Etioopia: Teekond hõimudeni
jaanuar 2009
Ida-Aafrikat avastamas
Oleme
kolmandat päeva Etioopias ja paneme kirja mis siiani toimunud on.
Zanzibari
kuumusest pimestatuna laekusime pühapäeva öösel kl 00.10 Addisi lennujaama.
Lend oli Precision Airiga Zanzibarist Nairobi ja sealt edasi Addissi. Lennuk
oli täis aastavahetuspuhkuselt kojuruttavaid valgeid ning sekka ka üks kohalik
ärimees. Too istus lennukis kohe esimesele vabale kohale ja oli suhteliselt
üllatunud, kui teda muudkui kindla kohaga reisijad püsti tõusta palusid. Lõpuks
jõudis ta sellise maletamisega oma kohale.
Lend
möödus ilma viperusteta, vahepeatusel Nairobis püüdsime Etioopa birre osta, et
öist saabumist pehmendada. Selgus, et birr ei olegi nagu arvestatav rahaühik,
sest mitte ükski valuutavahetus seda ei müünud ega ostnud. Tund mööda tax-freesid kolades läks kiirelt ja
hiilisime vaikselt nr 4 värava suunas, kus, oh üllatust, vookles hiigelpikk
saba. Olime hämmingus, sest nii suur see Addisi lennuk ju ometigi olla ei
saanud. Ja ei olnudki - tegemist oli vana hea ratsionaliseerimisprojektiga, kus
ühte väravasse oli koondatud neli lendu. Väravapostil oli kirjas aga vaid kaks
nii et teise kahe lennu seltskond (meie sealhulgas) pidi kohvipaksu pealt
ennustama, et meie lend ka ikka sealt lahkub.
Kenyan
Airwaysi lennuk õhkas uue lennuki aroomidest. Kõik oli tuttuus ja läikis. Ka
hiinakeelsed sildid. Lendas väga sujuvalt ja hästi.
Pool
üks öösel olid meil seljakotid käes ja asutasime end minekule. Olime
Zanzibarist endale vastu sebinud transfeeri, et oleks kindlam tunne südaöises
linnas liigelda. Seal ta uhkelt seisiski meie nimega silt käes. Hotelli oli ta
meile ka välja valinud ja selleks osutus RAS hotell (nägi ka välja kui riiklik
aktsiaselts). Suht väsinud olemisega aga kuna vajasime seda vaid üheks ööks,
polnud meil vahet. Sissetshekkimise ajal märkasime ühest silmanurgast
öövalvurit, kes oli end vilnult pruuni teki sisse rullinud ja põõnas põrandal,
teisest silmanurgast märkasime väikest halli kogu ja meenus, et kuskil oleme
seda juba näinud. Ahjaa- Hanoi hotelli respas sagisid need mehikesed pimeduse
saabudes ka ringi. Sellised suht kopsakad hiir-rotid.
Meie
transfeerimees Yared oli samast reisifirmast, kust järgmisel hommikul
lõunasuunas liikumiseks jeepi võtsime. Teades, et järgmine päev on pühapäev, oli
ta nõuks võtnud sel ööl kõik organiseerimiseks oluline läbi käia, et pühapäeval
tööd tegema ei peaks. Esimene pauk tabas meid juba lennujaamas minibussi
istudes, kui ta käe välja sirutas ja meilt 9-päeva ettemaksu küsis. Teine löök
allapoole vööd oli see, kui ta nõudlikul toonil meilt programmi palus, et kuhu
täpsemalt siis 9 päeva jooksul lähme ja et me selle tal siis siin öösel kohapeal
kohe ka kirja paneksime. Olime üldjoontes pildi endale selgeks teinud ja jumal
tänatud. Kui meil ei oleks olnud teadmist, kuhu täpselt minna soovime, ei oleks
meie diskussioon kindlasti enne hommikutki lõppenud. Igatahes reisibüroo
töötaja ei olnud valmis selleks, et me oleme ta riigis esimest korda ja tal
võiks olla meist veidi enam infot kohapealsete olude kohta. Paari unearvelt
näpistatud tunniga oli meil programm paberil. Vahepeal suutis reisikorraldaja meid
veel mitu head korda paanikat ülesse kiskuda jutuga sellest, et kuna
hotellidega on kohapeal kitsas siis peaksime teadma, et autos ikka magada ei
tohi. Kui see meid veel jalust ei rabanud, palus ta arvestada et autojuhil ei
ole kindlasti niipalju raha kaasas, et bensiini osta. Kui jäime endale ikka
kindlaks pillas ta repliigi selle kohta, et bensiiniga on lõunas üldse
keeruline ja peab ca 2500 kilomeetri jagu siit kõik kaasa juba ostma jne. Ühesõnaga,
pärast seda kammajaad hotellituppa jõudes, oli ühel meist vormunud kindel
sisemine soov jääda 9-päevaks kasvõi siiasamasse hiirrottide pessa kuid igal
juhul mitte minna sinna ilmselgelt kannatuste rajale.
Tuppa
jõudes meenus veel ka pakse tekke vaadates, et olime saabunud ca 2500m
kõrgusele üle merepinna ja ööd on siin jahedad.
Hommikul
tegime silmad lahti ja pakkisime kotid. Oli uus hommik ja elu tundus taas ilus.
Hotelli hommikusöögilaudki paistis esmapilgul täiuslik aga lähivaatlus tuvastas
olulisi puudujääke. Põhivirna, mis kaugvaatlusel efekti tekitas, moodustasid
kohalikust tumedamat sorti jahust küpsetatud nõudepesulappi meenutavad
taignaribad (Hiljem selgus, et tegemist Etioopia rahvustoidu injeraga). Aga nende varjus tuvastasime
õnneks ka röstisaiad.
Öösel
kokkulepitud autojuht saabuski ja vaid poole tunnise hilinemisega. Käisime
temaga järgneva 9 päeva reisikava üle ja
läks sõiduks. Esimene peatus oli Hiltoni hotell, sest seal asub riigi üks
kahest sularahaautomaadist. Esimese päeva norm oli jõuda Wondo Genetisse.
Teekond möödus eriliste viperusteta ja õhtuks olimegi kohal. Tee peal püüdsime sisse
saada ka Ras Tafari muuseumisse aga ukse võtit ei leitud. Ette rutates olgu
öeldud, et õige võtme leidmine on siin igapäevane probleem.. Pea üle päeva puutusime
kokku olukorraga, kus mõni asi jäi lahendamata võtme puudumise tõttu. Küll oli
see kadunud, küll teise mehe taskus jms. Ei ajanud enam naermagi. Ööbimiskoht ise
oli aga kenake – kuumade allikate läheduses, endise imperaatori, Soolomonide
dünastia viimase valitseja, Haile Selassie suveresidentsis. Kuumaveeallikad
olid moondatud kolmeks erisuurusega basseiniks ja kohalikud mõnulesid seal
täiega. Meie ka. Tubades oli vaid üks kraan ja sealt tuli vaid sedasama kuuma
allikavett. Tagahoovis oli „Princess bar”
ja leti taga seisnud ja ilmselt päevi külastajaid oodanud baarmen virgus
meid silmates silmnähtavalt ja ajas kibekiirelt ka pintsaku selga. Ambiendile
oli siin rõhku pandud - klaasvitriini taha olid sätitud printsi sööginõud ja
kapi kõrval toretses tolmune peaga karunahk. Prints olevat olnud ka kirglik
jahimees.
Hotellitoa
rõdul hullas suuremas koguses ahve ja toa ust oli seepärast targem kinni hoida.
Magada
sai päis hästi ca kl 5ni, mil varesekarjad häälekalt enda õigust kuulutama
hakkasid. Magada on siin üldse huvitav – magama heites ei tea iial, mis sind
hommikul äratab. Kas minareti-kutsung, linnu-loomahääled, ootamatult avatud
ööklubi vms. Päris vabatahtlikult ei ole selle nelja nädala jooksul ühelgi
hommikul ärganud.
Järgmisel
hommikul oli sihiks jõuda Yabeloni. Ca 20 km enne Hagara Mariami linnakest sadas
aga mägisel teelõigul otse meie auto klaasidesse mootorratas. Kapott oli punane
ja sinna ette me vaadata ei julgenud. Murdosa minutist möödus ja autojuht
hüppas välja, et olukorda hinnata. Mootorrattur oli elus. Teine murdosa
minutist kulus selleks, et eiteakust oli tee peal ja ääres järsku mitukümmend
külainimest. Neid sadas igast põõsast ja üks hüppas kõvemini kiljudes kui
teine. Naised haarasid kätega peast kinni ja hakkasid kõva häälega halama. Eemalt
tormasid juba mingid mehe, kaikad peos. Meie autojuht oli ainuke, kellel jagus
kainet meelt ja tema karjus – hospidal-hospidal. No mingit hospidali seal
metsavahel mäeveerel muidugi ei olnud ja nii võtsidki neli meest verest nõretava
mootorratturi käte vahele ja tõid meie autosse. Sättisime ta lahtisesse pakiruumi
lamama ja kaks kohalikku tulid turvamiseks ka kaasa. Sõidu jooksul elavnes
ohver mitu korda ja verine käsi tõusis meie peatugesid toetama. Hospidali värav
avanes kiiresti ja õues oli isegi kanderaami moodi asi. Meie juht haaras
sellest koos kohalikega kinni ja tirisid ohvri selle peale. Hospidali kassaleti
ees looklenud järjekorras tekitas see sündmus palju elevust ja peagi olid nad
kobaras ohvrile diagnoosi panemas. Möödus mingi 10 min ja juht oli tagasi. Pilk
ärevust täis ütles meile vaid ühe napisõnalise lause – prison. No esialgu ei osanud sellest mõelda ei musta ega valget aga
õige pea sai selgeks, et see hospidali toomise heategu juba tasumata ei jää.
Mis siis, et mootorrattur ise oli meiega kokkupõrget otsinud ja kihutas
vastassuunavööndis, pidime suunduma politseijaoskonda. See oli õnneks samas
linnakeses ja kohe hospidali lähedal. Me ei aimanud ikka veel midagi halba.
Kui
politseiaia väravad avanesid sõitsime sisse ja nägime pilti – aia nurgas oli
justkui loomakoppel. Kolm palki reas ja nende vahel auto stanged. Stangedesse
olid sisse torgatud klaasikillud, mis täitsid okastraadi rolli. Koplis seisis
sadakond tüüpi ja kopli ees väntas edasi-tagasi puumalakaga vahimees. Paar-kolm
naist üritasid üle aia anda mahla või mingit kopsakamat toidupakki ja mõnel see
isegi õnnestus. Meie juht läks ühte putkasse ja tuli sealt suht kiirelt tagasi.
Lootsime peagi edasi liikuma hakata, sest auto oli enam-vähem korras, väike
plekimõlk, ei muud. Taas kõlas ta huulilt – prison.
No see ei saanud olla see, mida me kuulsime aga ta oli. Meid paluti lahkuda ja
tema viidi sinna koplisse. Seisime sõnatuna politseiputka ees ja ei osanud
seisukohta võtta. Olime Hagara Mariami linnas, mis meenutas pigem linnastuvat
identiteedita küla, mitusada km Addisist lõunasse.
Kohalikud
võtsid meie ümber end sõõri ja hakkasid oma keeles asju arutama. Olime
vaieldamatult selle küla päevasündmus nr 1. Hagara Miriamis oli üks
hotellimoodi maja ja sinna end seadsimegi. Ees oli 8 päeva teekonda autoga, mis
oli arestitud ja juht trellide taga.
Helistasime
Addisi mehele, kes meile auto rentis ja ta lubas uue sebida. Selle teadmisega
läksime ka õhtul magama. Nagu pärast selgus, ei tulnud magamisest midagi välja,
sest hotelli esimene korrus muutus kl 12 öösel võluväel ööklubiks, ja see oli
väga valju muusikaga ööklubi.
Uus
hommik oli õhtust targem ja kl 8 sõitis maja ette uus juht Tafu koos sinise Landcruiseriga.
Õige pea selgus, et juht ei valda küll inglise keelt aga rooli keerata oskab
nii et elame üle. Jätkasime katkenud teekonda Yabeloini. Siin kulus peamine aeg
bensiini hankimisele, sest seda lihtsalt ei olnud. Kohalik bensiinijaama omanik
oli niisuur kunn, et isegi kohalik politseinik suudles ennem ta kätt, kui
rääkima hakkas. Lõpuks saime endale siiski bensiini juurde ja liikusime edasi.
Konso bensiinijaamas ei olnud elektrit ja seega bensiinipump ei töötanud. Sel
põhjusel oli siin aga vähemalt bensiin olemas. Lõunatasime sööklas, kuhu
maandusid ka 2 itaallast. Esimese asjana võeti kotist taskurätt ja tehti
sanitaarrünnak lauale. Seejärel ilmus linik ja siis „lauake kata end”. Kollane
taskurätik täitus oliivi pateega, konserviga ja saiatükiga. Jutu käigus selgus,
et nende autojuht tunneb meie prisonis olevat uut sõpra ja on just sinna
suunas teel, palusime tal teda kindlasti vaatama minna.
Õhtuks
jõudsime Weytosse. See on väike külake ja ööbime siin motellis. Kohalikud riputavad
just kuuseküünlaid sööklauksele, ilmselt meil tuleb unetu öö. On 6 jaanuar 2009
meie ajaarvamise järgi ja jõulupüha 26 dets 2001 Etioopia kalendri järgi.