REISIKIRI

Burkina Faso: Riik nimega korruptsioonivaba mees

Viimased nädalad on möödunud Burkina Faso ja Ghana teid mööda vurades. Kui senini olime liikunud kogu aeg läänest itta, linnulennul kokku pea 2000 km sisemaa suunas. Siis alates Timbuktust võtsime suuna põhjast lõunasse, jõudmaks välja Guinea laheni kust siis juba mööda Ghana rannikut Togoni liikuda.

Oleme järginud Lääne-Aafrikas kõiki kolme geograafilist vööndit - põhjavööndis kõrbe, lõunavööndis metsi ning keskosas poolkõrbe ja savannilist maastikku, mida nimetatakse Saheliks. Reisi esimese osa liikusime peamiselt Saheli aladel, kuhu jääb suurem osa Senegalist, Malist ja Nigerist. Sahel moodustab terviku mitte üksnes kliimavöötmena, vaid sellele piirkonnale on omane ka oma iseloomulik elustiil, arhitektuur, muusika ja söögid. Ning ka see, et valdavalt on siin domineeriv ka kunagi läbi Sahara Araabiast toodud islami usk. Timbuktus tegime põike ka kõrbetsooni.

Liikudes nüüd põhjast lõuna suunas lähenesime aina enam troopilisemale alale. Loodus hakkas muutuma silmnähtavalt - savanniline maastik täitus uue ja lopsakama taimestikuga ning Ghana keskosasse jõudes ootas meid ees juba täies hiilguses troopika. Teede ääres olev taimestik muutus iga kilomeetriga järjest tihedamaks ja puuviljavalik teeäärsetel lavkadel järjest rikkalikumaks. Hetkel on siin ananasside valmimise aeg ning veidigi sõidutempot aeglustuvate tro-tro'de akendest püütakse neid iga hinna eest sisse müüa.

Üheks suurimaks vaatamisväärsuseks on osutunud siin kohalikud inimesed, kes oma olekuga on jätnud meile kustumatu mulje. Nende sõbralikkus ja samas naiivsus on kohati jalustrabav. Sadu kordi päevas tervitatakse sind tänaval kättpidi ning küsitakse ikka ja jälle vaid üht – mis su nimi on, kus sa elad ja seejärel minnakse kohe edasi ettepanekuga vahetada aadresse.

Rääkides Lääne - Aafrika erinevatest riikidest, tundub, et üheks suurimaks probleemiks on riigipiiride erinevus võrreldes etniliste jaotustega. 1884. aasta Berliini konverentsil, kus toimus Aafrika jaotamine Euroopa suurjõudude vahel joonlauda kasutades, olid peamiseks lähtekohaks Euroopa riikide huvid. Nii ongi lääne - Aafrikas kujunenud olukord kus kohalik keel laieneb üle riigipiiride ning inimese päritolu arvestatakse selle järgi mis keelt ta räägib, mitte kust riigist ta pärit on. Ükski 17 Lääne - Aafrika riigist ei ole vanemad kui vaid üks-kaks inimpõlve.

Mida rohkem lõuna suunas liikusime, seda reisijasõbralikumaks muutus ka elukeskkond - toidu leidmisega probleemi ei ole, busse liigub piisavalt, suuremates linnades on öösel isegi tänavavalgustus ning hotellides on elekter ja jooksev vesi ööpäevaringselt peaaegu et kõikjal olemas. Kui siia lisada veel ka suhtluskeelena kohalikult mõistetav inglise keel, siis saime aru, et olime jõudnud turisminduse mõistes lausa puhkekodusse. Mõistsime nüüd ka reisiraamatus väidetut - Ghana is Africa for beginners. Siit oleks tõesti imehea ja turvaline alustada Lääne – Aafrika avastamist.

Kliima ja rannikuäärne keskkond meenutab siin vägagi Lõuna - Indias nähtut ja kui hetkeks silmad kinni panna, kopsud troopilist õhku täis tõmmata ning suunata pilk ookeanile, kus käib vilgas kalameheelu ning kujutada ette mustade asemel hindusid siis olekski nagu teisel kontinendil ära käinud. Huvitav et isegi kalastamise viis ja kalavõrkude vettelaskmise süsteem on neil sarnane. Jäime siin hetkeks mõtlema, et kas Vasco de Gama, kes Lääne-Aafrikast lõuna-Indiasse purjetas, tõi äkki seda teadmist ka siia mandrile?

Kui Malist Burkina Fasole suuna võtsime valisime piiriületuseks pealinnale Ouagadougoule kõige lähema piiripunkti, et õhtuks juba Burkina Fasosse pärale jõuda.

 

Kokkuvõttes saime edukalt hakkama, sest pidime nelja erineva transpordiga edasi liikuma ning ajastus sattus olema õnneks suhteliselt täpne. Piirilt esimesse asustatud punkti saamise osas ei olnud me viimase hetkeni kindlad kuid justkui nõiavael ilmus koliseva mootoriga bussi moodi asi, mis oli nõus meid edasi viima. Kuna olime juhuse tõttu Burkinasse suundumas viie saatusekaaslasega siis saime ruttu juhiga ka tasu kokku klapitatud ja ei pidanud bussikese täitumist tunde ootama nagu siin reeglina tavaks on. Ei uskunud oma silmi, kui see meie mõistes täielik romu lubatult ka tuurid üles võttis ja liikuma hakkas. Istmeid tal enam peaaegu sees ei olnud ja akende ette sättisime tolmukatteks auto pingiridade vahelt leitud vineeritükid, kuid edasi me saime. Paar korda õnnestus tal veel tee peal ka katki minna ja teisel korral tundus raksatus küll paris fataalne olevat. Kuid juht sai teepervel ka kardaaniristi parandamisega muidugi vilunult hakkama.

Ööpimeduses saabusimegi Ougodougusse.

 

Pealinn ei üllatanud meid millegi erilisega. Suurlinn nagu Lääne- Aafrika suurlinn ikka oma lõputute tänavatega.

Kaalusime ka erinevaid võimalusi sõita Burkina lääne ja ida osas ringi, aga vaadates meie järgi jäänud ajalimiiti, otsustasime suurema osa aja pühendada Ghanale ning nii jäigi meie tutvus Burkinaga lühikeseks. Liikusime ringi peamiselt pealinna ümbruses ning siit võtsime juba suuna Ghana poole.

Jõudsime järeldusele, et parim viis on minna Ghanas Tamalesse ja proovida sealt edasi saada Mole Rahvusparki, mis on Ghana suurim. Bussile lootma jääda ei saanud, sest see oleks meie teekonda päeva võrra pikendanud ning seepärast võtsime takso. Tee oli tolmune ja tuttav lateriiditolm oli taas meie kaaslaseks.

Paar tundi loksumist ja olime taas üleni punased. Riideid on siin ka suhteliselt keerukas pesta, sest vaid külma vee ja seebi kasutamisega see teetolm alla ei anna. Kõik heledamad asjad on roosakad ja nii muidugi kõigil rännumeestel. Nii et kui kohtad reisimeest ja märkad ta punetavaid riideid siin noogutad mõistvalt ja sellega on kontakt loodud.

"7000 km läbi Lääne-Aafrika" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD