Kosovo
oktoober 2015
Balkani tuur
Kiireim tee Belgradist Kosovosse oleks olnud kindlasti
otse läbi Serbia. Seda ei võimaldanud aga meie auto rendileping ning isegi kõik
reisiraamatud alates Lonely Planetist soovitasid otsemarsruuti kindlasti
vältida. Sõnaga, kõik mis saabub Kosovosse Serbiast, on saatanast :) Sestap sõitsime
kõigepealt Makedoonia pealinna Skopjesse, jätsime oma reisikotid kodumajutusse,
rentisime uue Kosovo loaga rendiauto ning suundusime Kosovo pealinna Pristinas
suunas, mis asub siit vaid 80 km kaugusel.
Piiri ületades muutub tee oluliselt halvemaks ning
mägistel kurvidel oli eelmise päeva vihmadest palju kivisid tee peale uhtunud.
Midagi hullu ei olnud, tuli vaid kiirust vähendada ja pisut hoolikamalt silmad
lahti hoida. Liiklemiskultuur on senini olnud nii Bosnias, Serbias kui ka
Kosovas ülimalt vaoshoitud. Olime valmis millekski selliseks, mida võib kohata
Kaukaasias, kus kurve läbitakse vilistavate kummidega, rääkimata Araabiamaade
liikluskultuurist. Kohati tundus, et meie oleme siin ise kõige kiiremad
sõitjad. Nii et mägedes 50-60-ga sõitmine oli siin täiesti tavaline.
Sõda lõppes Kosovos vaid 16 aastat tagasi ning sõja märke
võis aeg ajalt tee äärtes märgata. Eriti silmatorkavad olid sildade ees olevad
tankikujutisega liiklusmärgid. Tundub, et see on siin senini aktuaalne teema.
Pristina kesklinnas on kena keskväljak. Jalutasime mööda väljakut,
kuni jõudsime välja vanalinnani, mis ei olnud küll võrreldav Sarajevo omaga,
aga siiski. Külastasime etnograafia muuseumi ning meie õnneks olime seal ainsad
turistid, mis andis hea võimaluse võtta kohalik muuseumi juhataja ristküsimuste
alla ja üritada mõista, kuidas kohalikud tajuvad kujunenud olukorda.
Kes on Kosovo tegelikud algasukad, on tänagi veel
vaidlusalane küsimus. Albaanlased väidavad, et nemad kui illüürlaste
järeltulijad olid siin kuni seitsmenda sajandini, peale mida slaavlased selle
enda valdusse võtsid. Alles 17-ndal sajandil, kui ala oli türklaste käes
hakkasid siia islamiusu vastu võtnud albaanlased uuesti sisse rändama. Eelmise
sajandi alguses oli siin Serblaste osakaal veel 60%, täna aga alla 10%-di. Vaen
Serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel on olnud põline, mis kulmineerus eelmise
sajandi lõpul Serbias võimule tulnud Slobodan Milosewichiga, kes sisuliselt
likvideeris Kosovo autonoomia sh keelati koolides albaaniakeelne õpe.
Muuseumi juhataja vestis oma isiklikest kogemustest
serblastega oma kodukülas. Nende külas, kus elasid valdavalt albaanlased, oli
ka üks serbia perekond, kes elas külg külje kõrval kõigi albaanlastega. Koos
peeti tähtsamaid sünnipäevasid ja abistati teineteist. Koheselt kui aga tärkas
Serbia natsionalism, toimus ka totaalne ümberkehastumine – lähimast peresõbrast
sai üle öö suur-serblane, kellest kujunes tagatipuks üks Punaste Barettide
liidreid, kes võitlesid agressiivselt Kosovo iseseisvumis püüete vastu. Sõjaajal
küüditati ligi miljon albaanlast riigist välja. Serblaste käekiri on olnud
kõikjal sarnane - pole inimest pole probleemi.
Tänaseks on valdav osa serblastest Kosovost välja
surutud. Suurem osa nende kogukondasid on veel vaid riigi põhja osas. Huvitava
faktina asub Pristinast 80 km edasi üks 14-ndast sajandist pärit Visoki Decani klooster,
kus elavad NATO range kaitse all muust maailmast täielikult isoleeritud 25
serbia munka. Seda piirkonda on üritatud kohalike poolt ka mitmed korrad
rünnata, aga seni mitte tulemuslikult. Kahjuks ei jäänud aega sealt läbi minna.
Pidavat olema looduslikult väga kaunis koht.
Tagasiteel Pristinast Skopjesse saime ka aru, miks tee lähima
suurlinnani on unarusse jäetud. Riigi suurim ja korralikeim maantee kulgeb hoopiski
Kosovo teiseks suurima linna Prizreni suunas, mis ühendab Kosovot nabanöörina oma
peamise toetaja Albaaniaga.