REISIKIRI

Botswana ja Zimbabwe

Botswanas

Botswanasse sisenemine läheb suhteliselt libedalt - tüütute paberite täitmine ja korduvad kontrollid tunduvad juba rutiinsetena. Veterinaarkontroll krimpsutab tee pealt ostetud Jüri raudpuust skulptuuri peale nina ning hakkab mingeid reeglitega pabereid otsima ja rahanumbreid lausuma, peale viie dollari näitamist aga leebub koheselt. Botswanasse sisenemine tähendab praktikas ka sisenemist Chobe rahvusparki. Vähemalt kolmel korral peame auto hoo maha võtma, et elevantidele teed anda. Uskumatu, aga siin elavad nad iga nurga peal.

 

Zimbabwe: Victoria Falls

Zimbabwe piiripunktini on vaid 70 km. Siin ootab aga ees tõeline segaduste sasipundar  -  real Africa. Kogu piiripunkt on täis lõputus rivis trucke ja hunnikutes numbrimärgita sõiduautosi, mida kohalikud autodiileritest smugeldajad üritavad üle piiri susserdada. Pressime oma auto läbi kitsa, romudest ääristatud koridori Zimbabwe piiripunktini, kus juba hulgaliselt valgeid turiste närviliselt järjekorras seisab. Järjekord aga edeneda ei taha. Lõpuks ilmub ei tea kust välja üks nn my friend, kes pakub, et 30 dollari eest võiksid rattad kiiremini liikuma hakata küll. Pakume selle eest „hinnaks“ 20 dollarit ning tundub, et toimib ka see. Igatahes viimaste sisenenud turistidena väljume piiripunktist esimestena ja võtame suuna Viktooria joa suunas. Sõit mööda tõenäoliselt riigi kõige korralikumat asfaltteed läheb kiiresti ning peagi oleme kohal. Ööbimiskoha leiame eramajade rajoonist ja selgub, et see on igati vahva seljakotirändurite pesa. Peagi selgub, et parkimisplats, kuhu auto parkimsime, oli juhtumisi ka kämpingu paigaks mõeldud. Päris hea äriidee, kuidas parkimiskohad öösiti raha teenima panna, 50 dollarit ühe parkimiskoha eest pole ju paha! Käime basseinis ujumas, laseme kaladel varbaid näksida, libistame õlut ja lähme õhtuks keskusesse õhtusöögi jahile. Üsna kiiresti saab selgeks, et selles linnas turistidelt ära võetud rahaga rahastatakse tõenäoliselt kogu Zimbabwe riiki. Õlle hind restoranis on võrreldav hinnaga Tallinnas Raekoja platsis. Ka prae maksumus alla 20-30 euro tundub pigem erand olema. Öö parklas möödub rahulikult, ka mööduvad autod öist und ei sega.

Pakime oma telgid katusel kokku, teeme väliköögis kiire hommikusöögi ning suundume vaatama siinse piirkonna - ja kui uskuda reklaami brozüüre, siis ka kogu Aafrika suurimat vaatamisväärsust -  Viktooria juga. Oleme varem lugenud ja teadlikud, et detsembris on juga oma veehulgaga madalseisus. Seda enam, et sel aastal on ka vihmaperiood juba enam kui kuu edasi lükkunud. Positiivne on aga see, et Zimbabwe poolt on näha kaks kolmandikku kosest ning ka nähtav vee massiiv jääb valdavalt Zimbabwe poolsesse osasse. Nii et kui oleksime järginud oma algset plaani, minna vaatama juga Zambia poolelt, oleksime pidanud leppima vaid suure kujutlusvõimega. 

   

Viktooria juga peetakse üheks seitsmest loodusimeks. See ei ole ei kõrgeim ega kõige laiem, aga siiski suurim kombineerituna nii oma pikkuse kui ka kõrgusega. Need on meeletud tonnid, mis müra saatel langevad pooleteistkilomeetri laiuselt rohkem kui saja meetri sügavusse kaljulõhesse. Õhk on veepritsmetest niiske ja veemürin lukustab kõrvu. Võib vaid elavalt ettekujutada, millise üleloomuliku jõuna võis kõik see tunduda Šoti misjonärist maadeavastajale David Livingstone`ile, kui ta seda esimese eurooplasena rohkem kui poolteist sajandit tagasi oma silmaga nägi. Kohalikus bantu keeles on joa nimeks Mürisev Suits ning see taevani ulatuv niiskusest tekkiv udupilv oli just see, mis oli Livingstone`ile märguandeks millegi üleloomuliku lähenemisest.

  

Tutvume linna peal ka suveniiride müüjatega ning kuigi hinnad on krõbedad, leidub siin antiigimüüjaid, kes on väga kvaliteetses valikus erinevaid artfakte üle kogu Aafrika kokku kuhjanud. Lõpuks satume nii hoogu, et välja valitud esemete hulk ja maht moodustab juba sellise koguse, et autosse me ilmselgelt neid ära ei mahuta. Lahendusena leiame nurga tagant kullerfirma, usaldame oma ostud transpordiks sinna ning jääme lootma, et võib-olla kunagi veel kohtume oma ostudega. Vähemasti jätab sellise mulje kullerifirma esindaja sõbralik hoiak. Kaupmehed on siin üldiselt jutukad ning kui tänaval keegi valitseva režiimi kohta ei kipu oma arvamust eriti avaldama, siis siin seda probleemi pole. Kohaliku kulleri esindaja kurdab korduvalt oma rasket elu: kuigi Robert Mugabe ajal olevat elu hull olnud, siis nüpeldati eelkõige valgeid, aga nüüd, uue presidendi Emmerson Mnangagwa valitsemise ajal on asjad veelgi hullemaks läinud. Nüüd tahetakse ka vähegi paremale järjele jõudnud kohalikelt viime ära võtta.   

 

Öö hosteli respas

Juga nähtud, võtame suuna taas tagasi Botswanale. Piirivahetus läheb seekord ludinal. Ööbimiskohta jõudes selgub aga, et hostel on juba enne meie saabumist täis müüdud. Otsustame siiski mitte lihtsalt alla anda ja pressisime end kõrgest aiaväravast sisse ning sätime end julgelt ka vastuvõtu majakesse istuma. See tundub ümbruskonda arvestades nii hubane olema, et oleme valmis siinsetel madratsitega kaetud istepinkidel öö mööda saatma.


 
Minna ei ole ka suurt kuhugi, sest öö on kohe saabumas. Õhtuselt paadisõidult ilmuvad kohale  kolm seiklejat, kes väidavad, et ka nende puhul oli sama juhtunud ning said siin siiski öö veeta mingis kitsas savi onnis. Ja just üllatus-üllatus, just seda pakutakse ka meile tagavara variandina öömajaks. Lõpuks laheneb olukord nii, et meie saame oma perega ühe toa, kust omaniku peretütar ise välja kolib ning Jüri ja Airi koos Lizetega eelistavad pakutud varuvariandile jääda ööseks vastuvõtu majja. Tagantjärgi osutub see siiski väga valusaks kogemuseks, kuna kohalik öövalvur keeldus laetulesid kustutamast, vaatas öö läbi televiisorist seebikaid ning sääsed, mis õhtuse vihmaga parvedes välja ilmusid, olid eriti agressiivsed ja julmad.

 

Chobe Rahvuspark

Ärkame varakult, kell 5.00. Poole kuuest on safari auto juba ukse taga ja läheme Chobe rahvuspargiga tutvuma. Rahvuspargi sisene teede võgustik mööda Chobe jõe kalda serva on väga eksootiline oma rohelise lopsaka taimestiku ja selle vahel looklevate kitsaste lateriidipunaste liivaradadega.

   

Kõikvõimalikke kitselisi, elevante ja kaelkirjakuid on siin küllaga. Eriti armsad on verinoored elevandi pojad, kes turvalisust otsides emaelevantide jalge vahel sibavad. Elevandid on siin väga suured, lausa hiiglaslike mõõtmetega ning neid on palju. Kui Boswana on koduks kogu kontinendi kõige suurimale elevantide populatsioonile, siis just Chobe on see koht, kus neid kõige rohkem kohata võib.

  

Esimest korda näeme ka jõehobusid, kes laisalt mudamülgastes lösutavad ja oma väljaheiteid sabaga laias kaares õhku piserdades sõnniku pilvesid enda kohale tekitavad.

Õhtul peale lõunat plaanime minna ka jõereisile, aga täpselt enne paadisõidu algust värvub kogu taevas süsimustaks ning vihma hakkab kallama nagu oavarrest, sellel ei paista lõppu tulevat. Asendame paadisõidu toeka õhtusöögiga kohalikus aafrikapärases restoranis. BBQ searibi ja kanasalat on igati maitsvad, sellele lisab maitset juurde Lõuna-Aafrika Caberne Savignon. Olles nüüd juba mitmeid söögikohtasid külastanud, peab selles osas lisama, et hea kohaliku söögi leidmisega on siin siiski väljakutseline. Söök pole Aafrikas kunagi olnud inspiratsiooniallikaks, pigem ikka ellujäämise vahend. Sestap on kõik vähegi söödav siin enamasti Euroopa toitude eeskujul tehtud.

Õhtul libistame oma ööbimiskohas koos veini kolme reisiselliga Hollandist, Paraguaist ja Ungarist, kellel kõigil juba pea pool aastat reisimist selja taga. Igaühel omad sihid ja eesmärgid. Paraguailane loeb riike, millest Botswana on tema jaoks 96-es. Nii edasi toimetades on tal eesmärk paari - kolme aastaga 120ni jõuda. Ungarlane põgeneb oma koduriigi poliitilise süsteemi eest, mida senine paremäärmuslik president Orban on viimased kaheksa aastat tundmatuseni muutnud. Eestlasi nähes väljendab ta ülimalt respekti: meie st ungarlased olime teist kunagi oluliselt ees aga uus Ungari kurss on meid sidunud Venemaa ja Hiina kahtlaste reziimidega, mis on viinud riigi arengu tagasikäigule. Hollandlane aga seevastu on justkui lillelaps, kellele heaoluühiskonna musternäidisena on pajatused Ungari, Paraguai ja Eesti ajaloolistest keerdkäikudest ja väljakutsetest üle jõu käivad ning ta elab meile  vaid sõbralikult noogutades kaasa, ümiseb omaette ja rüüpab vaikselt veini.

 

Planet Baobab

Hommikul teeme veel viimase tiiru Kasane käsitööturul ja võtame suuna lõuna suunas Gwetale. Kokku tuleb taas pisut üle 400 km sõitu. Tee Natani on igati korralik. Teeme kiire lõunapausi, tankides end poeletilt ostetud krõbedate kanatiibadega ning kimame kohe edasi. Lõunaks olemegi Gweta lähistel olevas Planet Baobabi nimelises ööbimiskohas. Koht on igati kena ning kuna taevas on taas kiskumas vihmaseks, otsustame upgrade`ida oma kämpingukoha lodge´i vastu. See on küll krõbeda hinnaga aga kuna õige pea saab selgeks, et siin pole põhjust olla rohkem kui üks öö ja meil on ette makstud kahe öö eest, siis saame nii vähemalt osaliselt ka järgmise öö arvelt oma kulusid vähendada.

   

Naudime massiivselt võimsaid baobabi puid, käime kohalikus suures basseinis ujumas ja õhtul teeme siinsamas baaris korraliku õhtusöögi.

Järgmisel hommikul peame ärkama kell viis, et varahommikuse tuuriga kohe surikaate ja maailma suurimat soolavälja vaatama sõita. Kahjuks aga ei taha öö läbi kallanud vihm kuidagi taandumise märke näidata. Kõikjale on tekkinud väikesed jõed, isegi meie majakeste uste ette, kust enam kuiva jalaga välja ei saa. See teeb päris närviliseks, sest siia ju ilmselt teist korda elus ju tõenäoliselt enam ei satu. Seisame baarileti ääres teisi safari huvilisi oodates ning märkan letil olevat infolehte, millel kirjas, et kohalik Botswana rahaühik Pula tähendab Setswana keeles vihma. Ning mitte selle tõttu, et vihma siin liiga palju oleks, vaid vastupidi, see on ajalooliselt pigem haruldane nähtus olnud. Pagan küll, et seda just nüüd siis peab liiga palju olema?!  

Tasahilju hakkab ka tuurilisi ootesaali katuse alla imbuma. Üks neist on eriti jutukas ja väidab, et tuli just eelmisel päeval Moremi rahvuspargist, kus veetis neli suurepärast päeva mööda võrratut loodusparki ringi sõites. Mäletan, et kui veel pool aastat tagasi seda Okavango Delta ühte kõige ihaldusväärsemat piirkonda uurisin, siis oli seal kõikjal hoiatus, et vihmahooajal, mis hakkab tavaliselt juba novembrist, on sinna siisepääs ülikehvade teeolude pärast sisuliselt välistatud. Mis ma olin vahepeal aga ära unustadanud, oli tõsiasi, et vihmahooaeg oli sellel aastal ju ootamatult pea poolteist kuud edasi lükkunud! See tähendas, et kuigi kolm-neli päeva olime juba vihma saanud, siis teede põhi on veel tugev ning suures osas on teed  veel siiski läbitavad.

Teeme kohapeal otsuse, et ei riski minna lastega avatud autos vihma käes pikalt sõites soolaväljade tuurile, vaid võtame kohe suuna Maunile, et õhtuks juba Moremi rahvusparki välja jõuda.

Teeme kiire hommikusöögi ja klõpsame viimaseid pilte hiiglaslike, üle tuhande aastaste, baobabide taustal. Respa baarileti seinal märkan ühte ikoonilist pilti baobabide alleest ja tunnen kurval meelel huvi, kas ka see on nüüd see vaatepilt, millest me tuurile mitte minnes peame ilma jääme. Baaridaam on üllatavalt erudeeritud ja selgitab õhinaga, et see pilt on tehtud hoopis Menabes, Madagaskaril. Hmm, ümisen ma endamisi, kõlab nagu võimalik järgmine reisisiht.. ja jalutan juba reipama sammuga auto suunas.


   

Moremi Rahvuspark

Maun on sissepääsu väravaks Okavango deltale, mis on loodusime omaette. Tegemist on Unesco kaitse all oleva maailma suurima sisemaadeltaga. Ehk teisisõnu jõe deltaga, mis ei suubu teise veekogusse, vaid kaob sõna otseses mõttes maa sisse ehk aurustub Kalahari kõrbesse. Okavango jõgi saab alguse Angoola mägedest ja delta alal, mis jääb Botswana piiridesse moodustab ta kanalite võrgustiku, kattes kolmandiku Eestimaa suurusest alast. Kõige raskemini on juurdepääsetav sisedelta ala, sealhulgas sealne suurim Pealiku saar, kuhu saab vaid kerglennukiga. Seal elamine on aga niivõrd kulukas, et paneb ka palju näinud seiklejatel silmad pööritama. Hinnad hakkavad tasemest 3000 dollarit per inimene ööpäevas ja ülemine ots küünib 5000 dollarini. See sisaldab muidugi ka kõik söögikorrad ja kohapealsed tegevused. Aga noh, Bill Gates ja Jeff Bezos peavad ju ka kuskil ööbida saama:)

Moremi rahvuspark on üks vähestest kohtadest, kuhu pääseb ka mööda maad. Ja see on meie võimalus!

Mauni jõudes soovime kõigepealt leida turismiameti, kus saaksime pargi sissepääsutasu maksta, esimese öö kämpingu reserveerida ja vajalikku praktilist lisainfot hankida. Kummalisel kombel on aga Lonely Planetis toodud vaid selle koha tänava nimi ilma numbrita ja nagu hiljem selgub, siis seegi on vigaselt kirjutatud. Oluliselt suurem probleem on aga see, et mitte ükski inimene, ei tänaval ega ka hotellide vastuvõttudes, ei tea ega tunne mitte ühegi kohaliku tänava nime. Isegi mitte tänavat, mille kõrval nad elavad või töötavad. Kaarti näidates on ilmselge, et sellist asja näevad nad elus esimest korda. Meil kulub ligi tund sellele, et saada üldse aru, kus me kaardil asume. Sellega kustub ühtlasi ka meie viimane lootus, et siin linnas saaks veel lisainfot mõne alternatiivse öömaja osas Moremis. Plaan on seal uus aasta vastu võtta.

