse, seda põnevamaks läheb. Raske on sellest välja rabeleda.

"Ladina-Ameerika vol.2" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD