Kiievist lõvide linna
mai 2008
Ukraina
Lisaks Bandera radadele sai käidud ka Kiievis, Lvovis ja Ivano - Frankivskis.
Ukraina lääneosa kuulus kunagi Austria-Ungari impeeriumi alla ja erinevalt Ukraina teistest osadest, räägitakse siin vaid ukraina keeles. Isegi kauplustes, kus müüja kiirelt su aksenti kuuldes koheselt identifitseerib, saad vastuseks vaid ukrainakeelse jutu.
Kiiev Viiendal sajandil rajatud Kiiev on kolme-nelja miljoni elanikuga kontrastidega suurlinn. Sõites üle Dnepri kulgeva silla märkad kohe massiivset 62-m kõrgust skulptuuri Kodumaa Ema (Rodina-mat), mis on püstitatud nõukogude ajal mälestuseks II Maailmasõjas langenutele. Analoogsete skulptuuridega on nõukogude aeg märgistanud paljud linnad: Volgograd, Minsk, St. Peterburg, Pavlovsk, Kaliningrad jpt.
Kohe siit möödudes hakkavad särama esimesel aastatuhandel rajatud Kiievi Petseri Lavra kuldsete ristidega koopakloostri kuplid. Lisaks maapealsele ilule peidab klooster enda all ca 600 m maa-aluste katakombidega koopakäike, kus on viimse puhkepaiga leidnud sadakond, haudvaikuses käikude seinte ääres lamavat, pühakut. Klooster oli varjusurmas 30 aastat ja alles 1988 a äratati ta uuesti elule.
Täpsemalt:
http://www.lavra.kiev.ua/Kaasaegne Kiiev Reede pärastlõunast alates sebib Kiievi populaarsel peatänaval Kreshtshatikul rohkelt rahvast. Nädalavahetuseks suletakse tänav autodele hoopiski, sest muidu ei mahu jalakäijad ennast eksponeerima. Peamiselt guljaitatakse. Kreshtshatiku alguses on suur plats, mida ehib Vabadussammas - valminud Ukraina iseseisvuspäeva 10. aastapäevaks. Kiiev on ehitatud parki ning kesklinnas on vaid üks tänav, kus pole puid - seal all jookseb metroo. Silma jäi veel üks huvitav komme - Ukraina pealinnas eelistatakse firmakilekotte. Au sees on eriti musta värvi Bossi kilekotid aga kapitalismi poolt koolitatud silm tunneb ära ka Gucci, Diori, Lancome omi. Siia juurde teen pildi juba aga järgmisel korral, kui Kreshtshatikule patseerima lähen.
Lõvide linn Lviv on tõeline arhitektuuripärl! Põhiliselt 13. ja 16. sajandist pärit linnaarhitektuurist leiab nii gooti stiilis ehitatud renessaansi, baroki kui ka klassikastiilis ehitisi. Linna kaunistab kokku ca 2500 lõvikuju, mis on inspireering linna nimikangelase, kuninga Danylo Halytski poja Lev nimest. Lviovi kutsutakse ka Ukraina kultuuripealinnaks, linnas elab vaid 3,6% vene rahvusest inimesi. Linnas on kokku üle 60 kiriku.
Sado-Maso Lviviga seoses ei saa üle ega ümber ühest maailmakuulsast väljendist, mis on sündinud just siin – masohhism. Lvivi linnas, mis kuulus sel ajal Austria riigi koosseisu elas kirjanik Leopold von Sacher-Masoch, keda juba tema eluajal peeti andekuselt võrdseks Goethe ning Turgeneviga. Tema sulest ilmus suur hulk romantilisi novelle. Maailmakuulsuse toonud romantilise novelli “Veenus karusnahas”, kus ta kirjeldab meest, kes unistab vestlusest Veenusega, kirjutas ta Lvivis 1870. aastal.
Väljendi “sado-masohhism“ võttis kasutusele 1886. aastal Austria psühhiaater von Krafft-Ebing, kirjeldades seda oma raamatus “Psühhopaatia sexualis”. Väljendi esimene osa pärineb Marquis de Sade nimest, kes oli pornograafilise vägivaldsuse pooles tuntud prantsuse aristokraat 18. sajandil.
Bandeeralaste pealinn Stanislav Stanislav ehk nüüdse nimega Ivano-Frankivsk asub ca 135 km Lvovist kagu suunas. Ajalooliselt oli see Austra-Ungari impeeriumi alal ning rajati kunagi kaitsmaks ala krimmi-tatarlaste rünnakute vastu. Eelmise sajandi alguses moodustasid pool linna elanikest poolakad, 18 -19 sajandil asus siin suur Poola kaubandus- ja tööstuskeskus.
Nõukogude ajal oli see suletud tsoon, sest linnas asusid kinnised sõjatehased. Kui ala 1918.a. Austria-Ungari impeeriumist eraldus, loodi lääne-Ukraina Rahvavabariik ja Stanislavist sai selle keskus.
1990ndatel oli Ivano-Frankivsk Ukraina vabadusliikumise keskuseks ja kõiki poolakaid sunniti linnast lahkuma. 1991. a Ukraina iseseisvushääletusel antud „jah“ sõna võideldi kätte just siit alguse saanud meelsusega.
Kui linna 300'ndal sünnipäeval 1962. a uuendusmeelsed seltsimehed linnale värskenduskuuri teha soovisid, alustatigi nimest. Esimese hooga sooviti linna nimetada Karpaatia-Satlingradiks aga siis loobuti sellest mõttest. Kui selgus, et linna keskpargi (endine kalmistuala) äärest on leitud tuntud Ukraina kirjaniku Ivan Franko pruudi haud ja ta ise on siittulenevalt korduvalt ka Stanislavis käinud, oli otsus tehtud. Täna käivad vaidlused, millal oleks õige hetk linna nimi nüüd tagasi Stanislaviks muuta. Hetkel on otsus takerdunud finantside taha – nime muutmine on teadagi kulukas ettevõtmine.
PS. Pikantse lisafaktina ajaloost olgu välja toodud, et Stanislav kuulub nende linnade nimistusse, mis on kord ajaloos ka kasiinos maha mängitud. Lisan pildi peatänava ääres asuvast majast, kus tegutses kõnealune kasiino:
Sultani lemmiknaine Roksolana Hinge jäi veel ka kripeldama Türgi sultani Suleimani legendaarse naine Roksolana lugu. Püüdsin seda nüüd googeldades värskendada aga ette lõid vaid Ukraina tutvumisportaalide lingid. Seega võite ise nüüd kolm korda arvata, millest jutt. Et teid sellest säästa (ja mitte portaalidesse sattudes eksiteele juhtida?) panen siinkohal selle tuhkatriinuloo ka lühidalt kirja.
Sultan Suleimani naine Roksolana (pärisnimega Nastia Lisovska), päritolult vene ori, oli 15-aastasena Kaukaasias Krimmi -tatarlaste poolt vangi võetud ja Istambuli orjaturul müüki pandud. Siit sultan ta oma haaremisse ostiski. Ei läinud kaua aega kui Roksolana hakkas silma paistma oma särava loomu ja kõnekeelekasutusega ning teda hakati Naeratuseks kutsuma. Peagi oli tal ka käes sultani lemmiknaise positsioon ja endine lemmiknaine, kes oli unistanud, et just tema poeg Mustafa saab pärijaks, pidi vihas taanduma. Türgi pealinna ehib sultani poolt Roksolana auks püstitatud Suleimani moshee. Mitte ühelegi haaremi naisele ei ole saanud osaks nii võimsat matust kui sellele 53-aastaselt surnud Ukraina naisele.
Õige pea suutis Roksolana õukonnast eemaldada ka eelmise lemmiknaise sabaraku Ibrahimi ning sellega sillutas endale aina lähemale ligipääsu võimule. Ei läinud kaua aega kui Roksolanast sai sultani peaminister ja siis juhtus ime – esimese naisena suutis ta sultani viia niikaugele, et too ta kätt palus ja nad abiellusid. Islami seadus küll ütleb, et abielluda võib kuni nelja naisega, aga kuni siiani ei olnud ükski sultan iialgi abielunud. See fakt tekitas vastukaja kogu islamimaailmas. Abiellumise tulemusena võitles Roksolana oma poja Selimi troonile.
Täna Ukraina rahvuskangelase staatuses oleva Roksolana järgi on paljud ukrainlannad ka oma nime saanud.
Roksolana kodukülas Rohatynis:
Munavärvimise kõrgpilotaazh: Pisanka Slaavi kultuuriruumi lahutamatuks osaks on kirevavärviliselt dekoreetritud munad. Muster kantakse munale batikastiilis ja kaetakse vahaga, vanimad säilinud pisankad on pärit juba 10. sajandist. Munade värvimine usaldati vaid naistele ja mehi mune dekoreerima ei lubatud, see pidavat halba õnne tooma. Muna peeti taassünni sümboliksja kuni 12. sajandini oli Lihavõtete ajal munade söömine katoliku kiriku poolt keeletud. Hiljem keeld tühistati kuid jäeti komme, enne munade sööma asumist tuli lugeda spetsiaalne palve.
Kolomyiati linnakese munamuuseumis, kus on välja pandud üle 10 000 värvitud muna:
Karpaadid Bukovel – Karpaatides asuv Ukraina kuulsaim suusakeskus on imeline ka ilma lumeta.
Karpaadide mustreid 
Ja nüüd tagasi Kiievisse Rääkimata jäi rongiööde võlu, tuttavlikud teeklaasid ja suhkrutükid. Vaguni põrandal olevat musta ja ribadeks tallatud vaibakatet ei eemaldatud mustriliselt vaibalt kuni sihtjaama jõudmiseni, milleks ikka vaipa ennast külalistele eksponeerida. Rongivile saatel oli mõnus uinumisele mõelda, sest loksutav vibratsioon andis erilise fiilingu. Kupee uks, mida kolme mehega pidime kangutama, avanes siiski ka hommikul. Õhtune taaralaadung kolises tamburis meloodiliselt igas peatuses kui rong pidurdades vilet andis. Midagi ei ole siin muutunud ja see ongi hea.