Lõpuks, kui ühe maja koridorist on turismiameti luugike leitud ja pargi sisenemistasud makstud, võtame kiirelt suuna Moremi lõuna värava suunas. 

 

Aega on kulunud omajagu ja õhtuti pimeneb siin ruttu. Esimesed kuuskümmend kilomeetrit kulgeb asfaltteel, mis muutub peagi kruusateeks ning seejärel liiva põhjaseks ja laineliseks üles-alla kõikuvaks kitsaks mudaliivaseks rajaks. Lõunaväravast edasi on juba korralikult tunda viimaste vihmade mõjutusi. Enamus teelohkusid on juba tublisti vett täis ja aukudest läbi sõites ulatuvad veelahvatused ka auto kapotile. Kui alustasime kiirusega 120 km tunnis, siis viimased 40 km kulgeb kiirusel 20 km tunnis. Lõpuks jõuame oma esimesse sihtkohta - Kwai külla. Kämpingu koht on põhjavärava lähedal ning see on meie senise reisi vaieldamatult kõige eksootilisem. Asume põlispuude all, Kwai jõe kaldal, otse metsiku looduse keskel. Ei mingeid piirdeaedasid, troopilised linnud ja putukad siristavad ülima intensiivsusega, ahvid kargavad puudel ja teisel pool jõge on lihtsalt muuseas elevant oma õhtust jalutuskäiku tegemas, visates vahelduseks londiga vett taeva poole. Taamalt kostub ka jõehobude puristamist. Väga äge!

 

Tõstame telgid autokatusele püsti, teeme kõrgete põlispuude all lõkke üles, nosime süüa ja kuulame džungli helisid. Kui esimesed rasked vihmapiisad langema hakkavad, poeme telkidesse. Algus on paljutõotav, vihma hakkab vaikselt krõbistama ning looduse metsikud helid lisavad vaid meeleolu juurde.


   

Siis hakkab aga helifoon järjest kiiremini hoogu koguma. Kõigepealt tulevad tuulehiilid, mis õige pea nooreks tormiks kujunevad ja siis juba mõne minutiga raju mõõtmed võtavad. Telk meie auto katusel on küll mitme poldiga kinni keeratud, aga arvestades meie auto kõikumise amplituuti ja koos sellega samas rütmis kiikuvat telki, poeb korduvalt hinge kahtlus, kas see telki hoidev karkass ikkagi vastu peab.

Kõrged põlispuud meie kohal kohisevad üha võimsamini ja telgile langevate varjude lähenemine ja kaugenemine ei jäta fantaasiale palju ruumi. Ahvid puude latvades kiljuvad ja kriiskavad ning seda tugevamini, mida rohkem tuul hoogu kogub. Siis hakkavad sähvatama ka esimesed välgud ja ikka nii, et kogu taevakuppel lööb valgeks, nagu oleks suur prozektor meie peale keeratud. Ja et sellest veel vähe poleks, kärgatab seejärel järsult kõuemürin, mis tahaks taeva pooleks murda. Ja siis uuesti ja siis uuesti. Ning lõpuks taevas murdubki kahte lehte ja kõik see vesi, mis justkui põua ajal oli oma aega oodanud, hakkab täie hooga alla valguma. Õigem oleks vist öelda -  kallama. Ning nii umbes neli tundi järjest. See kõik kokku on üheaegselt nii hirmuäratav kui ka meeli kõditav, mille peale sooviks öelda: sellises Aafrikas ma tahaksingi olla.

 

Metsikud hüäänkoerad

Ärkame taas juba viiest, et hommikusele safarile minna. Kuna vihma oli öö läbi ladistanud siis magamisest suurt miskit välja ei tulnudki aga no pole hullu. Kella kuueks on kohal kohalik kämpingu haldaja, kellega olime eelneval õhtul kokku leppinud, et ta tuleks meile teejuhiks, näitamaks mööda Kwai jõe kaldaid kulgevaid loomade radu. Olime arvestanud, et öine vihm on loomad laiali peletanud kuid siiski siiski - umbes pooletunnisel sõidul näeme me esmakordselt hüäänkoeri! Hüäänkoerad on äärmiselt ohustatud liik, keda on veel väga väiksearvuliselt säilinud ja nende nägemine on suur juhus. Puntiks i-le kohtame neid ka pärast kämpingusse naastes. Põrgulised kihutavad otse läbi meie ööbimiskoha, impalad ees ning hüäänkoerad lõrisedes ja saaki haistes nende järel, laskmatata ennast grammi võrdki häirida inimeste lähedusest. Uskumatu vabadus, julgus ja jultumus ning milline vaatepilt meile!

 

Kwai küla, kohtumine jõehobudega

Külastame ka Kwai küla, mis on oma olemuselt vaid mõned üksikud hütid. Eriti vahva on kohalik kioskit meenutav „supermarket“, kus külarahvas katuse all meelt lahutas.



Küla suurimaks vaatamisväärsuseks on Kwai puuvaiadel sild, mis on palke omavahel risti asetades kokku lapitud ning eriti arvestades meie kolmetonnise auto raskust, väga turvatunnet ei sisendanud.



Vaatepildile lisasid vürtsi juurde mõlemal pool silda vett puristavad jõehobude pered. Sealhulgas ka väga nunnud pisikesed jõehobu pojad. Jõehobu, nii süütu ei olegi kui ta paistab, tegemist on Aafrika kõige ohtlikuma loomaga. Tema territooriumile sattumine lõppeb pea alati sissetungijale lõugade vahele sattumisega ning eriti siis, kui ta on sel hetkel koos oma poegadega. Ohtlikkuselt teine on üllatuslikult pühvel. Nende eripäraks on see, et kumbki, ei jõehobu ega pühvel, ei hoiata enne rünnakut ette ning nad lähevad alati lõpuni välja, kuni ohver on surmatud.

 

Muda-auguline tee

Sild viperusteta ületatud, pöörame suuna Xakanaxa suunas, mis asub vaid neljakümne kilomeetri kaugusel aga nagu kämpingupidaja hoiatab, siis selle läbimine võtab vähemalt kolm kuni neli tundi aega. Nii ka läheb. Öine vihm on kogu tee vett triiki täis sadanud ja esmakordselt on lausa hirm, et kas nüüd tulebki mõnda meetri sügavusse mudaauku juhuslikku möödujat ootama jääda. Tee kulgeb üles alla õõtsudes ühest veeaugust teise ja nii kogu teepikkuses. Selle läbimine on elamus omaette, tõeline Aafrika katsumus. Auto esiistmetel ei pane pidevat mudaaukudesse sukeldumist enam tähelegi, need aga, kes tagaridades istuvad, muutuvad üha murelikumaks. Eriti Aive, kes iga sügavama augu läbimisel ahhetab ja juba mitmendat korda ettepaneku tagasi pöördumiseks teeb. Ainus, kellele see kõik hirmsasti nalja paistab tegevat on Laura, kelle rõõmukilkeid on kogu auto täis. Iga kord, kui auto sügavamalt mudasesse vette vajub ja vesi kahelt poolt auto külgesid mööda pahinal kapotile purskub, tulevad hoogsad hõisked: vägev, lahe, väga vahva, super, suru gaasi juurde! Vägisi meenub reisi algus, kui Laura Namibi kõrbest mammale kirja kirjutas ja selle lõpetuseks mainis: Aafrika on nõme. Tundub, et selles osas on nüüd oluline läbimurre toimunud :)

 

Aastavahetus Xakanaxas

Teekond tundus mingil hetkel juba lõputuna aga ei, varsti olemegi kohal! Leppisime eelmises kämpingus üle satelliidi helistades kokku oma ööbimiskoha. Nagu aga kohale jõudes selgub, on kämping hoolimata etteteatamisest välja müüdud ja meie telgile seal enam maatükikest pakkuda ei ole. Oleme nõutud, sest tegemist on vana aasta viimase õhtuga ja selleks puhuks olime linnast isegi paar vahuveini kaasa toonud.

Seetõttu ei näe me ka mingid mõistliku põhjust miks hakata näiteks Mauni tagasi sõitma. Õnneks on rahvuspargi vaht väga mõistlik ja annab teada, et kuni seitsmeni õhtul ei saa ta meid aidata, aga peale seitset on meie probleem juba ka tema probleem. Nii me siis sõidamegi päevavalguses mööda parki ringi ja võtame ka paadisõidu Xakanaxa laguunil. Näeme hulgaliselt veelinde, kaldaääres antiloope ja impalaid ning aegajalt ka jõehobusid vees ringi jalutamas. Jah, jalutamas, sest jõehobud ei oska ujuda. Isegi kui tuleb ületada sügavam koht, näiteks minna jõe ühelt kaldale teisele, siis jõehobu astub seda mööda jõepõhja. 


  

Kuigi kämpingu kohta ei õnnestunud saada, siis sõidame kämpigu territooriumilt siiski läbi, et ennem uusasta tulekut kämpinguliste jaoks mõeldud pesuhoones ennast korralikult puhtaks pesta. Aastal 2000 oli siin hüään ühe turisti nahka pistnud, teel telgi juurest pesukohta. Püüame seekord olla hoolikamad ning sõidame autoga otse ukse ette.

Päikese loojanguks oleme rahvuspargi värava juures tagasi ning peale mõningasi eri valikuvõimalusi kaaludes leiame, et kõige mugavam lahendus võiks olla see, et lööme oma telklaagri lahti otse Xakanaxa värava kaare all. Olgu öeldud, et rahvuspargi värav tähendab siinkandis vaid sümboolset katust sissepääsu tee kohal, ei midagi enamat. Arvestades, et öösel hakkab kindlasti vihma oavarrest tulema, siis tundub see kõige mõistlikum lahendus olevat. Kuigi pargi vaht pole sellist ekstraordinaarset lahendust osanud veel kellegile seni pakkuda, siis tundub see ka talle piisavalt hea mõte ja nii jääbki.


  

Niisiis saabubki meie uusaasta vastuvõtmine uhkes üksinduses Xakanaxa värava katuse all. Kuna keskkööni on veel pikalt aega, siis avame juba varakult shampuse ja tähistame uue aasta tulekut. Täpselt aasta tagasi sai seda tähistatud Antarktikas, laeva ümber tiirlevate vaalade saatel, kus tegime seda kokkuleppelisel ajal, sest kellaaeg ongi meridiaanide kokkusaamise punktis kokkuleppeline. Siis sai otsustatud, et uus aasta algab kell kümme. Ka siin pärapõrgus tundus, et ajal ei ole enam tähendust ning otsustame, et uus aasta võiks alata nii näiteks kell üheksa. Teemegi seda ning seegi kord on meie ümber huvilised tekkinud. Nohisevate tumedate kogudena on taamal meie läheduses uitamas paarikümne liikmeline pühvlikari. Õnneks neil halbu mõtteid ei ole. 


   

Avame uusaasta esimesel hommikul silmad kell kuus koos esimeste päikesekiirtega. Palun pargivahil leida keegi, kes viiks meid lähedal asuva Paradiisi basseini juurde, mida siinkandis üheks ilusaimaks kohaks peetakse. Poole tunniga on mees leitud ja läheme liikvele. Kuna öö jooksul on korralikus koguses vihma tulnud, siis on kogu maastik justkui suur valgala, sõit ühest veesilmast teise. Piirkond ja maastik on imeilusad. Ühest küljest viibid nagu hoolitsetud parkmetsas - suured kõrged puud, mille alune rohi on usinalt kõikvõimalike kitseliste poolt madalaks söödud, teisalt on puude vahel hulgaliselt tuulemurrust maha langenud metsikuid lehetuid raagus puid, mis oma mustaks kõrbenud koorikuga jätavad igavikulise mulje. Ja kui sinna pildile lisada ka gnuud, antiloobid ja impalad, kes veesilmades janu kustutavad, siis leiad ennast nagu viieteistkümnenda sajandi maalilt, millel paradiisi kujutatakse. Võrratu. 


