Hiiumaalt ja Saaremaalt on Gotlandile sõidetud sajandeid, selle kohta liigub palju legende ja üks neist ka lausa rahvasuusse raiutud – Gotlandil käidi ikka käiakive toomas ja juhtus et pahatihti ka ...varastamas ☺
Kroonikatest võib lugeda, et hoogne liiklus käis siin juba varajasel keskajal ning eriti suure hoo sai see sisse Hansaliidu ajal ehk 13-16. sajandil. On arvata, et tihe kaubaline ja kultuuriline suhtlus ei vaibunud koos Hansaliidu hääbumisega, sest 16-17. sajandil oli Eesti osa Rootsi riigist koos Gotlandiga. Tihedat sidet Gotlandiga märgib ka see, et meil on eesti keeles olemas ka oma nimetus Gotlandi kohta – Ojamaa.
Viva Bene ehk Mõnus elu
Võtsime kaheksakesi suuna Gotlandile 37- jalase purjejahi Viva Benega otse Tallinna külje alt, hilisõhtusest Lohusalust. Tegime väikse hingetõmbepausi Hiiumaal Lehtma sadamas ning sealt sai suund otse Gotlandile rihitud, ümber Farö põhjatipu Visby peale. Täna on keeruline hinnata kui kaua võis sama teekond keskajal Hiiumaalt või Saaremaalt Gotlandile kesta aga seda oleks huvitav teada. Veidi loogikat appi võttes saab tuletada, et kuna Saaremaad kutsutakse veel senini Rootsi keeles öösaareks (Ösel) ja Hiiumaad päevasaareks (Dagö) siis võib see ollagi seotud saartele jõudmise ajaga. Küsimus on aga õhus, et mitu ööd või mitu päeva reis kestis. Meie reis Vita Benega Hiiumaalt Visbyni kestis 30 tundi ja seda päris korralikus pärituules, keskmiselt 6 sõlme tunnis. Saime selle aja jooksul nii tuult kui vihma, päikest kui äikest. Pikk sõit rammestab korralikult, aga seda kosutavam oli vaatepilt, kui Visby kirikutornid ja vanalinna kontuur meid juba kaugelt tervitama hakkas.
Gotland & Visby
Visby jahisadam ja vanalinn on kokku kasvanud nii, et saabud otse linna südamesse, vilka linnaelu sigina-sagina keskmesse, kõrvus laulvate vantide vilin ja lehvivate purjede sahin. Silme ette kerkis väike unistus, et ehk saab kunagi nii olema ka Tallinnas.
Laevasõidu traditsioonid on siinkandis pikaajalised ja see on lahutamatu osa siinsest kultuurist. Visby oli 12.-14. sajandil Läänemere olulisim linn, jäädes Hansa Liidu peamise, Novgorodist Londonini kulgeva (Novgorod–Tallinn–Visby–Lübeck–Hamburg–Brugge–London), kaubatee keskmesse. Tegemist on ühe paremini säilinud keskaegse linnaga Skandinaavias, kuuludes ühtlasi ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vanalinnas on tänini säilinud sadu keskaegseid hooneid ja Hansalinnana meenutab see väga meie Tallinna vanalinna.
Nädalavahetustel täituvad Visby tänavad turistidega ning eriti kärarikkaks läheb linn hilistel õhtutundidel, peale baaride ja restoranide sulgemist, mil tänavad on vallutatud Stockholmi ja Göteborgi, sõna otseses mõttes, joovastunud noorsoo poolt.
Iga aasta 32. nädalal peetakse siin keskaegset festivali ning siis täitub kogu vanalinn keskaegse lummusega. Käesoleval aastal möödub ka 650 aastat ajast, mil Taani kuningas Valdemar Atterdag, kes ka Eesti ajalooga seotud, vallutas Gotlandi ning jäi seda valitsema kolmeks sajandiks. Reklaami- postritelt võis lugeda infot, et toimuvad ka selleteemalise lahingu rekonstruktsiooniga lavastused.
Olles seilanud Gotlandile ei piirdunud me huvi muidugimõista mitte ainult pealinna avastamisega. Soovisime kindlasti osa saada ka Gotlandi maaelust ja siinsest loodusest. Rentisime selleks väikse bussi ja võtsime suuna põhjatipu suunas. Esimene asi mis Gotlandi puhul silma torkab, on tema hämmastav sarnasus Põhja- ja Lääne-Eesti maastikega, eriti aga Saaremaaga. Mõlemad saared on juba suuruselt päris lähedased - Gotland Läänemere suurima saarena on vaid kümnendiku võrra Saaremaast suurem. Peamine sarnasus on aga kahtlemata looduslikus taimestikus ja maastikes, täpsemalt loopealsetes. See on pae- ja lubjakivi kattev õhuke mullakiht, millega kaasnevad meile nii tuttavad loopealsed kadastikud ja kiviaiad. Nii et kui teha looduspilte ja neid hiljem Eestis vaadata, siis ei saa arugi, kumma saarega tegemist. Samas aga kõik muu, mida inimkäsi on loonud on mõistagi juba erinev – rootsipunased majad ja tuulikud, mõõkrohust tehtud katused, kirikute arhitektuur ja palju muud. Eriti tihe on siin kirikute kontsentratsioon, väikese saare kohta on neid siia rajatud pisut alla saja. Väidetavalt piisanud Gotlandil vaid viie mehe kokkuleppest, et kirik ehitada ja nii neid aina kerkis.
Üheks enim silmatorkavaks Gotlandi eripäraks on aga raukarid. Tegemist on tuule ja vee poolt vormitud paiguti kuni kümne meetri kõrguste mereäärsete arhailiste kivirahnudega. Oma kujult moodustavad nad nii väravaid, torne kui ka lausa inimese sarnaseid kujutisi. Gotlandlased ütlevad: Meie ei pea paigaldama skulptuure, loodus on teinud seda meie eest. Ja sellega on põhjust nõustuda, sest raukarid on tõesti väga kunstipärased ja muljetäratavad.
Farö ja Bergman
Arhailisust ja askeetlikust torkab silma mujalgi. Eriti tunnetab seda Gotlandi põhjatippu jääval Farö saarel, mis jääb emasaarest pooletunnise parvlaeva sõidutee kaugusele. Saarlased räägivad oma murret, mis on väidetavalt kõige arhailisem Rootsis. Kunagist traditsioonilist oma keelt, gutni keelt, enam kahjuks ei räägita.
Nii majad kui ka maastikud oma raukaritega tunduvad siinkandis eelajaloolistena. Saarelt võib leida mitmeid põnevaid söögikohti, millest Creperie Tati nimeline auto- ja köögitehnika romudest kokkukuhjatud söögikoht oli üks silmatorkavamaid.
Tuntuks on saar saanud aga eelkõige Rootsi kuulsaima filmirezisööri Ingmar Bergmani järgi, kes siin suvekodu omas ja elu lõpuaastatel suurema osa ajast veetis. Täna puhkab kuulsus kohaliku kirikuaia taganurgas, mis on tähistatud tagasihoidliku maakivist hauaplaadiga.
Must lammas ja siil
Just Farö saar on see, kus võib kõige tihedamini kohata kohalikku uhkust - Gotlandi lammast. Mustja ja hallika vammusega lambaid torkab maastikupildis silma üsna hulganisti.
Suurte keerdsarvedega lammas ilutseb ka Gotlandi vapil ning võiks arvata, et lammas on ühtlasi ka saare rahvusloomaks. Aga võta näpust, huvitaval kombel on selleks hoopis siil, mille suveniire võib ohtrasti kohata kõikvõimalikes turistidele suunatud poekestes.
Gotlandi traditsiooniliseks söögiks on ootuspäraselt lambaliha ning maiustuseks safrani pannkook. Maitstud sai mõlemat. Lambaliha oli tõesti hästi valmistatud ning suurepärase maitsega. Safrani pannkook ei lange küll kokku meie arusaamaga pannkoogist, aga sellegipoolest on see maitsev ning meenutab pigem safrani ja mandliga segatud riisipudingi kooki.
Käiakivi
Last but not least- Eestlaste jaoks on Gotland tuntud muidugi eelkõige Gotlandi käia järgi. Meile üllatusena ei olnud see aga eriti teema kohalike jaoks, kes sellesse üsna ükskõikselt suhtusid. Küsimuse peale, kust käiakive saab näha, suunati meid Visby infopunktist saare põhjatipus olevasse vanasse kivikaevandusse, kus me esimese õhinaga õngegi läksime, hakates paekivi kamakaid käiakivideks pidama. Õnneks tuli terve mõistus kiirelt appi ning peale mõnekümne minutilist studeerimist selgus, et käiakivi leiab Gotlandil siiski mujalt – see maardla on hoopis risti vastupidises suunas, saare lõunapoolses tipus mõnekilomeetrine rannikuala.
Käiakivi, nagu kohapeal selgus, on lihtne liivakivi. Kuid erinevalt Eestis tuntud kollasest ja muredast liivakivist on Gotlandi liivakivi halli värvi ning eriti kvaliteetne.
Seega lõpp hea kõik hea ja ei pidanud seegi kord eesti mehed Gotlandilt ilma käiakivita naasma☺
