REISIKIRI

Egiptus

Veealune paradiis
„Dahab” tähendab araabia keeles kulda ning on saanud selle nime tänu kuldkollastele liivarandadele ja liivakaljudele. Kunagine hipiküla, on täna seljakotirändurite meka Egiptuses, nagu Koh Samui saareke Tais. Saabudes haaras silm kohe, et kogu ranna-ala kihas vahvatest rännusellidest. Tee peal tutvusime ka ühe kuuekümnendates habetunud „igavese” ränduriga, kes oli nostalgiareisile tulnud. Viimane kord käis ta Dahabis täpselt 40 aastat tagasi. Siis oli siin vaid tühi rannajoon ning mõnikümmend beduiini telki, täna aga kihab vilgas tegevus. Mööda ranna äärset pikka promenaadi hulkus kõikvõimalikke „karvaseid ja sulelisi” ning aktiivne lõunamaapäike lisas sellele pildile vaid värvi juurde.

Peamiseks põhjuseks milleks siia tullakse on eelkõige osa saamine veealustest vaatamisväärsustest. Meil ei olnud selles suhtes suuri ootusi ning kuna plaanisime siia jääda üsna mitmeks päevaks otsustasime, et lähme ja "nuusutame" kõigepealt snorgeldamist.
Mis seal siis ikka, panime maskid ette ja lestad jalga, lasime ennast juba kalda äärest kõhuli vette ning hakkasime ennast vaikselt edasi ujutama. Põhi oli vaid veidi üle poole meetri sügavune, täis tumepruune mitte midagi ütlevaid korallitahukaid. Liikusime vaikselt kaldast edasi, kui ühtäkki lõi silme esine järsku virvendama …. vaid paarkümmend meetrit kalda servast eemal kukkus merepõhi järsu langusena mitukümmend meetrit allapoole ning kogu sellel kallakul avanes pead pööritav vaatepilt, mis rabas oma kahetisuses. Ühelt poolt tabas meid õõnes kaaluta oleku tunne, mis sundis esimese hooga ennast serva taha uuesti tagasi tõmbuma. Tundus nagu oleksime vabalangemisse laskunud kuskil kanjoni kohal, sest vesi oli kuni põhjani kristallselgelt läbipaistev. Teisalt aga kangastus suurejooneline veealune ilu oma täies hiilguses - korallrifid kõikvõimalikes värvides ning vikerkaarevärvilised kalakesed nende vahel virvendamas. Olime loomulikult näinud filme ja pilte sellest, milline sooja mere veealune maailm on, kuid eeldada, et seda kõike võib siin näha lausa kaldast mõnikümmend meetrit eemal, tundus uskumatu.

 

Tutvumine veealuse maailmaga oli elamus, mida harrastasime nende päevade jooksul veel mitmel korral. Lisaks nautisime ka mereande, mida siin iga nurga pealt osta sai ning mis maitsesid tõesti oivaliselt. Ka uut aastat tervitasime Dahabis ja ei andnud järgi kiusatusele minna seda vastu võtma vee alla, nagu seda mitmed seal tegid - grupiti laskuti mõne meetri sügavusele pimedusse südaööd ootama.

Kaks Egiptust

Egiptuse võib laias laastus jagada kaheks – Punase mere äärne Egiptus ja Niiluse äärne Egiptus. Ca 95% egiptlastes elab Niiluse äärses Egiptuses. Punase mere kaldad koos Siinai poolsaare randadega on orienteeritud eelkõige rannamõnudele ja sukeldumisele, mille ühiseks märksõnaks on fun. Niiluse alad on teadagi täis ajaloolisi vaatamisväärsusi. Soovisime osa saada mõlemast.
Dahabist liikusime läbi Sharm-el-Sheiki ja Hurghada laeva ja bussiga Luxorisse. Sharmis peatusime vaid mõned tunnid, et laevale mineku aega parajaks teha. Dahabile sarnast kõiki hotelle ühendavat promenaadi meil ei õnnestunud siit leida. Tundus, et iga hotell on nagu väike maailm maailmas, kus saab kõik teenused ühest kohast. Eks selline ärimudel tõenäoliselt võimaldabki teha ülisoodsaid paketi pakkumisi ning kasumi välja võtta läbi lisateenuste, sest need tundusid siin olevat vägagi soolased, vähemalt kordades kõrgemad kui Dahabis.

Teel Hurghadasse saime laevalt väljudes endale uueks kaaslaseks rännusell Craig'i, kes nina Lonely Planetist rebitud lehtede vahel ennast sadamaväravasse unustanud oli. Craig osutus tõeliseks pärliks ning edasi matkasime juba koos kuni Luxorini. Craig on töötanud USAs arvutispetsina ja nüüd juba terve aastakese maailmas jalgrattaga ringi rännanud. Egiptusesse tuli ta Marokost ja kuna siin on palju kõrbeala, otsustas ta ratta ajutiselt, kuigi teadmata ajaks, Sharmi ühele kohalikule laenuks anda. Edasi oli ta juba sõltuv ühiskondlikust transpordist nagu meiegi. Craig on oli tõeline naljamees ja kogu oma reisimuljed paneb ta kirja limeriki värsivormis naljaluuletusena ning postitab neid oma kõikidele teel kohatud sõpradele. Sõprade listi on tal aastaga kogunenud juba kokku ca 80 inimest. See on tõeline kunst ja oleme nüüd juba nädala jagu imetlenud tema oskuslikku keelekasutust ja huumorimeelt limerike kaudu!

Kuid taas asja juurde. Hurghada tundus olevat esimene koht, kus õnnestus näha juba pisut ka tõelisi egiptlasi oma igapäevastes tegemistes. Linnas on oma moslemikvartal ning siin võis üsna rahulikult ringi kõndida ilma et keegi sulle midagi aktiivselt müüa üritaks.

Hommik võttis meid vastu suure suminaga meie hotelli akna all. Õhtul hotelli valides ei osanud me aimatagi, et siiasamasse hotelli ette asutatakse hommikuks kohalik market. Aga nii see läks ja alates kella viiest hommikul käis akna all elav sagimine ja kauplemine – eeslivankritelt pakuti süüa-juua ning autod tuututasid rahva vahel laveerides.
Hurghadas me siiski väga pikalt ei viibinud, sest peamise sihtkohana terendas silme ees Luxor. Seiklesime pisut linnavahel ringi, otsisime bussijaama, võitlesime oma istekohtade pärast bussis ning lõpuks me Luxorisse jõudsimegi.

Kahe palee linn

Tänane Luxor asub Egiptuse lõunaosas Niiluse jõe kaldal, endises Ülem-Egiptuse pealinnas Teebas. Niilus on jaotanud Luxori kaheks. Meie valisime esimeseks peatuspaigaks Niiluse läänekalda ehk surnute linna, kus paiknevad vaaraode hauakambrid. Läänekallas valiti matmispaigaks seepärast, et päike loojub läände ja see sümboliseerib elu lõppu. Ka elurütm on siinpool rahulikum, sest idakalda sigin-sagin siia ei jõua.
Terve järgmise päeva tutvusime kohalike vaatamisväärsustega – Kuningate org, Memnoni kolossid, Ramses III tempel ja kuninganna Hatceptsuti kaljutempel. Päev läbi ühest kitsast ja umbsest hauakambrist teise käia ei ole iseenesest just küll kõige mõnusam tegevus. Küll aga avaldas muljet, kui hästi on säilinud seina maalingud ning eelkõige värvitoonid, mis täna,
rohkem kui 5000 aastat hiljem säravad endiselt uskumatult kirkalt. Seda loomulikult hauakambrites, mida on õnnestunud kohalike eest kaitsta. Näiteks Kuningannade orus kasutasid veel hiljuti kohalikud beduiinid hauakambreid oma elukohana, kus hoiti muuhulgas ka koduloomi. Omavahel pukseldes hõõruti seintelt maha nii mõnigi ajalooliselt väärtuslik maaling. Osades hauakambrites on laed tahmast mustad, sest kohalikud tegid siin lõkkel süüa ning lõkke suits on ka paljusid maalinguid rikkunud.

Luxori Ida kaldale jäävad Luxori ja Karnaki templid, mille järgi on linn ka oma nime saanud.

Luxor on tuletatud väljendist Al-Uksor, mis tähendab kahe palee linna. Templid on suhteliselt hästi säilinud ning jätavad võimsa mulje. Luxori tempel oli pühendatud viljakusjumalale Amonile. Igal aastal kui Niilus üle ujutas viidi Amoni kuju paadiga Karnakist Luksorisse. Kaht templit ühendas tol ajal sfinksidega ääristatud tee. Tänaseks on sellest säilinud vaid viimased 200 meetrit. Lisaks sellele tasub Luxoris kindlasti külastada ka mumifitseerimise muuseumis. Muuseum on küll väike kuid kompaktne ja lisaks eksponeeritavatele muumiatele on seal antiiksete seinamaalingute keeles ära kirjeldatud ka kogu mumifitseerimise protsess.

Luxorist liikusime rongiga edasi Aswani, kuhu jõudsime hilisõhtul. Linn säras tuledes ja väljas oli troopiliselt soe! Aswan üllatas oma puhtuse ja ilumeelega, kontrastina Luxorile. Linna keskväljak oli kenasti kaunistatud ning mööda Niiluse kallast kulges õhtuses tuledesäras kaunis promenaad. Ka kohalike olekust võis välja lugeda sulaselget uhkust oma kodulinna üle. Kui taksojuhile tema kodulinna kiitsime, noogutas ta mõistvalt ja kinnitas, et harilikult arvavad jah kõik nii

Aswan asub ajalooliselt endises Nuubias, mis jääb Egiptuse lõuna- ja Sudaani põhjaossa. Kuigi täna domineerivad siin araablased, siis paljud kohalikud toovad uhkusega esile oma nuubia päritolu.

Aswanis käisime ära Philae saarel ja sealses uhkes templis.

Tutvusime lõpetamata obeliskiga, vaatasime üle linna ajaloolise hotelli Old Cataract, kus Agatha Christie kirjutas oma kriminulli „Surm Niilusel” ning seilasime kohaliku paadi - Feluccaga Niilusel.

Nii ilus jõgi

Niilus on pikkusega 6671 kilomeetrit maailma pikim jõgi, saades alguse kahest allikast - Viktoria järvest Ugandas ning Tana järvest Etioopias. Eestis on küll käibel legend, et Niilus sai endale nime selle järgi, kui esimesed eestlased sinna kaldale jõudsid ning üheskoos hüüatasid: nii ilus!
Kohapeal kuulsime aga sootuks, et jõgi on saanud oma nime kreekakeelsest nimetusest „Nelios”, mis tähendab tõlkes jõe orgu. Niiluse jõe org on ka ühtlasi elu allikaks kõigile nendele üheksale riigile, kust ta läbi voolab. Sealhulgas ka Egiptusele, sest ca 90% riigist on kõrbepinna all ning seega viljatu.

Olulise jälje nii kohalikku elu-olusse kui ka ökosüsteemi on jätnud Aswanist paarkümmend kilomeetrit eemal asuv 20 saj inseneri suursaavutus - Niiluse tamm. Uue tammi ehitus kestis kokku 18 aastat ning ta valmis 70-ndatel Nõukogude Liidu abiga. Tema eelkäija, vana tamm, valmis juba 20 saj algul. Tänutäheks abi eest kõrgub siin kõrval suursugune mälestusmärk sõbralikule vennasrahvale. Nasseri järv, mis tammiga paisutati, joodab väidetavalt ära kogu Niiluse äärse Egiptuse ja kuna viiendik järvest asub Sudaani alal, siis joovad seda vett ka sudaanlased. Siin toodetava hüdroenergiaga kaetakse umbes pool Egiptuse energiavajadusest.

Paraku on tammiga seotud ka varjukülgi. Niiluse äärsetest põllu-aladest on ca pooled muutunud tammi ehitamise tagajärjel väheviljakaks ja võtnud seega kohalikelt põllumajandusega tegelemise võimaluse. Lisaks ca 90 000 kohalikule nuubialasele, kes tammi ehitamisega oma kodudest lahkuma sunniti, paigutati tammi ehituse käigus ümber ka Abu Simbeli Suur tempel. Iidne tempel võeti selle tarbeks üksikuteks detailideks ja viidi täpseid skeeme järgides uude asukohta.

Aafrika suurim linn

Aswan üle vaadatud, võtsime sihikule Kairo. Saabusime Kairosse ilma eriliste ootusteta. Olime kuulnud igasuguseid õudusjutte meeletust mustusest, liikluskaosest ja hinge matvast sudust. Tuleb tõdeda, et osaliselt oli sellel ka tõepõhi all. Juba raudteejaamas pidime rinda pistma ulatuslike prügihunnikutega, kuid linnas oli olukord mõistlikum ja suured tänavad olid siiski kõik hooldatud.

Kairo on tõesti suur linn ja seepärast on ka kõik mahud siin ulatuslikud. Juba neljandal sajandil elas siin pool miljonit elanikku, olles ka juba tol ajal vaieldamatult suurlinnaks. Tänapäeval on Kairos 17-25 miljonit elanikku ning väide Kairost kui linnast, mis kunagi ei maga, vastab igati tõele. Ööpäevaringselt on tänavatel sagimist millele lisab hoogu juurde araabia maadele omane liikluskaos. Vahetpidamatu autode piibitamine ja õhus lendlev sudu lööb tõesti kohati jalad alt, kuid ehk see võib-olla ongi see miski, mis Kairost Kairo teeb.

Keskajal oli Kairo idamaade ja Euroopa kaubandusteede oluline sõlmpunkt ning moslemikultuuri pealinn. Selle kinnituseks on ülitihe mošeede kontsentratsioon Kairo islamikvartalis. Kokku on loetud, et siin asub ca 1000 minaretti. Linn on tervikuna huvitav kooslus keskaegsest islamiarhitektuurist ja 19. saj prantsuse koloniaalehitistest.

Meil oli suurepärane võimalus minna islamikvartalit avastama koos Albertiga, kohaliku belglasega, kes on meie Kairo-tuttavate Liina ja Cristophe’ sõber ning iseseisvalt põhjalikult uurinud kohalikku elu-olu, mille tulemusena on temast saanud tõeline islamikvartali asjatundja. Jalutasime kõik koos hilisööni mööda kohalikku auuli ja nautisime seda kõike sajaprotsendiliselt. Kitsastel kvartalitänavatel käib meeleolukas igapäevaaskeldamine ja ükski turist ei tõmba siin kellegi tähelepanu.

Sa liiguks justkui eelmises sajandis, kus elu-olu on sõltuv naturaalmajandusest ning kus islam läbib ühtlase pidevjoonena elu muutumatul kujul juba aastasadu. Iseenesestmõistetavalt liiguvad rahvahulgad kindlatel kellaaegadel mošeede suunas ja minarettidest kostev kutsung asendab kellanäitu.

Kairo islamikvartali kohal kõrgub Matabaqi mäel Tsitadell - Sharia Salah Salem. Suurte tsitadelli müüride vahele oli kunagi koondatud kogu linn. Kohe tsitadelli ees asub Mohhamad Ali mošee, mis on ehitatud 19 sajandil. Mošee ehitas Egiptuse valitseja Mohammad Ali Pasha ja siin asub ka tema viimane puhkepaik. Mošee on tuntud ka Alabaster mošee nime all, sest ehituses kasutati hiiglaslikke alabastrist monoliite. Ainuüksi minaretid on valmistatud 80 m kõrgustest monoliitidest.

Kairo üks muljetavaldavamaid Islami monumente on Ibn Tulun’i mošee, mis on ehitatud aastatel 870-880. Ibn Tuluni arhitektuur on lihtne ja pärit Iraagi koolkonnast – põhiosaks on suur sisehoov, ühe suure minaretiga. Mošeel on ajaloos olnud palju erinevaid funktsioone – ta on tegutsenud sõjaväehaiglana, soolalaona ja vanglana, siin on filmitud ka stseene James Bondi filmi tarbeks.

Islami kvartalis käisime ära ka Khan al-Khalili turul, kus kaubeldi juba 14. sajandil. Siit leiab muhedaid perepoode, kus juba 6 põlvkonda on äri ajanud. Turg laiub kitsastel keskaegsetel tänavatel, palistatuna pisikestest avatud uste-akendega kauplustega, müüakse väärisehteid, nahktooteid, vürtse, klaasasjakesi, lõhnaõlisid, vesipiipe, riideesemeid jms.

Turu legendaarseim kohvik El Fishawi on ka lemmikkohaks Araabiamaade ühele kuulsaimale kirjanikule Naguib Mahfouzi’le. Tema kuulsaim teos Kairo Triloogia on oma iseloomult ajalooline perekonna triloogia, kirjeldades elavalt igapäevaelu siinsamas islamikvartalis. 1988. aastal omistati kirjanikule selle teose eest Nobeli kirjanduspreemia.


Parimaks muuseumi-elamuseks kogu reisi vältel sai meile käik Kairo kesklinnas asuvasse Egiptuse muuseumisse. Põhiline osa 120 000 eksponaadist on toodud Luxoris asuvatest kuningate ja kuningannade hauakambritest. Siin kõrguvad hiigelsuured kiviskulptuurid, muistsed ehted ja tööriistad, sarkofaagid ning palju muud. Muuhulgas saime imetleda ka vaarao Tutankhamoni varakambri sisu, tema kuldset surnumaski koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Eraldi ruumis eksponeeriti 11 iidse kuninga ja kuninganna muumiat. Ilma giidita on pea võimatu saada siin ülevaadet, sest viiteid eksponaatidele peaaegu ei olegi. Lihtsalt pilku heites ei saa kuidagi aru, kas tegemist on 6000 aasta vanuse väärisesemega, millelt võib välja lugeda ülem-ja alam- Egiptuse ühinemisloo või hoopis paarituhande aasta taguse sambareljeefiga, mis tähistas varakambri sissepääsu.

Egiptuse „kuld”

Valdav osa külastajatest saabub Kairosse püramiidide ja naeratava Sfinksi pärast. Mõistagi oli ka meie jaoks oluline ära näha üht ainukest tänapäevani säilinud vanaaja seitsmest maailmaimest. Sättisime püramiidide külastamise reisi kõige viimasele päevale, et nii öelda i-le väärikas punkt panna.

Cheopsi (Khufu), Chephreni (Hafra) ja Mykerinose (Menkaura) püramiidid kõrguvad Giza platool, asudes otse linnapiiril Kairo kaguosas. Need on viimaseks peatuseks enne tuhandeid kilomeetreid katvaid kõrbeavarusi ja Liibüa piiri. Hiiglaslikest liivakividest gigante ehitasid vaaraode kolm järjestikust põlvkonda. Vanim ja suurim, Khufu on 137 meetrit kõrge ning tema ehitamiseks kulus ca 5000 aastat tagasi väidetavalt 30 aastat. On mõneti irooniline, et kui enamikest vaaraodest on Egiptuse muuseumis olemas 5-10 meetri kõrgused püstkujud, sümboliseerimaks nende võimu ja rikkust, siis maailma suurimasse püramiidi maetud vaaraost ja ilmselt võimukaimast, on säilinud vaid kolme sentimeetri kõrgune pisike kivist kujuke.
Vaatamata tuhandetele fotodele, mida püramiididest kõikjal maailmas iga päev ära trükitakse ning läbi mille oleks justkui enne siia saabumist neid juba igast küljest näinud, jätavad need ehitised siiski võimsa mulje. Müstikat lisab kindlasti juurde ka fakt, et kuni tänaseni puudub kindel teave püramiidi ehitamise esialgsest eesmärgist. Väidetakse küll, et tegemist oli vaarao hauakambriga, kuid mitte ühestki neist pole tegelikkuses kunagi ühtegi muumiat leitud.

Püramiidide juures joonistusid väga selgelt välja kahte liiki egiptlased – turistide teenindajad ja muud kohalikud. Paraku jääb neid viimaseid aina vähemaks, sest turismindus on riigi suurim sissetuleku allikas ning see näitab vaid kasvu suunda. Turiste teenindavate kohalike jaoks on valge inimene mõistagi vaid liikuv rahakott ning seetõttu domineerib vaid üks suhtumine: kõik müügiks! Tundub nii, et siin riigis müüdaks ilmselt maha ka Sfinks kui vaid keegi õigel ajal õigele mehele raha pakuks.

Kokkuvõttes jäi Kairo meile meelde huvitava ja kosmopoliitse islamistliku linnana. Kui siia juurde liita veel külalislahke pererahvas Liina ja Christophe’ näol, kelle juures me kostil olime, võib öelda, et Aafrika suurim linn ei tundu sugugi meeletu kaosena. Teda läbiv rahulik Niiluse voog suudab selle segaduse justkui oma õlgadele võtta ja veel tuhandeid aastaid sama stoilise rahuga edasi kanda.

"Lähis-Ida" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD