REISIKIRI

Etioopia: Teekond hõimudeni

Oleme kolmandat päeva Etioopias ja paneme kirja mis siiani toimunud on.

Zanzibari kuumusest pimestatuna laekusime pühapäeva öösel kl 00.10 Addisi lennujaama. Lend oli Precision Airiga Zanzibarist Nairobi ja sealt edasi Addissi. Lennuk oli täis aastavahetuspuhkuselt kojuruttavaid valgeid ning sekka ka üks kohalik ärimees. Too istus lennukis kohe esimesele vabale kohale ja oli suhteliselt üllatunud, kui teda muudkui kindla kohaga reisijad püsti tõusta palusid. Lõpuks jõudis ta sellise maletamisega oma kohale.

Lend möödus ilma viperusteta, vahepeatusel Nairobis püüdsime Etioopa birre osta, et öist saabumist pehmendada. Selgus, et birr ei olegi nagu arvestatav rahaühik, sest mitte ükski valuutavahetus seda ei müünud ega ostnud. Tund mööda tax-freesid kolades läks kiirelt ja hiilisime vaikselt nr 4 värava suunas, kus, oh üllatust, vookles hiigelpikk saba. Olime hämmingus, sest nii suur see Addisi lennuk ju ometigi olla ei saanud. Ja ei olnudki - tegemist oli vana hea ratsionaliseerimisprojektiga, kus ühte väravasse oli koondatud neli lendu. Väravapostil oli kirjas aga vaid kaks nii et teise kahe lennu seltskond (meie sealhulgas) pidi kohvipaksu pealt ennustama, et meie lend ka ikka sealt lahkub.

Kenyan Airwaysi lennuk õhkas uue lennuki aroomidest. Kõik oli tuttuus ja läikis. Ka hiinakeelsed sildid. Lendas väga sujuvalt ja hästi.

Pool üks öösel olid meil seljakotid käes ja asutasime end minekule. Olime Zanzibarist endale vastu sebinud transfeeri, et oleks kindlam tunne südaöises linnas liigelda. Seal ta uhkelt seisiski meie nimega silt käes. Hotelli oli ta meile ka välja valinud ja selleks osutus RAS hotell (nägi ka välja kui riiklik aktsiaselts). Suht väsinud olemisega aga kuna vajasime seda vaid üheks ööks, polnud meil vahet. Sissetshekkimise ajal märkasime ühest silmanurgast öövalvurit, kes oli end vilnult pruuni teki sisse rullinud ja põõnas põrandal, teisest silmanurgast märkasime väikest halli kogu ja meenus, et kuskil oleme seda juba näinud. Ahjaa- Hanoi hotelli respas sagisid need mehikesed pimeduse saabudes ka ringi. Sellised suht kopsakad hiir-rotid.

Meie transfeerimees Yared oli samast reisifirmast, kust järgmisel hommikul lõunasuunas liikumiseks jeepi võtsime. Teades, et järgmine päev on pühapäev, oli ta nõuks võtnud sel ööl kõik organiseerimiseks oluline läbi käia, et pühapäeval tööd tegema ei peaks. Esimene pauk tabas meid juba lennujaamas minibussi istudes, kui ta käe välja sirutas ja meilt 9-päeva ettemaksu küsis. Teine löök allapoole vööd oli see, kui ta nõudlikul toonil meilt programmi palus, et kuhu täpsemalt siis 9 päeva jooksul lähme ja et me selle tal siis siin öösel kohapeal kohe ka kirja paneksime. Olime üldjoontes pildi endale selgeks teinud ja jumal tänatud. Kui meil ei oleks olnud teadmist, kuhu täpselt minna soovime, ei oleks meie diskussioon kindlasti enne hommikutki lõppenud. Igatahes reisibüroo töötaja ei olnud valmis selleks, et me oleme ta riigis esimest korda ja tal võiks olla meist veidi enam infot kohapealsete olude kohta. Paari unearvelt näpistatud tunniga oli meil programm paberil. Vahepeal suutis reisikorraldaja meid veel mitu head korda paanikat ülesse kiskuda jutuga sellest, et kuna hotellidega on kohapeal kitsas siis peaksime teadma, et autos ikka magada ei tohi. Kui see meid veel jalust ei rabanud, palus ta arvestada et autojuhil ei ole kindlasti niipalju raha kaasas, et bensiini osta. Kui jäime endale ikka kindlaks pillas ta repliigi selle kohta, et bensiiniga on lõunas üldse keeruline ja peab ca 2500 kilomeetri jagu siit kõik kaasa juba ostma jne. Ühesõnaga, pärast seda kammajaad hotellituppa jõudes, oli ühel meist vormunud kindel sisemine soov jääda 9-päevaks kasvõi siiasamasse hiirrottide pessa kuid igal juhul mitte minna sinna ilmselgelt kannatuste rajale.

Tuppa jõudes meenus veel ka pakse tekke vaadates, et olime saabunud ca 2500m kõrgusele üle merepinna ja ööd on siin jahedad.

Hommikul tegime silmad lahti ja pakkisime kotid. Oli uus hommik ja elu tundus taas ilus. Hotelli hommikusöögilaudki paistis esmapilgul täiuslik aga lähivaatlus tuvastas olulisi puudujääke. Põhivirna, mis kaugvaatlusel efekti tekitas, moodustasid kohalikust tumedamat sorti jahust küpsetatud nõudepesulappi meenutavad taignaribad (Hiljem selgus, et tegemist Etioopia rahvustoidu injeraga). Aga nende varjus tuvastasime õnneks ka röstisaiad.

Öösel kokkulepitud autojuht saabuski ja vaid poole tunnise hilinemisega. Käisime temaga  järgneva 9 päeva reisikava üle ja läks sõiduks. Esimene peatus oli Hiltoni hotell, sest seal asub riigi üks kahest sularahaautomaadist. Esimese päeva norm oli jõuda Wondo Genetisse. Teekond möödus eriliste viperusteta ja õhtuks olimegi kohal. Tee peal püüdsime sisse saada ka Ras Tafari muuseumisse aga ukse võtit ei leitud. Ette rutates olgu öeldud, et õige võtme leidmine on siin igapäevane probleem.. Pea üle päeva puutusime kokku olukorraga, kus mõni asi jäi lahendamata võtme puudumise tõttu. Küll oli see kadunud, küll teise mehe taskus jms. Ei ajanud enam naermagi. Ööbimiskoht ise oli aga kenake – kuumade allikate läheduses, endise imperaatori, Soolomonide dünastia viimase valitseja, Haile Selassie suveresidentsis. Kuumaveeallikad olid moondatud kolmeks erisuurusega basseiniks ja kohalikud mõnulesid seal täiega. Meie ka. Tubades oli vaid üks kraan ja sealt tuli vaid sedasama kuuma allikavett. Tagahoovis oli „Princess bar” ja leti taga seisnud ja ilmselt päevi külastajaid oodanud baarmen virgus meid silmates silmnähtavalt ja ajas kibekiirelt ka pintsaku selga. Ambiendile oli siin rõhku pandud - klaasvitriini taha olid sätitud printsi sööginõud ja kapi kõrval toretses tolmune peaga karunahk. Prints olevat olnud ka kirglik jahimees.

Hotellitoa rõdul hullas suuremas koguses ahve ja toa ust oli seepärast targem kinni hoida.

Magada sai päis hästi ca kl 5ni, mil varesekarjad häälekalt enda õigust kuulutama hakkasid. Magada on siin üldse huvitav – magama heites ei tea iial, mis sind hommikul äratab. Kas minareti-kutsung, linnu-loomahääled, ootamatult avatud ööklubi vms. Päris vabatahtlikult ei ole selle nelja nädala jooksul ühelgi hommikul ärganud.

Järgmisel hommikul oli sihiks jõuda Yabeloni. Ca 20 km enne Hagara Mariami linnakest sadas aga mägisel teelõigul otse meie auto klaasidesse mootorratas. Kapott oli punane ja sinna ette me vaadata ei julgenud. Murdosa minutist möödus ja autojuht hüppas välja, et olukorda hinnata. Mootorrattur oli elus. Teine murdosa minutist kulus selleks, et eiteakust oli tee peal ja ääres järsku mitukümmend külainimest. Neid sadas igast põõsast ja üks hüppas kõvemini kiljudes kui teine. Naised haarasid kätega peast kinni ja hakkasid kõva häälega halama. Eemalt tormasid juba mingid mehe, kaikad peos. Meie autojuht oli ainuke, kellel jagus kainet meelt ja tema karjus – hospidal-hospidal. No mingit hospidali seal metsavahel mäeveerel muidugi ei olnud ja nii võtsidki neli meest verest nõretava mootorratturi käte vahele ja tõid meie autosse. Sättisime ta lahtisesse pakiruumi lamama ja kaks kohalikku tulid turvamiseks ka kaasa. Sõidu jooksul elavnes ohver mitu korda ja verine käsi tõusis meie peatugesid toetama. Hospidali värav avanes kiiresti ja õues oli isegi kanderaami moodi asi. Meie juht haaras sellest koos kohalikega kinni ja tirisid ohvri selle peale. Hospidali kassaleti ees looklenud järjekorras tekitas see sündmus palju elevust ja peagi olid nad kobaras ohvrile diagnoosi panemas. Möödus mingi 10 min ja juht oli tagasi. Pilk ärevust täis ütles meile vaid ühe napisõnalise lause – prison. No esialgu ei osanud sellest mõelda ei musta ega valget aga õige pea sai selgeks, et see hospidali toomise heategu juba tasumata ei jää. Mis siis, et mootorrattur ise oli meiega kokkupõrget otsinud ja kihutas vastassuunavööndis, pidime suunduma politseijaoskonda. See oli õnneks samas linnakeses ja kohe hospidali lähedal. Me ei aimanud ikka veel midagi halba.

Kui politseiaia väravad avanesid sõitsime sisse ja nägime pilti – aia nurgas oli justkui loomakoppel. Kolm palki reas ja nende vahel auto stanged. Stangedesse olid sisse torgatud klaasikillud, mis täitsid okastraadi rolli. Koplis seisis sadakond tüüpi ja kopli ees väntas edasi-tagasi puumalakaga vahimees. Paar-kolm naist üritasid üle aia anda mahla või mingit kopsakamat toidupakki ja mõnel see isegi õnnestus. Meie juht läks ühte putkasse ja tuli sealt suht kiirelt tagasi. Lootsime peagi edasi liikuma hakata, sest auto oli enam-vähem korras, väike plekimõlk, ei muud. Taas kõlas ta huulilt – prison. No see ei saanud olla see, mida me kuulsime aga ta oli. Meid paluti lahkuda ja tema viidi sinna koplisse. Seisime sõnatuna politseiputka ees ja ei osanud seisukohta võtta. Olime Hagara Mariami linnas, mis meenutas pigem linnastuvat identiteedita küla, mitusada km Addisist lõunasse.

Kohalikud võtsid meie ümber end sõõri ja hakkasid oma keeles asju arutama. Olime vaieldamatult selle küla päevasündmus nr 1. Hagara Miriamis oli üks hotellimoodi maja ja sinna end seadsimegi. Ees oli 8 päeva teekonda autoga, mis oli arestitud ja juht trellide taga.

Helistasime Addisi mehele, kes meile auto rentis ja ta lubas uue sebida. Selle teadmisega läksime ka õhtul magama. Nagu pärast selgus, ei tulnud magamisest midagi välja, sest hotelli esimene korrus muutus kl 12 öösel võluväel ööklubiks, ja see oli väga valju muusikaga ööklubi.

Uus hommik oli õhtust targem ja kl 8 sõitis maja ette uus juht Tafu koos sinise Landcruiseriga. Õige pea selgus, et juht ei valda küll inglise keelt aga rooli keerata oskab nii et elame üle. Jätkasime katkenud teekonda Yabeloini. Siin kulus peamine aeg bensiini hankimisele, sest seda lihtsalt ei olnud. Kohalik bensiinijaama omanik oli niisuur kunn, et isegi kohalik politseinik suudles ennem ta kätt, kui rääkima hakkas. Lõpuks saime endale siiski bensiini juurde ja liikusime edasi. Konso bensiinijaamas ei olnud elektrit ja seega bensiinipump ei töötanud. Sel põhjusel oli siin aga vähemalt bensiin olemas. Lõunatasime sööklas, kuhu maandusid ka 2 itaallast. Esimese asjana võeti kotist taskurätt ja tehti sanitaarrünnak lauale. Seejärel ilmus linik ja siis „lauake kata end”. Kollane taskurätik täitus oliivi pateega, konserviga ja saiatükiga. Jutu käigus selgus, et nende autojuht tunneb meie prisonis olevat uut sõpra ja on just sinna suunas teel, palusime tal teda kindlasti vaatama minna.

Õhtuks jõudsime Weytosse. See on väike külake ja ööbime siin motellis. Kohalikud riputavad just kuuseküünlaid sööklauksele, ilmselt meil tuleb unetu öö. On 6 jaanuar 2009 meie ajaarvamise järgi ja jõulupüha 26 dets 2001 Etioopia kalendri järgi.

"Ida-Aafrikat avastamas" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD