REISIKIRI

Bosnia ja Hertsegoviina

Alustasime oma reisi Mostarist, mida peetakse kohalike hulgas Hertsegoviina pealinnaks, kuigi geograafilist piirjoont Hertsegoviina ja Bosnia vahel ei eksisteeri. Kliima on siin veel vahe(aadria-)mereline, kuigi selja taha jäid juba üsna mitmed mäekurud, mis tasahilju hakkavad siit edasi liikudes lahutama kontinentaalset kliimat merelisest.

Mostarini jõudmine on nagu liikumine kõrbes, kus sõidad ja sõidad ilma et näeks suuremat asustust ja seda isegi veel 5 km ennem GPSil näidatud kaugust linnas, kus peaks elama üle 100 000 inimese. Ning siis lõpuks, kui oled ületanud viimase mäekuru, kangastub viimase kurvi tagant vaade all orusügavuses laiuvale kaunile Neretva jõe kallastele rajatud linnale. Neretva jõgi on olnud siin sajandeid elu peamiseks tuiksooneks, kuid paraku on piirkonna keerulises ajaloos olnud jõgi mitte ainult linna ühendajaks, vaid ka lahutajaks. Mostar rajati türklaste poolt Ottomani impeeriumi ajal ning nime on linn saanud samanimelise kaarsilla Stari Most järgi. Sild suutis püsida 427 aastat ühes tükis kuniks 1993. aastal purustati see Horvaatia vägede poolt Horvaatia-Bosnia sõjas. Bosnia horvaadid, kes sõja alguses olid liitlased, pöördusid koostöös serblastega bosniakide (moslemitest bosnialased) vastu, et riik Horvaatia ja Serbia vahel jagada. Paraku siiski edutult.

Reserveerisime oma esimese kodumajutuse Airbnb kaudu vanalinnas, kus elavad bosniakid. Perenaine Maja oli äärmiselt lahke ja tegi meile kiire linna tutvustuse. Kui jutt meile nii ajakohase pagulaste teema peale läks, kellede liikumisteekonnast on Bosnia küll kõrvale jäänud, hakkas perenaine muigama ja ütles et see teema ei ole sõjaarmidest taastuvale kindlasti riigile uus. Ajal, mil katoliikliklastest horvaadid (vaid 20 aastat tagasi) valimatult üle teise kalda moslemite linnaosa pommitasid, lahkus sadu tuhandeid inimesi sõja jalust Euroopasse ja paljudesse muudesse riikidesse. Nende hulgas ka meie perenaine, kes pagendus Austraaliasse ja alles nüüd, 20 aastat hiljem, on ta lõpuks oma kodukohta tagasi pöördunud. Kuigi näiliselt on sõjakirves teisel pool jõge elavate Bosnia horvaatlastega maha maetud, siis sisemuses on õhk siiski pingeid täis. Piisab sellest, kui Bosnia võidab jalgpallis Horvaatiat või isegi näiteks vaid mängib Argentiinaga, siis põletatakse teisel pool kallast Bosnia ja Hertsegoviina lippusid. Liigsest isamaa armastusest see ei räägi. Või nagu ütles meie perenaine: Nad vihkavad seda riiki, kus elavad. Ometigi on suhted bosniakide ja bosnia serblaste vahel veel talutavad, mida kindlasti ei saa öelda suhete kohta Bosnia serblastega.

Sõjaarme on linnas veel endiselt märgata. Statistika kohaselt olevat rohkem kui pooled majadest saanud kodusõja ajal kuuli ja mürsu tabamusi. Seda märkab veel ka täna, aga see ei ole enam nii silmatorkav.

Teekond linna peamise vaatamisväärsuseni, UNESCO kaitse all oleva Stari Mostini, kulgeb läbi turistilõksusid täis pikitud kaupluste. Arhitektuuriliselt on siin kõik Ottomani perioodist mõjutatud. Stari Most on majesteetlik ning sõjajärgselt autentselt taastatud. Suviti toimuvad siin võistlused sillalt jõkke hüppamises, mida on korraldatud juba 17-ndast sajandist. Vahepealsel perioodil pakutakse seda vaatepilti peamiselt turistidele, et kopsakat taskuraha teenida. Ka meie siinviibimise ajal jooksis üks vennike ujumispükstes mööda tänavat ringi ja üritas huvilistes tähelepanu võita. Hüppamist me siiski ära ei jõudnud oodata.

Eriti kauniks muutub sild õhtusel ajal, mis teed palistavad poekesed oma kutsuvate tulukestega teekonda sillani palistavad.

Vaatamist on ka Mostari ümbruses. Mostarist 25 km kagu suunas asub Medjugorje, mis sai üleöö kuulsaks 1981. aastal, mil kuus kohalikku last väitsid nägevat siin Neitsi Maarja ilmutust, kellelt nad saavat regulaarseid sõnumeid kuni tänaseni. Sellest hetkest on paigast saanud katoliku palverännakute mitteametlik sihtpunkt. Täna käib siin aastas rohkem kui miljon inimest ning senini kokku üle 30 miljoni. Selleks puhuks on ehitatud välja väga mastaapne vabaõhu kogunemisväljak, kus toimuvad regulaarsed jutlused. Mitmed palverändurid väidavad, et näevad siin päikese ümber pöörlevaid kujutisi sh südameid ja ristikesi. Muide, päikese vaatlemisest on nii mõnedki külastajad silmakahjustusi saanud.

Külastasime ka Blagajd, kus asub 15. sajandil siia kanti saabunud türklaste poolt rajatud sufi-maja, kus  dervišid oma viimaseid aastaid veetma tulid. Tegemist on olulise spirituaalse keskusega, mis on viimastel aastatel autentselt renoveeritud.

Siit edasi Sarajevo poole sõites jääb tee peale Pocitelj tsitadell (kindlus), mis juba kaugelt mäe otsast saabujaid tervitab. Tegemist on iidse kindlusega, mis Bosnia esimese kuninga Tvrtko I poolt 1383. aastal ehitati. Teekond kindlusesse algab madalalt mäejalamilt ning on palistatud pisikeste, kohalikust kivist ehitatud, külamajakestega. Üles jõudmiseks tuleb varuda ca tunnike ja see teekond on huvitav. Paljud majakesed on muuseumid, kuid on ka kohalikega asustatuid. Ronimine võtab võhmale kuid vaated on ilusad ja teadmine, et ega muud moodi siia kindlusesse ei saa, annab jõudu. Ülesse jõudes aga tuli selles pettuda – ees ootas tegus külake koos autoteega, mis tähendas, et tegelikult oleks saanud teisest mäeküljest üles rühkida ka autoga :)

Kindlus nähtud, võtsime suuna Kravice kose poole, see jääb Trebizatu jõele, ca 10 km Ljubuski linnakesest. Tegemist on 120 m langevate koskedega, mis moodustavad imeilusa veekardina. Langeva vee mõjul on kogu org troopilise kliimaga ja silmi kinni pannes võib end kerge vaevaga Amazooniasse mõelda. Õhk on sõna otseses mõttes tiine troopilisest kliimast. Kohalikud armastavad siin piknikul käia ning koskede vaatlemiseks on siia ehitatud ka tore kohvik, kus saab mõnusalt loodusvaateid nautida. Troopiliste kaadrite saamine on garanteeritud.

Teekond Mostarist riigi pealinna Sarajevosse oli üks maalilisemaid, mida kogu oma reisi teekonnal kogesime. Kohati läksid mäed nii püstloodi, et auto aknast oli juba raske taevast märgata. Iga väiksemgi org või lamedam maalapp on väärtuslik pind, kus maja püstitada ning midagigi maha külvata. Suuremates kohtadest jäi tee peale ka endise Jugoslaavia liitvabariigi kauaaegse liidri Josip Tito lemmik kohtasid Jablanica, mis on tuntud ka vardas küpsetatud lamba poolest. Lambaliha jäi seekord siiski proovimata, piirdusime vaid ühe kaunis lahja kohvi ja ploomimahlaga ning põrutasime Sarajevo suunas edasi.

Kõik meie ealised teavad Sarajevot mälusopis ilmselt eelkõige läbi selle, et 1984. aastal peeti siin taliolümpia mängusid. Kui palju meist teavad aga seda, et täpselt kaheksa aastat hiljem puhkes siin koletu sõda ning kogu Sarajevo oli üle nelja aasta järjest Bosnia serblaste vägede poolt sisse piiratud? Linna pommitati regulaarselt ning juhuslikkuse põhimõttel, külvamaks segadust ja meeleheidet. Oli päevasid, kui linnale langes üle 3000-de mürsu. Vaenlase lootuseks oli linn paari päevaga enda valdusse saada. Tegelikkuses kestis see aga 1425 päeva, mis on pikim blokaad kaasaegses ajaloos ja ületab sellega ka Leningradi blokaadi pikkuse. Ainsaks ühenduslüliks muu maailmaga sai 800 m pikkune tunnel, mis kaevati salaja ööpimeduses lennumaandumis raja alt läbi. Lennujaam oli ainus koht mis oli ÜRO kaitse all ning mille kaudu toodi humanitaarabi. Antud tunneli mõned kümned meetrid on veel tänaseni säilitatud.

Seal samas tunnel-muuseumi vastuvõtulauas soostus kohalik bosniak jagama meiega pikalt oma muljeid ja teadmisi sellest perioodist. Mõistagi ei osanud tollel ajal veel vaid viie- aastane kohalik kirjeldada, mida selline neli aastat väldanud maapealne põrgu võis tähendada täiskasvanute psüühikale. Küll aga on joonistanud see tema mällu kui elu süngemaid perioode. Tunnel, mis alguses oli kohaliku võimu kontrolli all, muutus tasahilju ka smuugeldamise kanaliks, kus kaudu liikusid elutähtsad kaubad, mida sai mitmekordse vaheltkasuga linnas maha müüa. See pani omakorda aluse nii mitmelegi täna Bosnias elava ja aktiivselt tegutseva poliitiku ja ärimehe karjäärile. Korruptsioon lokkab veel tänini ja täiesti kontrollimatult. Ning kuidas tagadagi kontrolli, kui riigil on sisuliselt kolm presidenti või täpsemalt kolme liikmeline presidentuur, mille eesistuja vahetub iga kaheksa kuu tagant. Samas on see ka ainsaks kompromissiks, mis on koos hoidmas õhkõrnal tasakaalul püsivat liitriiki – Bosnia Hertsegoviina föderatsiooni, Serblaste Vabariiki ja Brcko föderatiivset piirkonda. Pange tähele, Serblaste Vabariigi kohalikuks kirjapildiks on Srpska. Täishäälikutega siin kandis ei laiutata J Serbia keel meenutab kohati tuntud internetis kasutatavat kirjaviisi, kus sõnade lühendamiseks jäetakse täishäälikud vahelt välja.

Sarajevo põnevaimaks vaatamisväärsuseks on kahtlemata sõjakahjustustest hoolimata hästi säilinud Ottomani aegne vanalinn. Siin kaob kohati taju, kas asud Euroopas või hoopis mõnes Araabiamaas. Kvartali serva jääb ka uhke äsja restaureeritud linnahall, kust ertshertsog Frans Ferdinand 28.kuuni 1914 kaarikule astus ning mõned sajad meetrid edasi Ladina silla juures serblase Gavrilo Principi poolt püssi laskudega mõrvati. Jugoslaavia perioodil kandis sild Principi nime, mis peale Bosnia iseseisvumist Ladina nime sai. Veel kord ilmekas näide siinsetest pingetest - see kes serblaste jaoks oli kangelane, ei olnud seda mitte kohaliku enamuse jaoks.

Sarajevo nimetatakse tihti  ka Euroopa Jeruusalemmaks, sest pikka aega on see olnud ainsaks linnaks, kus ühes naabruskonnas on sajandeid kõrvuti eksisteerinud nii sünagoog, mošee, katoliku kui ka õigeusu kirik. Sellest hoolimata üritati kodusõja põhjustena näidata vastuolusid religioonide ja rahvuste vahel, kuigi põhimotiiviks oli Serbia soov territoriaalselt laieneda, et viia ellu Suur-Serbia suurushullustust, kasutades selleks „edukalt“ tööriistana oma arvukat diasporaad nii Bosnias kui ka Horvaatias. Üheks sellise suurushullustuse masendavaimaks kogemuseks oli Srebrenica genotsiidi muuseumi külastamine, kus Bosnia Serbia armee kindrali Ratko Mladici juhtimisel ja Serbia presidendi Slobodan Milosevici toetusel tapeti Srebrenicas mõne päeva jooksul üle 8000 Bosnialase. Uskumatu, aga siiski tõsi.

Paljudest mürsuaugud maanteedel ja maja seintel, kus hukkus hulgaliselt rahumeelseid linnakodanikke, on täna värvitud punaseks ja neid nimetatakse Sarajevo roosideks, meenutamaks minevikku, mis oli vaid mõned aastakümned tagasi siin samas Euroopa külje all.

Hommikul kui oma kottisid järjekordsest Airbnb kaudu reserveeritud kodumajutusest rendiautosse kandsime, et suund Serbia suunas võtta, tõstsin korra pilgu korrusmaja päikselisele seinale. See, mis seni oli tundund vaid ehituspraagi või lagunenud seinana, sai nüüd õige vastuse – sein oli tihedalt kuuliauke täis. 

 

"Balkani tuur" reisikirjad

TEEKONDVIDEOD