REISIKIRI

India

Inimesed, lehmad, motorollerid ja kaubaautod meeletu tolmu sees oma suunda rühkimas - just selline oli esimene pilt mis meile Indiast avanes. Olime läbinud öise teekonna Nepaalist üle mägede ja jõudnud põhja-India piirilinna Sunaulisse, et siit juba Gorahkpuris asuva rongijaamani liikuda.

Kokku on hindudel seitse pühat linna ja Varanasi oma Gangese voogude ja 350 Ghatiga üks pühim. Iga hindu jaoks on püha külastada Gangese vasemat kallast Varanasis ning siin surra, sest see tagab parema ümbersünni.

Varanasi 350l ghatil (jõkke laskuvatel treppidel) põletatakse sadu surnuid päevas. Ilma põletamata, väikese parvekese peal riidesse mähituna, asetatakse jõkke need brahmanid (preestri kasti kuulunud inimesed), kes on seda ise soovinud, pidalitõbised, rasedana surnud naised ja surnult sündinud lapsed. Igal hommikul käivad tuhanded hindud siin jõe ääres, et mediteerida, panna vette lilleõied koos põleva küünlaga (annetus jumalannale Gangale, kes saadeti taevast vete kujul maailma) või ka ennast, oma hambaid või riideid pesta, päikese tõusu tervitada, surnukeha või lahkunu tuhka teele panna.

Varanasit nautides panime paika ka oma liikumise trajektoori põhja-Indias. Otsustasime rentida auto ja liikuda edasi suunal Varanasi-Khajuraho-Agra-Pushkar-Jaipur-Delhi. Auto oli India võimsaima kompanii TATA toodang ja nägi välja selline, nagu mäletame 60-70ndatest ümaraid valgeid Volgasid. Vahemaad, mis meid ees ootasid olid igaüks keskmiselt 15 tundi pikad, sest teeolud vajavad Indias meeletut kannatust, kuid pakuvad vastu suurepärast võimalust tutvuda India külaeluga. Auke on teedes tunduvalt rohkem, kui siledat pinnast ning keskimine kiirus ei tõuse seega üle 20-30 km tunnis. Peale suuri kaupu vedavate ja värviliste tulukestegakaunistatud veokitee teedel väiksemaid autosid naljalt ei kohta. Kui mõni koht on teel juhuslikult asfalteeritud, siis on asfaltit täpselt ühe teerulli riba laiuselt ning kahe sõiduki kohtudes otsustatakse kohapeal, milline sõidurida seda omab. Võimuvõitluses on võitjad reeglina pühad lehmad. Tähtsuselt teised on rekkad ja alles siis tulevad väiksemad tegijad nagu mootorrattad ja vankersõidukid. Põhiäri, mis teeäärsetes külades tööd annab on siitlähtuvalt autokummide parandus ja autojuhtide puhkenurkade pidamine. Puhkenurgad on varustatud kõik looduslikust materjalist kohapeal punutud välivooditega ja vaatepildi järgi otsustades tundub, et suurem osa kohalikke mehi veedab oma elukese nendel vooditel.

Khajurahosse jõudes tervitasid meid 10-11 sajandil Candella dünastia poolt jumalate ülistuseks püstitatud templid. Kokku on neid siin olnud üle 85 kuid tänaseks on säilinud vaid 25.

 

Püha paiga taasavastas 1838. aastal inglise ohvitser, kui raius endale teed läbi täiskasvanud dzungli. Mingil arusaamatul põhjusel jäeti templid aga 18. sajandil maha ning seepärast on nende lugu vägagi sarnane teiste lugudega maailmas: Machu Picchu Peruus, maiade templid Kesk-Ameerikas, Angkor Kambodzhas. Kui näiteks Angkor mõjub oma suurusega, siis siin on tähelepanu pööratud detailidele - kõik templite seinad on täis pikitud erootilistes poosides kujusid. Templid on nii seest kui väljast kaunistatud lugematute skulptuuridega, mis kujutavad elu tema kõigis vormides – sõdadest meelelise ja lihaliku armastuseni. Legend räägib, et siit on saanud alguse ka Kama Sutra.

Järgmisel päeval asusime teele Agra poole, et jälgida päikeseloojangul Taj Mahali marmori värvigammat - loojuva päikese valgus andis erinevaid toone valgest marmorist ehitatud mausoleomile. Taj Mahal, mis on ehitatud märgiks suurest armastusest, oli tõesti muljetavaldav. Kui mõelda sellele, et mogulist valitsejal oli plaan siia kõrvale püstitada ka mustast marmorist analoog enesele mausoleumiks, siis võib vaid ette kujutada, millise ansambli nad oleksid moodustanud.

Lonely Planeti soovituse põhjal võtsime siit edasi suuna Pushkarile – linnale, kus kord aastas, kuuseisust lähtuvalt, peetakse India suurimat kaamelilaata ning kus ka järve vesi muutub sel perioodil pühaks. Linna piires on alaliselt keelatud tänaval avalikult kaaslast emmata, suudelda, süüa mune, liha, kala ja juua alkoholi. Pean tunnistama, et tegemist on uskumatult erilise paigaga ja vastab imelisemalegi kujutlusele Indiast! 

Alaliselt on siin 14 000 elanikku kuid laada ajal saabub siia kõlalisi juurde kuni 200 000. Põhiliselt tullakse kokku maapiirkondadest kandes kohalikku koloriiti ning seetõttu on seltskond põnevalt kirju. Energiat andvasse järvevette kastetakse end 24 tundi järjest ning seda saadavad üle linna kajavad muusikalised kutsed. Lummatuna Pushkarist liikusime edasi Delhi poole ja siit juba lennukiga 6000 km lõuna suunda – kookospalmide rannale.

