REISIKIRI

Kuveit

Kuveit on Iraagi ajaloolistel aladel asuv riik, mis Ottomani okupatsiooni ajal 19-nda sajandi lõpus Suurbritannia abiga Iraagist eraldati. Võiks isegi öelda, et kunstlik riik. Piirkond asus geograafiliselt väga heas positsioonis, kaubateede ristumiskohas ning oli seetõttu britlastele suurepäraseks platsdarmiks oma kaubavoogude juhtimisel. Sel ajal veel ei teatud, et siinsel maalapil võib leiduda ka naftat, see ilmnes alles 1934. aastal. Kuveidi õlivarud on täna suuruselt kuuendal kohal maailmas. Nafta avastamise hetk jagab ka riigi ajaloo selgelt kaheks - elu enne ja pärast nafta avastamist. Veel sadakond aastat tagasi oli siin valdavalt vaid kõrb ja beduiini telgid, täna sirutuvad taevasse aga pilvelõhkujad, suured võimsad automagistraalid ning uhked kuni pooleteistkilomeetri pikkused kaubanduskeskused.

 

Kui mõelda, mis meil Kuveidist enim meelde jäi, siis tavaliselt on kohalikud inimesed need, kes omapäraga võluvad. Kuveit osutus meie jaoks piirkonna esimeseks riigiks, kus meil ei õnnestunud kokku puutuda mitte ühegi kohaliku nö päris-päris Kuveidiga. Jah, me nägime neid kaubanduskeskustes kallites brändipoodides, restoranides koos peredega ja läbi luksusautode klaaside, aga see ei tähendanud veel inimestega arvamuste jagamist. Tundub kentsakas, aga tegelikult on põhjus väga lihtne. Kohalikud moodustavad Kuveidi elanikkonnast vaid ühe kolmandiku ja nende osakaal väheneb veelgi. Ülejäänud kaks kolmandikku on kõik sisserännanud või täpsemalt öeldes - odav teenindav tööjõud. Peamiselt Egiptusest ja Indiast, aga ka Pakistanist, Bangladeshist, Sri Lankalt ja paljudest teistest lähiriikidest. Nende teha on kõik igapäevased tööd ja sa näed neid absoluutselt kõikjal, suheldes piiripunktis, sõites taksoga, vesteldes hotelli personaliga, kaubanduskeskustes. Kõikjal.

Kõik nad on tulnud siia paremat elujärge otsima ja peamiselt eesmärgiga töötada siin paar aastat ja siis jõukamana oma kodumaale pere juurde naasta. Reaalsus on aga see, et paljud on seda õnne otsimas juba rohkem kui kümme või isegi kakskümmend aastat ja otsivad tõenäoliselt pikalt veel edasi. Meenutab meie Kalevipoegi - lähed viivuks, aga jääd võib-olla kogu eluks. Kui Eestis on sissetulekute vahed jõukamate naaberriikidega sõltuvalt ametist heal juhul kuni kahe-kolme kordsed, siis siin kandis rohkem kui kümnekordsed. Mõni ime siis, et meessoost kodanikke on riigis pea poole rohkem kui naisi, sest vaid vähesed saavad lubada endale luksust, et kogu pere endaga kaasa tuua. Sestap on ka sisserännanute sidusus kohalikega pea olematu või nagu väga mitmes  kohas kuulsime: Me oleme teise järgu inimesed. Mitmel korral öeldi veelgi krõbedamalt: Me ei ole nende jaoks inimesed, me oleme loomad.

 

Sisenedes Kuveiti Iraani poolt, muutus Pärsia lahe nimetus Araabia laheks. Seda oli ka arvata – kuidas siis saakski see olla nii, et oled Araabia riik ja asud oma rivaali nime kandva lahe ääres, ei kõla just hästi. See on muuseas olnud pikaajaliseks vaidluse kohaks Iraani ja teiste Pärsia lahe ümber olevate Araabia maade vahel.

 

Esimeseks suuremaks kergenduseks oli meile riiki saabudes see, et kuigi esimest külma õlut selle reisi jooksul veel maitsta ei saanud, siis vähemalt pearätiku kandmine polnud naistele enam kohustuslik ning tänaval võis märgata ka mehi lühikestes pükstes ringi liikumas. Kuveidi nö põliselaniku enda aga tunneb ära siiski traditsioonilise riietuse järgi. Kohalikud mehed on eranditult lumivalgetes maani ulatuvates dišdašades ning naised on rõhutatult mustades abaiades, tihti ka kaetud nägudega, kust vaid tumepruun silmapaar välja paistab. Seal hulgas ka neid, kes terve näo musta läbipaistva rätikuga katnud - päikseprille pole vajagi :). On selgelt tunda, et traditsioonilise riietusega annavad nad jõulise signaali - mina olen põliselanik, mitte majandusmigrant.

 

Tulles Iraanist, kus kohalikud kasutavad igat võimalust, et vestelda välismaalasega, kutsuda teda oma koju või heldivad, nähes siniste silmadega väikest tüdrukut, siis Kuveidis muutus see kõik justkui joonlauaga tõmmatult. Põliselanikud on siin väga reserveeritud ja elavad oma paralleelmaailmas. Võib vaid arvata, et need paralleelmaailmad kaugenevad teineteisest seda enam, mida väiksemaks jääb nende osakaal kogu rahvastikust. Ning seda võimendavad ka omakorda kõik need soodustused, mida jõukuselt maailmas viiendal kohal olev riik oma kodanikele jagada saab. Kõigile põliselanikele on nii tervishoid kui ka haridus mõistagi täiesti tasuta sh ka võimalus taotleda õpinguid välisriikide kõrgkoolides ja magistriprogrammides. Abielludes annab riik perele rahalist toetust ja tasuta maja. Lapsed saavad kuni 18- aastaseks saamiseni igal kuul kopsaka summa toetust ja palju-palju muud. See kõik mõistagi ei laiene sisserännanud odavtööjõule ja neile isegi mitte siis, kui oled selles riigis sündinud. Kodakondsus liigub siin sisuliselt vereliini pidi.

 

Kuveidis ringi liikudes otsid turistina aga ikka eripära, mille poolest ta eristub oma naaberriikidest? Põliselanikud on siin ju samuti araablased, sunni moslemid, neil ei ole oma eristuvat rahvuskunsti, -muusikat. Sestap tekib alguses ka küsimus, mida siis siin ikkagi teha, millele keskenduda? Turiste siin kuskil ei näe ning nende ligimeelitamiseks väga palju tehtud ka pole. Aga nagu ütleb beduiini vana tarkus: kui mõnda aega näiliselt muutumatut kõrbeliiva jälgida, siis ühel hetkel hakkad seal igasugu sagimist ja mitmedki põnevat nägema  Nii ka meile. Külastasime Kuveidi lahesõja muuseumit, käisime Kuveidi kuulsates tornides, imetlesime majakõrgusest akvaariumist veealust maailma ja tutvusime lähis-Ida ja kesk-aasia rahvusmustreid ning kalligraafiat eksponeeriva muuseumiga. Kõik need asuvad Kuveidi pealinnas Al-Kuwaytis, väljaspool pealinna suurt peale nafta tornide vaadata pole. Arvestada tuleb sellega, et Al-Kuwyt on autode linn, jalakäijatele siin mõeldud ei ole. Vahemaad on jalgsi käimiseks suhteliselt pikad ning isegi hotellidesse ja kaubanduskeskustesse on lihtsam siseneda autoga kui jalgsi. Sestap on takso kasutamine vältimatu.

 

Kuveidi teaduskeskus oma veealuse maailmaga osutus olema tõeliseks lastemagnetiks. Suures akvaariumis saab siin näha kõiki peamisi siinses lahes elavaid vee-elukaid sh haisid. Sättisime oma külastuse haide toitmisajaks ning see oli Laurale põnevaimaks vaatepildiks Kuveidis.

 

Tareq Rajab etnograafia muuseumis tutvusime islami kunsti erakoguga. Siin on väga lai kollektsioon Kesk-Aasia, Afganistani, Iraagi, Süüria ja teiste Lähis-Ida riikide ehetest, rahvarõivastest, peenete nikerdustega ustest. Kõrval majas on ka kalligraafiamuuseum, kus kõige muljetavaldavamate eksponaatidena olid välja toodud suured kalligraafiliste koraani tekstidega vaibad, mis on erinevatel aegadele ehtinud Kaaba kivi Mekas.

 

Kui öelda sõna „Kuveit“, siis kahju küll, aga esimesena meenubki Lahesõda, millest tänavu möödub 25 aastat. Sõda on jätnud põliselanikesse väga tugeva jälje ning on kindlasti see, mis neid veelgi tugevamini kokku seob. Lahesõjale pühendatud muuseum oli väga ülevaatlik ning põnevalt ülesse ehitatud - saime liikuda läbi 3-D makettidena kujutatud Kuveidi ajaloo ja Lahesõja erinevate etappide.

Sõda puhkes 1990 aasta augustis Iraagi sissetungiga, millele vastuseks käivitus ÜRO poolt organiseeritud vastuoperatsioon „Kõrbekilp“, takistamaks Iraagi vägede edasiliikumist Saudi Araabia suunas. Kuveidi lõplik vabastamine toimus aga USA ja tema liitlaste poolt organiseeritud operatsiooni „Kõrbetorm“ käigus. Sõjas kasutati väga kaasaegset tehnikat ning enamus meist mäletab seda sõda ka kui esimest sõda, mida saime peale raudse eesriide langemist igapäevaselt CNN-i vahendusel jälgida ning seda tänu USA pommitajatele kinnitatud kaameratele. Kokku viibis sel ajal piirkonnas 1500 ajakirjanikku. Sealt alates hakati sõda kutsuma ka „videomängu sõjaks“. Paraku tõelist sõda, mis erines väga oluliselt meediasõjast, kus sai surma 40 000 – 80 000 iraaklast, filmilindile ei võetud.

 

Sellised vastuolulised mõtted peas, lehvitasime Kuveidile mütsi ja võtsime suuna Omaani suunas.

"Reis ümber Pärsia lahe" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID