Hong Kong
jaanuar 2008
Kagu-Aasia tuur vol.2
Oma reisi lõpp-punktiks oleme tihti sättinud mõne suurlinna, mis
oleks selgeks kontrastiks eelnevale ning kust oleks loogiline
kojunaasmist planeerida. Siinses piirkonnas ei ole seda raske leida.
Maailmas ei ole teisi selliseid regioone, kus kõrvuti asub üheltpoolt
muserdav vaesus nagu Myanmaris, Laoses või Kampucheas ning teisalt
selline jõukus ja kaasaegsus nagu Singapuris või Hong Kongis. Meie
valikuks oli sellel korral Hong Kong.
Tavaliselt meile suurlinnad eriti ei meeldi ning siinjuures oleks
ootuspärane ja ehk ka populaarne kirjutada, et läbisime igava ja kõleda
kapitalistliku kivikõrbe, kus domineerimas vaid taevani kõrguvad
klaas-metall-betoon ehitised ning kus ei miskit ühist kõige eelnevaga,
mida teepeal kogesime.
Kõigi suurlinnade vihkajate kurvastuseks peame siiski ütlema, et Hong
Kong meile väga meeldis. Ning seda rohkem, kui senikogetu Singapuris,
Soulis, New Yorgis, Chicago või mõnes muus sama maastaapi maailmalinnas.
Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond on hoolimata Brittide käest
1997-ndal aastal Hiinale üleminekust säilitanud üsna märkimisväärse
autonoomia. Hiina „üks riik, kaks süsteemi“ poliitika alusel peaks see
kestma vähemalt 2047. aastani. Hong Kongil on oma valuuta,
immigratsioonisüsteem ning isegi oma liikluskorraldus, mis väljendub
Brittide poolt juurutatud vasakpoolses liikluses.
Unustada ei tohi aga mandri Hiina teist lubadust - „Hong Kongi rahvas
valitseb Hong Kongi“, mis on kahjuks siiski jäänud vaid pelgaks
lubaduseks. Kartes demokraatia „katku“ levikut kogu Hiinasse, on
keskvõim surumas Hong Kongile agressiivselt peale oma tahet ning
keelanud demokraatlikud valimised. Seni on linnavalitsuse juhte
määranud paigale vaid keskvõim.
Hong Kongi mägine maastik, kõrghooned ja veepiir moodustavad kokku väga
city-look maalilise vaatepildi. Eriti suursuguselt joonistub
linnapanoraam välja igaõhtuse valgusshow ajal.
Seitse miljonit inimest on ära mahutatud suhteliselt väikesele
territooriumile. See tähendab omakorda, et inimesi jätkub kõikjale.
Keskpäeval on tänavad rahvast sama täis, kui meil lauluväljaku
toidutänavatel laulupeo ajal. Ja nii iga päev.
Hoolimata suurest rahvamassist, on linna tegevus äärmiselt tõhusalt
planeeritud. Üle 90% reisimisest toimub ühiskondlikus transpordis, mis
on parim tulemus maailmas.
Jalakäijate tänavad on tõstetud teisele tasapinnale, sageli autoteede
kohale. Üks maailma paremini planeeritud ühistransport toimib nagu
kellavärk. Eriti eksootilised on kahekorruselised trammid.
Metroosüsteem koos oma jaamadega jätab kohati tunde, nagu viibiksid
mõnes ulmefilmis. Kõige selle ülima planeerituse, kõrgtehnoloogia ja
modernsuse kõrval, mis oli teravaks kontrastiks meie senikogetule
Bagani maagilistes templites või Inle imekaunitel ujuvaedadel, jättis
Hong Kong siiski inimlähedase mulje. Hoolimata suurtest inimmassidest
ning kiirest elutempost, on inimesed siin sõbralikud ja sümpaatsed.
Meie
reisi lõpetamine Hong Kongiga oli ka mõnevõrra sümboolne. On ju siinse
koha näol tegemist 21-se sajandi uue kasvava suurvõimu Hiina kõige
arenenuma piirkonnaga. 30 aastat tagasi oli Hong Kong oluliseks
eeskujuks Deng Xiaopingile kapitalismi levitamisel mandri Hiinas ning
sellest on tõesti suurepäraselt õppust võetud. Sama eeskuju võiks antud
piirkond anda nüüd ka demokraatia levitamisel. Senine keskvõimu
igakülgne püüe demokraatiat maha suruda selleks kahjuks väga palju
lootust ei anna. Aga eks aeg annab arutust.
Hiina-Myanmar-Laos-Vietnam-Hong Kong
Jaanuar 2008