Peatusime esialgu Keralas, ühes India kommunistlikest osariikidest. Juba lennujaamas sai meile selgeks, et suhtlusstiili tuleb vahetada ning näiteks taksodegagi siin kaubelda mõtet ei ole, sest kogu lennujaama taksondusäri on riigi kätes ning hinnad fikseeritud. Kohalikud on elukorraldusega rahul ja rääkisid meile ka käimasolevast viisaastakust, mille viimane aasta hetkel käsil olevatki. Selgituseks lisati, et sarnane süsteem ja riigikord on veel Hiinas ja Venemaal.

Kerala piirkond jääb Araabia mere ja Lääne-Ghatide mäeaheliku vahele ning on pinnaselt väga viljakas. Siinkandis on inimesed juba paar tuhat aastat vürtse, sandlipuud ja vandlit otsinud. Keralat kutsutakse ka maailma vürtsipealinnaks. Siit leiab nii kookospalmi istanusi kui ka madalate vallidega eraldatud riisipõlde.
Kuna Kerala peamise põllukultuuri riisi kasvuperiood kestab umbes kolm kuud, soodne kliima valitseb aga aasta ringi, võivad mitmes kasvufaasis riisipollud olla lausa kõrvuti ja korraga võib näha nii riisi istutamist kui ka koristamist. Põlluharimine käib peamiselt käsitsi, ehkki mõnel põllul võib mägata ka väikesi traktoreid. Kerala on tuntud ka selle poolest, et siia randus 16. sajandil kuulus Portugali meresõitja ja maadeavastaja Vasco de Gama. Ta avastas selle randumisega kaubatee Euroopast Aasiasse ning siitpeale algas ka lõuna-Indias portugaallaste kolonisatsioon. India läänerannikul tervikuna on elatustase üldiselt kõrgem kui mujal ja tüüpilisi vaesemate inimeste elamuid - sinisest kilest telke ja palmilehtedest hütte - pole siin näha. Kerala on ka India ainus peaaegu sajaprotsendilise kirjaoskusega osariik.
Kerala on üks kahest India ametlikust puhkepiirkonnast, kus võib probleeme kartmata rannariietega päevitada ja ujuda (teine piirkond on Goa). Kohalikud naised käivad ujumas loomulikult vaid sarides. Valisime siin oma peatuspaigaks ühe väikese kaluriküla, kus
saime nautida imelisi roogi kohalikest värskelt püütud mereloomadest.

Edasi ootas meid ees teekond Trivandrumisse, et sealt edasi soita Kollamisse, kust väljuvad paadid Allepysse. Paadiga sellepärast, et Keralas on backwaters'id ja nende vaatamine on siinkandis peamine atraktsioon. Tegemist on üle 1000 km alaga, mis on täis järvi, jõgesid ning neid ühendavaid kanaleid, mida ääristab troopiliselt metsik loodus.

Rentisime ööpäevaks majakesega paadi, et seilata kanalitel ning jälgida kohalikku eluolu.

Majapaadid on ümberehitatud kunagistest riisiveo paatidest ja näevad meie mõistes väga eksootilised välja- punutud katusega ja seest nagu troopiline hotellituba. Backwaters on kunagi moodustunud jõgedest-järvedest-kanalitest ja nende vahel olevatele maismaaribadele on rajatud külad. Osaliselt on pinda kuivendatud ja nii on tekitatud soodne pinnas riisikasvatuseks, millega põhiliselt leiba teenitaksegi. Kindlasti ei tohi mööda lasta võimalust tutvuda Keralas Ayurveda kunstiga, mis on siit maailma liikunud.

Jäänud oligi teoks teha veel meie reisi viimane soov – külastada India Silicon Valleyst nelja tunni tee kaugusel asuvas Putthapartys asuvat pühameest ja elavat jumalat Sai Babat. Juba linnapiirile sisenedes hakkasid meid tervitama Sai Baba näopildiga suured plakatid. Linna kõik külalised on riietunud valgesse ning annavad sellega väga tugeva tooni kogu olemisele. Kõik, mis on seotud Sai Babaga on suur - usuvõim, mis on kõiki maailma religioone ühendav; meeletud infrastruktuurid (alates omaette asuvast linnakust ashramist kuni ülikoolide ja tervishoiusüsteemini välja). Kõik teenused ja kaubad (söögid, joogid, elamine) on arvestatud ilma katteta, sest kogu töö teevad siin ära vabatahtlikud ja ka renti ei ole vaja kellegile ei maksta. Seega on elamine linnas väga soodne - näiteks lõunasöögi maksumus on ca 5 krooni. Kõikide teenuste pakkumine käib aga väga range jaotuse alusel - mehed ja naised ei puutu kokku üheski osas - eraldi on templisektorid, kassaluugid, kust toitu saab, ööbimistoad jm. Sai Baba ise näitab end rahvale kolm korda päevas, mil suures pühakojas on palvused. Lõunaajal jutustab Sai Baba oma õpilastega või võtab inimesi intervjuule. Keel, milles temaga rääkida, pole oluline, Sai Baba lugevat mõtteid inim jubahommikul kell neli-viis.

 
India on imepärane – oma kontrastidega meenutab ta tervet eraldiseisvat planeeti, mis lihtsalt ei saa asuda meiega samas universumis.

"Hiina-Tiibet-Nepaal-India" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD