Sattusime Armeeniasse juhuse tahtel ja tuleb tunnistada, et see on tõeline leid! Mõttest vaadata üle Jerevan sai paarinädalane tuur mööda maailma vanimat kristlikku riiki. Põikasime sisse ka Mägi-Karabahhiasse ja Gruusiasse aga kohe kõigest lähemalt.
Genotsiidi on tänaseks tunnustanud siiski vaid 22 riiki, ei Eestit ega veel ca 180 maailmariiki miskipärast nende hulgas ei ole.
Armeenlaste suurimaks uhkuseks Ararati järgi on nende kirik. Armeenia on esimene kristlik riik maailmas, olles kuulutanud kristluse ametlikult oma riigiusuks juba 301. aastal.
Suunurgast öeldes, üritavad Armeenlased endale veel paljusid teisigi esikohti näpsata. Kas ja kui tõeselt, selle üle otsustavad kunagi ajaloolased aga legendid on kahtlemata väga muljetavaldavad.
Gorise linna lähedal Karahunjas, mida Armeenia Stonehengeks nimetatakse, on säilinud üle seitsme tuhande aasta tagasi korrapäraselt püstitatud kivid. Sajad iidsed augustatud kivimürakad moodustavad korrapärase kujuga ringi, mida väidetavalt observatooriumina kasutati ning millega üritatakse tõestada, et armeenlased olla olnud esimene tsivilisatsioon maailmas.
Seosed Inglismaa Stonehenge ja Egiptuse püramiididega olevat ilmsed - kaardilt vaadatuna asuvad nad üksteisest täpselt võrdsetele kaugustel. Siit järeldatakse, et armeenlased, olles oma stonehengega esimesed, seadsid teised iidsed tsivilisatsioonid enda järgi joonduma või vähemalt olid nendega otseses kontaktis.
Gorise lähedal asub ka imeilus Tatevi klooster, kus olevat väidetavalt olnud maailma esimene ülikool. Kuigi armeenlased seda kõike ülima tõe pähe esitlevad, ei ole see fakt siiski veel rahvusvahelist kinnitust leidnud. Küll aga näitab see väga ilmekalt armeenlaste oskust ja tahet oma riiki suureks rääkida. Kui Gruusias neid fakte kohalikega arutasime, oli vastuseks ilmselge naerupahvakas, sest see pidavat Kaukaasias üldteada teema olema. Ühesõnaga, teema lõpetuseks võib öelda, et kõik mis on esimene või unikaalne, on kindlasti Armeeniaga seotudJ
Kui püüdsime poole suuga mainida, et tegelikult ju ka Armeenia kirja- ja teadjamees Mesrob Mashtots, luues armeenia tähestiku, lõi järgmisena gruusia ja albaania omad (nii nagu armeenlased seda väidavad), läksid kohalike grusiinlaste silmad vilama ja viisime jutu kiirelt mujale. Sai kiiresti selgeks, et kinžallimeestega ei maksa päris kindlasti kohe armeenlaste „nalja” visata.
Paarkümmend kilomeetrit Jerevanist asub Metsamori küla, kus avaneb muljetavaldav ajalugu. See ei ole seotud tuumajaamaga, mille järgi kohta eelkõige teatakse, vaid kohe tuumajaama kõrval asuval kõrgendikul on tagasihoidlik nõukogude ajast pärit muuseum ning sealset lugu kuulates vajub ilmselt kõige suuremalgi skeptikul suu lahti.
Külavaheteel asub iidne observatoorium koos oma kividesse uuristatud maamärkidega, siitsamast on leitud eelajaloolised esemed, mis kõik ka kenasti turvalise tolmukorra all siin muuseumiklaaside all puhkavad. Mõnusalt nostalgiline õhkkond, mida rõhutab veelgi heina täis kasvanud muuseumihoov, ilmselt oleme üle mitmesetme aja esimesed külastajad siin.
Ei tea kas tuumajaama pärast, mis on suht kõhedusttekitav (sotsialismiaja relikt, seismoloogiline piirkond, suured avarad silmapiirini ulatuvad vaated jms), või muu aga turistid sattuvat siia igatahes imeharva. Vaatamata sellele, et tegemist on maailma ühe vanima tsivilisatsiooni leiukohaga, millel on nii mõnedki seosed iidsete egiptlastega.
Teel tagasi Jerevani põikasime läbi Echmiadzinist, mida armeenia Vatikaniks nimetatakse. Eriti uhke ja unikaalne on linna peakatedraal Mayr Tachar, mis on ühtlasi ka maailma esimene kristlik kirik.
Nii nagu mujalgi maksab Armeenias tutvus rahast enam, siin ehk isegi veelgi rohkem. Meie uus Jerevani sõber käis kiirelt välja oma trumbi ja juba olimegi valitutena seismas väikese ukse ees, mis viis salapärasesse altarialusesse maailma.
Paarkümmend aastat tagasi viidi siin läbi altari toestustöid ning selle käigus leiti otse altari alt kolmandast sajandist pärit paganlik tulease - tule ja päikese kummardamise koht. Iseenesest pole selles ju miskit uut - iga religioon on loonud oma pühakodasid allutatavatele pühakohtadele ja sama on tehtud ju ka tähtpäevadega. Liikudes siin pool kummargil hämara valgusega koobast meenutavas ruumis, tundus see kõik siiski väga müstiline, midagi väga sarnast nagu viimases menukis „Inglid ja deemonid“.
Jerevani tagasi jõudnuna maandusime kesklinnas ja oh imet kui õhtuhämaruse saabudes keskplatsi purskkaevus veeshow lahti läks. See toimub Vabariigi väljakul (endine Lenini väljak) igal õhtul ca poole kümnest üheteistkümneni ja vaatepilt on võrratu! Kui kõik muu linnaümbrus meenutab paljus nõukogude aega siis see killuke ei jää millegi poolest alla maailma parimatele vee-tule showdele. Lisaks klassikalise muusika saatel toimuvale veemängule kerkivad veekardinale erinevad inimkujud ja see on imeilus!
Kui tulla Armeeniasse kaukaasia muusikat kuulama, siis seda on siit keeruline leida. Pigem satud igal sammul väga headele jazz-kohvikutele ja klubidele. Linnapargid on muudetud õdusateks vabaõhu kohvikuteks, kus käib melu varase hommikutundideni (ning nagu hiljem selgus on see kultuur suures osas Prantsuse armeenlaste poolt siia sisse toodud). Igal juhul pole kahtlustki, et see saab olema tore üllatus igale muusikagurmaanile.
Armeenias on kümneid oligarhe, kelle käes on suurem osa riigi ärist ja infrastruktuurist. Pea igaüks neist tahab mingis eluetapis endast jälje jätta ja üks näide on siin – võimas linnakohale ehitatud kaskaad, kust avaneb imeilus vaade kogu linnale.
Eskalaatoriga saad tõusta mitmesaja meetri kõrgusele ja igal vaheplatvormil on kena haljastus koos maitsekate skulptuuridega . Tippu ehitatakse just praegu ka mõnusat kohvikut nii et kui meie Vabaduse plats valmis ja üle vaadatud saab, tasub linnaisad saata uuele inspiratsioonireisile Jerevani.
Konjakivabrikuid on siin kaks – üks on legendaarne Ararat, mis prantslastele (Pernod-Ricard) maha müüdi ja teine kohaliku oligarhi ja maadlusmeistri poolt ostetud ja renoveeritud Noa konjakivabrik. See viimane on armeenlaste meelest hetkel see kõige õigem ja sinna oma sammud seadsimegi. Tehase üks osa on muuseum koos degusteerimissaaliga. Veinikeldris pakutakse kallitele külalistele vanimaid veine, mida vaid selleks otstarbeks veel hoitakse. Vanim mida proovisime, oli aastast 1913.
Degusteerimistuur lõppeb agaralt sujuvate konjakitestidega nii et samaks päevaks on keeruline midagi veel planeeridagi. Selle kinnituseks ehib konjakivabriku seina ka Maksim Gorki surematu loosung: „Siit keldritest on keerulisem väljuda kui Araratile tõusta“. Ei hakka temaga üldse vaidlemagi.
Armeenia veini testisime veel paaris kohas aga paremaks ta ei läinud. Kui märkasime ühes kaljukiriku õdusas veini- ja šašlõkirestoranis, et isegi itaallased tellivad siin riigis veini asemel õlut, saime aru, et peale konjaki siin muud juua ei maksa. Konjak aga on tõesti hea.
Ilmselt konjaki salapärasest mõjust kantuna on siit maanurgast pärit geniaalne filmimees ja kunstnik Sergei Parajanov. Tema teosed tekitasid furoori aastakümneid ja tema majamuuseumisse tasub sammud seada igaühel, kellele kunst huvi pakub.
Tegemist oli üle riigi tuntud krutskimehega, kes olevat väidetavalt esimene, kes homoseksuaalsuse paragrahviga N Liidus istuma pandi. Kuid isegi see „loomeperiood“ oli tal väga viljakas, sest ta suutis pisikestele paberitükikestele iga päev midagi joonistada. Kogu ümbritsev maailm oli tema jaoks sümboleid täis ja neid kajastades lõi ta huvitavaid kollaaže kõigest, mis kätte juhtus. Alates nööpidest ja riidetükkidest kuni klaasikildude ja nukkudeni välja.
Parajanovi vaatenurk silme ees, suundusime pikemale ringreisile Armeeniasse. Liikusime mööda riigi lõunapiiri kagu suunas, külastades kohalikke kirikuid ja veinikeldreid.
Peab ütlema, et Armeenia kirikud on väga ilusad aj müstilised. Oma väiksuses on nad inimmõõtmelisemad, tagasihoidliku mittepriiskava interjööriga ning alati järskudel kaljutippudel, ümbritsetuna imeilusast loodusest. Esimesed peatused tasub kindlasti teha Jerevani lähedal olevas Garni paganlikus templis ...
... ja Geghardi kloostris.
Siit edasi tuleb juba postkaardivaatega Khor Virap, mis asub kohe Türgi piiri ääres ning pakub parimat vaadet Araratile.
Teekond Noravanki kloostrisse viib kaljude vahelt ja hetkeks oli tunne justkui siseneksime Jordaania Petrasse. Kuid seda oli tõesti vaid hetk, sest kohe kerkis silme eete järsk roheline kahjunõlv ning vasakul hakkas sirama Noravanki kontuur. Ja see ei ole veel kõik sest kohale jõudnuna avanevad mällusööbivad vaated. Kas kloostrirestoranis pakutav šašlõkk on kiiduväärt nii et aega tasub planeerida tublisti.
Enne Gorisesse jõudmist tuleb teha otsus, kas minna poolepäevasele teekonnale Tatevi kloostrisse, sest väga tagasihoidlik ja konarlik tee kulgeb sinna üle mägede. Kui aega aga on, tasub see kindlasti ette võtta. Kohapeal on eriline aura ja väidetavalt on tegemist maailma esimese ülikooli asukohaga.
Mägiteedel ei maksa ülihelikiirusel liikuda, sest ootamatuid kurve ja kauneid vaateid on see teekond tulvil. Seepärast võtsime rahulikult ja tegime peatuse Gorise linnakeses, kesk imeilusat orgu.
Linna ääristavas mäeseljakus on justkui duubellinn, sest kaljuseinad on täis uuristatud koopaid, kus veel mitte ammu aega tagasi elas linnatäis rahvast. Ehituskunsti arenedes koliti aga alllinna ning täna leiab huviline siit koopast vaid koduloomi, kes siin kuuma eest varjuvad.
Ööbida tasub pea kõikjal Armeenias kodumajutuses, sest need on hoolitsetud ja pererahvas väga sõbralik. Tegime seda ka Gorises ja järgmisel hommikul suundusime siit linna lähedal asuvale 7500 aastat tagasi rajatud mõistatuslikule väljale Carahunge – armeenia Stonehenge ja tõlkes „kõnelevad kivid“.
Tuhandete aastate vanused paarsada kivimürakad on korrapäraselt laiali laotatud seitsmele hektarile. Paljudel neist on sisse uuristatud 4-5 cm suurused vaatlusavad, mille kaudu iidsetel aegadel ilmselt tähti uuriti. Väga palju sellest kohast teada ei ole kuid variante on ca 5, mida siin võidi kunagi teha. Kas oli see observatooriumiala, tempel, õppeasutus või siis ohverduspaik.
Taaskord mõistatuslik tunne hinges, võtsime nüüd siit juba suuna Mägi-Karabahhiale.