  

Oleme senini oma autot mitmel korral alahinnanud, kartes et sellega võib kergesti kinni jääda. Tegelikkuses on meie 4,5 liitrine mootor nagu väikene traktor või pigem annfiibauto, mis kõikvõimalikest mudaaukudest ja meetrisügavustest poriaukudest ennast väsimatult välja närib. Seda on hea tõdeda, sest täna ootab ees seni kõige väljakutselisem teekond lõuna väravasse tagasi, ligi viiskümmend kilomeetrit sõitu umbes 10 km tunnise kiirusega. Vahepeal ilmutavad ennast kaelkirjakud ja elevandid. Impalaid ei pane enam tähelegi. Peale lõunaks oleme Moremi pargist väljas ja teel juba Mauni suunas. Ööbimise oleme kinni pannud ühes enimsoovitatud seljakoti rändurite pesas Old Bridge Backpackarsis. Koht osutubki igati õdusaks ja sõbralikuks. Suure bangalo tüüpi õlgedest varikatuse alla on koondatud vastuvõtt, baarilett, söögilaud ja loomulikult hulgaliselt reisselle, kes rahulikult õlut või veini libistavad või siis kõrval olevas basseinis ülekuumenenud kehasid jahutavad. Võtame aja maha, longime ümbruskondses külas pisut ringi ning õhtu veedame lobis aega viites, kuni lõpuks katuse all lendavate kiilide kontsentratsioon õhus nii tihedaks läheb, et end lõpuks magama sätime.

 

Bushmanid

Viimase hommiku Maunis jätame veel suveniiride ostmiseks. Ostame seda, mida on, sest palju ei ole ning võtame suuna Ghanzi suunas. Ghanzi asub keset Kalahari kõrbe ning tihti kutsustakse seda ka Kalahari mitteametikuks pealinnaks. Õigupoolest oleks see linn meile ka niisama teepeale jäänud, teel tagasi meie reisu alguspunkt Windhoeki, aga kuna paarkümmend kilomeetrit ennem Ghanzit asub bushmanite poolt opereeritav Dqae Qare nimeline San lodge, siis otsustame, et tutvume kindlasti ka põliselanikega, kes on siin mail elanud viimased 3000 aastat ning kellest tänaseks on alles jäänud vaid 100 000 ümber. Siinkandis nimetatakse bushmaneid Sani rahvaks. Erinevalt Himbadest Namiibias, Sanid enam traditsioonilisi riideid ja elukombeid igapäevaselt ei evi. Küll on nad aga lahkelt valmis meile esitama õhtupimeduses lõkke ääres oma iidseid tantse ja lugulaule. Naisterahvad istuvad kirevates rahvuskostüümides reas lõkkeääres ja sõnuvad kätteplaksutuste saatel rütmiliselt esiisade tekste.



Meloodiat on raske eristada, tundub et peamiselt ongi retsitatiivne esitus. Mehed liiguvad loomanahkades ümber lõkke ja kõristavad rütmiliselt oma jalgade ümber seotud kaunviljadest tehtud kõristeid. Erinevaid liigutusi tehes ja poose võttes kujutatakse erinevaid jahisaake. Öises lõkkepimeduses muutub see kõik üha müstilisemaks ja kuigi üheltpoolt on korduvad rütmid monotoonsed, siis teisalt meditatiivsed, triivides mõtted eemale igapäeva tegevustest ning lähemale siinsete loodusrahvaste elu-olule. 


 
Seda kõike siin tähistaeva all kuulates ja oma mõtteid mõlgutades, hakkab tasahilju selgeks saama ka tõsiasi, et see vahva seiklus, milles oleme viimased rohkem kui kolm nädalat osalised olnud, hakkab tasahilju lõpule jõudma. Järgnevatel päevadel tutvume veel Sani kommetega Ghanzi muuseumis, ostame kaasa erinevaid meeneid kuni Sanide vibukomplektini välja ning päris viimased päevad veedame veel reisi alguspunktis Windhoekis.

Sellises Aafrikas tahakski olla. 

 
 

 

"Namiibia-Botswana-Zimbabwe" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD

PILDID